Kui küsida mis on kristliku kiriku, koguduse ja kristlase peamiseks eesmärgiks ja ülesandeks võib selleks nimetada Jeesuse suurt misjonikäsku: ”Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Mt 28: 19-20

Eelmisel aastal võeti vastu EELK misjonistrateegia, mille sõnul on kirik on olemas tänu Jumala armastusele, see on tema missioon –– missio Dei. Jumalal on plaan oma looduga, inimkonnaga, meie igaühega. Jumal tahab, et “kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele, “ nagu kirjutab apostel Paulus (1Tm 2:4). Selleks on Jumal läkitanud oma Poja, et “ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16). “Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?” küsib apostel Paulus (Rm 10:14). See küsimus on suunatud meile.
Möödunud aasta sügisel kogunes mitmel korral EELK Misjonistrateegia toimkond, kes kaasas kiriku ees seisvate olulisemat eesmärkide saavutamiseks teadlaste töörühma, kes pidasid novembris sellesisuise pikema arutelu, mida soovin siinkohal refereerida ja oma aruandes vaadata mitte niivõrd lähiminevikku kui lähitulevikku, lootuses, et sellest oleks kasu nii uutele kui taas valitud koguduste sinodisaadikutele, vaimulikele ja töötegijatee.

Väheneva rahvastiku ja kahaneva kiriku liikmeskonna olukorras, on kiriku ja koguduse ülesanne keskenduda temale omase ehk olulisima ülesande täitmisele, kasutades enda kasutuse olevad ressursse selle eesmärgi täitmiseks.

Kirik peaks oma sõnumi kuulutamisel ja inimeste kõnetamisel keskenduma nende individuaalsetele (vaimsetele) vajadustele, lähtuma üksikindiviidi tasandist. Seda seetõttu, et just isikliku „nõudmine-pakkumine“ tasandil toimib kaasaegse vaba ühiskond oma erinevate arvamuste ja uskumustega.  

Kirik peaks igal juhul väljendama oma arvamust ühiskonnas toimuva kohta, et inimesed teaks, mis on kiriku seisukoht ühes või teises küsimuses. Nii nagu seda teeb näiteks oma avatuses peapiiskop. Iga kord ei pruugigi inimene kiriku seisukohtadega nõustuda, aga vähemalt on teada, mida kirik arvab.
Kui ühiskonnas valitseb arvamuste paljusus, esineb seda ka kirikus. See ei ole iseenesest halb, kui me suudame olla põhilises sama meelt. Kui me nõustuda Apostlikus ja Nikaia usutunnistuses väljendatuga, suudame teha koostööd nii ühe kiriku sees, kui ka üle erinevate kirikute piiride. Neli evangelisti annavad edasi Jeesuse elu ja tegevust kohati erinevalt, kuid ühes on sama meelt. Jeesus on Issand, kes on meie Päästja ja Lunastaja.

Mida üldiselt inimesed kirikult tahavad?

See mida inimesed kirikult ootavad võib jagada valdavalt nelja erinevasse gruppi:
1. inimesed otsivad vaimseid, religioosseid lahendusi (seletusi) tervisemuredele.
2. inimesed otsivad vaimseid, religioosseid lahendusi (seletusi) suhtemuredele.
3. inimesed otsivad lahendusi (seletusi) toimetulekuprobleemidele (rahalised probleemid sotsiaalsed probleemid jne).
4. inimesed otsivad vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele.

Kui kirik otsib vastuseid nendele küsimustele, saab ta aidata toime tulla tunnetega, aidata inimesel mõtestada seda olukorda (kriisi), millesse ta on sattunud, anda siht silme ette, mida mööda minnes jõuaks ta lahenduseni. Kirik ei saa pakkuda alati lahendusi aga saab anda mõtestatust, aidata tunnetega toime tulla. Mured, kriisid ja õnnetused panevad inimese mõtlema eksistentsiaalsete küsimuste üle ja kui küsimustele vastust ei saa, siis nad lähevad kirikust ära.
Kirik ja usk peaksid taas saama loomulikuks osaks inimese igapäevast. Kui kõik eluvaldkonnad on mõtestatud religioosselt, siis tal on vajadus seal „pühas ruumis“ viibida. Siis muutub ka kirikus käimine mõttekaks. Põhiline küsimus, millele tuleb vastata, on tunda otsijate hingeelu ja osata temale vastata. 

Ühiselt üksikule.

Kui pandeemia ja piirangute aastatel on ka koguduste tegevused on olnud piiratud, on senisest enam muutunud oluliseks ka ühe isiku tähendus. Nii ei saa olla eesmärgiks maht vaid kvaliteet. See ei tähenda, et vaimulik peab ise tegelema igaühega individuaalselt. See pole võimalik, sest otsijaid palju. Aga seda saab teha toetus või väikegrupi formaadis. Väiksemas grupis ei ole inimene anonüümne, tema lugu teatakse ja tema lugu hoitakse, ta ise on isikuna tuntud, oodatud ja oluline. Mitte ta ei ole üks anonüümne osa koguduses, kes tuleb pühapäeval kirikusse kus ei tunnegi teda, vaid tal on selles koguduses oma koht, kus üksteise muret ja usku jagatakse.

Nii on koguduse jaoks oluline väikegruppide teema! Väikegruppe peaks olema paljudele soovidele ja vajadustele. Need võivad olla teemapõhised ja kõigile avatud. Inimene võib sealt vabalt lahkuda või liituda, kuuluda mitmesse korraga. Need aitavad sisse elada, usku õppida, omandada identiteeti, saada kaasatud, usukaaslastega mõtteid vahetada ja muresid jagada jne.

