Advendiaja teise pühapäeva teemaks on «Sinu Kuningas tuleb kirkuses». Tänases sõnumis rõhutub ühelt poolt Jumala tõotustel rajanev lootus ja rõõm, teisalt aga Jumala rahva kohustus oodata Kristuse taastulekut kannatlikult võideldes.

Kihelkonna kirik 2. advendipühapäeva hommikul.          Foto: Anti Toplaan

Kui alustasin oma teenimist vaimulikuna 30 aasta eest, tuli teenistuse järgselt Kuressaare kirikus kätt suruma vanaema, kelle selg oli nähtavalt küüru vajunud, kuid kelle meel oli vaatamata sellele alati rõõmus. Inimene kes oli näinud II Maailmasõja sündmusi ja koguduse võitlusi ateistlik ühiskonnas, oli mulle alati öelda vaid üks sõnum: ”Võitleme veel!” Täna oleme jõudnud olukorda, kus meie silme ees toimub reaalne sõda Ukrainas, mille tulemuse ei otsusta niivõrd relvad kui ühe või teise poole võitlustahe. Samas tuletab see kristlastele meelde vaimulikku võitlust mis muutub seda tugevamaks, mida enam inimesed ja rahvad taganevad Kristuse õpetusest ja riigid loobuvad vabatahtlikult kristliku kultuuri ilmingutest.

Jõulude eel peame omal maal loomulikuks kui vaimulikud süütavad haridusasutustes advendiküünlaid või koolid kogunevad kirikutesse pidama oma jõuluteenistusi või kontserte. Soomes leidis ülestõusmispühade ajal aset juhtum, kus lasteaias esitati katkendeid ülestõusmispüha sündmusest. Üks pere teatas, et nende laps ei saa osaleda usulise sisuga laste kavas ja kas laps saaks jääda sellest kõrvale, mida talle ka võimaldati teises paralleelses rühmas. Vanemad võtsid aga ühendust võrdõiguslikkuse volinikuga kes tõdes, et lasteaed on tegutsenud ühte last tõrjuvalt. Seetõttu pidi kohalik vald tasuma selle perele hüvitist 1500 eurot. Juhtum on pälvinud Soomes laiemat arutelu, kuid selle tulemusena on lasteaiast kuni vanadekodudeni tänavu üle maa jõulude eel tühistatud igaks juhuks terve rida omavalitsuste alluvuses tegutsevate asutuste kristliku sisuga sündmusi.

Kas meie peaksime selliseid arenguid kartma? On tõsi, et märgid sellistest suundumustest on ka meie maal õhus, kuid õnneks leidub meil veel piisavalt kainet meelt ja tarkust eristada mõistlikku ebamõistlikust. Me ei peaks kartma seda mis tuleb, kuna Jumal on Jeesuses Kristuses täitnud tõotused ning kinkinud Päästja ja mitte ainult Iisraeli rahvale, vaid kogu maailmale. Jeesus tuli, et anda ennast lunaks kõigi inimeste eest.

Võime öelda, et Jeesus on nagu see isand tänases tähendamissõnas, kes on läinud pulmapeole: Ta on taevasel pulmapeol koos võidutseva kirikuga, aga Ta ei ole unustanud ka võitlevat kirikut, s.t meid, keda teda veel siin maises kojas ootame. Me tunnistame igal pühapäeval üheskoos et Kristus tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ja kui Ta tuleb, siis Ta tahab valmistada meilegi igavese pidusöömaaja taevas. Pidusöömaaja, mille eelmaitsmiseks on armulaid, milles Ta tuleb iga kord, kui seda pühitseme, et olla oma Ihu ja Verega meile taevaseks roaks ja meid igavese eesmärgi poole liikuda aitavaks teemoonaks. Issanda tulemises – nagu ka Tema armastuses ja päästvas väes – pole meil põhjust kahelda. Küsimus on, kas ka meie Teda armastame, kas oleme Tema tulemiseks valmis, kas ootame ja igatseme Teda ning tõttame Talle avama niipea, kui Ta koputab.

President Aar Karis tegi eelmisel nädalal enne AK-d erakordse pöördumise rahva poole, et anda teada oma otsusest, kuulutada välja järgmise aasta riigikogu valimised. Suuremat tähelepanu pälvis selles seoses tema väljaöeldu kus ta on ütles:  "Kuulan ja loen nõutusega, et riigikogu valimiste tulemus otsustatakse kahe populaarsema erakonna mõõduvõtmisena. Eesti parlamendivalimised ei ole duell, sest duell on kahevõitlus. Mina ei ole nõus pidama riigikogu valimiste kampaaniat ja valimisi kahe erakonna duelliks, kus teised erakonnad jäävad sekundantide rolli. See oleks valijate valikut pisendav ja valimisi moonutav käsitlus."

Mitmed inimesed olid häiritud mitte niivõrd avalduse sisult kui selle esitlemisest erakordsena, sest kui niigi äreval ajal teeb president mingi ootamatu avalduse, võiks oodata midagi hullemat kui üksnes valijatele, et “Valimistel on kõigil võimalus, nii valijatel oma hääl kuuldavaks teha kui ka erakondadel olla oma maailmavaatega edukas." Kui selliseid  erakordseid avaldusi peaks olema rohkem ei pandaks enam tähele kui kätte jõuab ka tegelikult erakordne olukord

Siinkohal on meil põhjust mõelda sõnumile mida kirik kuulutab ja mis tundub meile vaatamata selle erakordsusele nii tavaline: Kristus on tulemas, kas teie olete valmis?

Issanda tulemiseks valmis olemine ei seisne ainult mõttelises valmisolekus. Issand ütleb meid manitsedes, et meie niuded olgu vöötatud ja meie lambid põlegu, s.t me peame olema kuulekad Tema sõnale, valmis täitma meile antud ülesandeid, elama teenivas armastuses ning Temast ustavalt, selgelt, tunnistust andma. Ei tohi unustada, et meie oleme sulased ja Tema on meie Issand. Issand, kes on andnud ennast meie eest ning kes ei taha midagi nii väga, kui olla igavesti koos meiega.

Peapiiskop Urmas Viilma juhtis oma advendimõtiskluses tähelepanu meie ülesandest ligimest armastada Jeesuse sõnadele: „Ma olin alasti ja te riietasite mind.“ „Meie ülesanne ei ole alasti kiskumine, vaid riietamine. Kristlik ja üldinimlik suhtumine eeldab, et kõigi väärikus, isegi nende väärikus, kelle väärad teod on õigusega avalikuks tehtud, taastatakse ja alastiolek lõpetatakse. See tähendab häirivate teemade õigeaegset lõpetamist, ülekohtuselt avalikustamise ja alastikiskumise puhul vabandamist ning andekspalumist. Eriti käib see nende kohta, kes on olnud rutakad kohtumõistjad ja püüdnud teha ise ära õigusorganite või viimse kohtumõistja töö. Ristiinimlik on säilitada alati ligimesearmastuse suurune osa mõistmist ja sooja tähelepanelikkust, mida igale ligimesele, sealhulgas tühistatud ligimesele, osutada.“

Teisel advendipühapäeval tähistas Kihelkonna koguduse naiskoor 30. sünnipäeva, kes on teeninud oma lauluanniga kogudust ja kogukonda pea kogu Eesti taasiseseisvumise aja. Täna saab ka peapiiskopi poolt tunnustuse ustavat koguduse liige  Valve Väärtnõu, kelle suvel täitus 90 eluaastat. Koguduse õpetaja Rene Reinsoo on Valvet iseloomustanud järgmiste sõnadega : ”Viimase poole sajandi jooksul, on valve praktiliselt alati pühapäeviti kirikus olnud. Ta on tubli palvetaja ning ka teistele Jumala Sõna kuulutaja. Oma peres on ta osanud armastusega nõnda ususeemet külvata, et see on head vilja kandmas juba mitmendat põlve. Nii tütre kui poja pere on julgesti usuteed käimas, nendegi lapsed ja lapselapsedki seda kalliks pidamas. Valve on lisaks oma kogudusele toetanud regulaarselt Kuressaare Pereraadio tööd. Lihtne, julge, vapper ja põleva usuleegiga tugev naine, kes vaatamata kõrgele eale teeb koduses majapidamises mitmeid töid.“

Tänase pühapäev keskseks sõnumiks on lootus jumalikule päästele koos julgusega jääda kindlaks ja ustavaks, olla valvel, valmis ning elada oma usule vastavat elu ja paluda järgmise kiriku laulu ja palveraamatu salmi sõnadega:

”Oh tule, Õnnistegija, mu süda Sulle lahti ka. Oh tule meile armuga ja oma heldust ilmuta! Su Püha Vaim nüüd heldesti meid saatku taeva õndsasti! Au Sinu nimele nüüd, Issand, anname.“