Sellega tuleks alustada juba leeriõpetuse käigus. Lasta inimestel rääkida, omavahel sõbraks saada, soosida igasugust suhtlust, sõpruskondade teket. Ja pärast leeri peaks see edasi kestma, näiteks aruteluringid. Et sedakaudu saaks mõtestada oma elu. Mitte, et ma sain ristitud ja siis ongi kõik, vaid et inimene saaks hiljem kristluse valguses mõtestada oma elu. Sellega seoses tuleb leida paari inimest, kes on selles tegevuses vaimulikule abiks, et need grupid oleks kristliku sisuga. Nii nagu koguduse nõukogu liikmeid tuleks valida ennekõike nende hulgast, kes on sagedased koguduse tegevuses osalejad, saab ka väikegrupi vabatahtlikke juhte kutsuda olemasolevate gruppide liikmete hulgast või anda teatud ülesandeid inimestele juba leerikoolis käimise ajal.

Kristluse sügavus võib ainult leerikursuse põhjal jääda märkamata. Kui inimene on alles ristitud, siis on talle oluline, kuidas oma elu kristlikult mõtestada. Seda saavad jagada need, kes on kristlikku elu elanud, kas lapsest peale või ise sellesse süvenenud. On oluline, et nemad jagaksid omaenda elukogemust. Vaimulik saab selles olukorras olla mentori või juhendaja rollis.

Oluline on, et vaimulik suudaks koostada ja välja õpetada oma meeskonna. Iga koguduse nõukogu ja juhatus on antud koguduse vaimuliku või vaimulike meeskond. Vaimulik üksi ei suuda palju teha ja mõned tegevused olekski jätta parem teistele. Kui Kärdla kiriku ehitamine oleks olnud üksnes koguduse õpetaja ülesanne, ei saaks me ilmselt täna selles kaunis kiriku viibida. Vaimulike abilisi tuleb kaasata ja koolitata nii nagu seda tegi Jeesus oma jüngritega. Nende puhul on väga olulised ka isikuomadused. Kui vaimulik ei ole väga hea kõnemees või „rahvamees“, siis peaks tema lähiringis olema ilmik, kes selle koorma endale võtab. Kogudust ei esinda mitte üksnes vaimulik vaid ustavate liikmete meeskond, kus igaühel on oma rollid vastavalt neile antud andidele.

Isiklik eeskuju ja meie identiteet

Ajalooline kogemus kinnitab, et üksnes need kirikud, kes lubavad mitmekesisust enda sees, kujunevad rahvakirikuteks. Kirikud ja kogudused on kõik mingil määral erinevad mis on meie rikkuseks kui see kõnetab inimest. Igaüks leiab oma vaimulaadile vastava vaimuliku kodu, mitte ei kao kirikust ära.

Inimesed tahavad midagi ära teha, et maailm oleks elamiseks parem paik. Ka kirik võib pakkuda välja algatusi, vajaduspõhiseid väljakutseid, liikumisi. Enese väljendamise võimalusi millegi ära tegemise läbi. Viimasest sotsioloogilisest uuringust selgub, et kohalike koguduste praktilistest tegevustes on valmis osalema märksa suurem hulk inimesi, kui on nende koguduse endi liikmeskond. Eesmärk võib olla nii vaimne kui füüsiline. Kui mõne misjonäri elutööks on kujunenud vaid ühe inimese ristimine, siis võin kinnitada, et jooksurajalt olen mina kutsunud kirikusse vähemalt ühe inimese, kes on äsja valitud koguduse nõukogu ja juhatuse liikmeks. Minu näide vaid kinnitab reeglit, et mitte ainult vaimulikud vaid iga kristlane peaks minema välja oma elu tavapärasest ringist ja tunnistama seal Jumalast nii sõnade kui tegudega.

Kristlastena kanname me mitmekordset identiteeti. Ennekõike oleme me kristlased ja luterlased ja siis eestlased ja saarlased , hiidlased või muhulased. Kui vaimuliku tunnuseks on tema ametiriietus, siis laiemalt on iga kristlase tunnuseks tema kristlik identiteet mis oma luterlikus vormis sobib meie vaimulaadiga. Seega võiksime kanda julgemini loosungit: „EELK kui rahvakirik kõigile eestlastele“.

Avalikkuses on EELK ka kõigi kristlaste eestkõneleja, väikesed konfessioonid vaatavad tema poole. Konfessionaalsed erinevused ja konfessionaalne identiteet on taandumas, mida näitavad muu maailma kogemused. Identiteedi allikana tõuseb esile täna ja lähitulevikus teatud pingeväli konservatiivsuse-liberaalsuse küsimuses.

Kogu kiriku tegevuse ja misjonitöö eesmärgiks on oma liikmete usuelu süvendamine, uute inimeste võitmine Kristusele, jätkuv kirikutöö arendamine ning mõju suurendamine ühiskonnas. Ka koguduse osaduselu süvendamine annab märkimisväärse panuse meie koguduseliikmete vaimulikku arengusse ning kingib julguse olla Kristuse tunnistaja tänapäeva maailmas. Vastutust kandev ning vaimulikult varustatud kristlane on Jumala poolt õnnistatud tööriist.

Anti Toplaan

Saarte praost