Ristimise and

Ap 8:26-40

Apostlite tegude raamatu 8-10 peatükile on ühine see, et kõigis neis räägitakse mõne tähelepanuväärse inimese saamisest Jeesusesse uskujaks. 8. peatükis on see Etioopia õukondlane, järgmises Saulus Tarsosest ja 10. peatükis paganrahvaste hulka kuuluv Rooma sajapealik Kornelius. Need pöördumised on tähelepanuväärsed selles mõttes, et Etiooplasest mees oli Haami soost, Saul Semiit, Korneelius aga Jaafeti järeltulija. Haam, Seem ja Jaafet olid Noa kolm poega, kellest Piibli andmeil põlvneb terve praegune inimkond. Nii näeme kuidas evangeelium jõuab ühe esindajani iga Noa poja järglaste hulgast. Selles mõttes võib neid kolme meest pidada ka terve inimkonna esindajateks. Evangeelium Jeesusest on mõeldud kõigile inimestele. Kõigis neis pöördumissündmustes näeme kolme keskset asja, ilma milleta Issandasse Jeesusesse Kristusesse uskumine ei ole võimalik.

Esimene neist on Jumala Püha Vaimu töö. Seda näeme pöördumiste puhul mitmeski seoses ja tegelikult juhib Vaim kõike mis toimub. Ta juhtis Filippuse õigel ajal õigesse kohta. Ta oli etiooplast juba kohtumiseks ette valmistanud, andes talle igatsuse lugeda Jumala Sõna ja juhtinud seda lugema õigest kohast. Keegi ei saa tulla Jeesuse juurde kui Püha Vaim teda ei kutsu. Sellest loomulikult ei järeldu, nagu poleks Püha Vaim kõiki neid kutsunud, kes pole veel usklikuks saanud. Põhjus on muus. Püha Vaimu hääl on tavaliselt õrn ja delikaatne. Reeglina annab ta kõigepealt inimese südametunnistuses ehk mõttemaailmas märku mis oleks õige ja mida peaks inimene tegema või siis vältima. Kui inimene toimib valesti, tekitab Püha Vaim tema südames selle pärast mure. Kui aga inimene Jumala Vaimu hääle tähelepanuta jätab või seda ignoreerib, ükskõik millistel põhjustel või kaalutlustel, siis ongi ta lükanud tagasi tema esimese kutse. Kes aga sellest juhindub, seda hakkab Püha Vaim juhtima edasi Jeesusele lähemale.

Teine vältimatu asi Jeesuse poole pöördumisel on Jumala sõna. Püha Vaim ei sünnita inimeses usku nö. vahetult otse taevast, vaid seeläbi, kui inimene kuuleb kes on Jeesus ja mida on ta teinud. Nagu ütleb Paulus: „Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm10:17).

Kolmandaks on vaja selle sõna kuulutajat. On tarvis kedagi, kes viib selle sõna inimesteni ning vajadusel seletab selle neile ära. Meenutame siinkohal Pauluse sõnu: „Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata. Kuidas aga saadaks kuulutada kui ei olda läkitatud. Just nagu on kirjutatud: „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit““ (Rm 10:14-15).

Jumala Vaim kasutab Evangeeliumi edasiandmiseks inimesi, kes on ise seda juba tundma õppinud ja kellele see on saanud loomulikuks elu osaks. Tänases loos on selliseks inimeseks Filippus. Varsti näeme, ehkki ingel juhtis Filippuse õigel ajal õigesse kohta, et ta Etiooplasega kohtuks, jättis evangeeliumi kuulutamise ikkagi Filippuse hooleks. Ehkki inglid on inimestest võrratult tugevamad ja targemad, ei ole Jumal jätnud evangeeliumi levitamist nende hooleks.

Aga vaatame lähemalt apostlite tegude raamatu kirjeldatud esimese üksiku inimese ja esimese pagana pöördumist. See sündmus saab ühtlasi pöördehetkeks Jumala evangeeliumi kuulutamisel mitte ainult juutidele vaid nüüdsest kõigile rahvastele.

Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See on tühermaa.”

Samaaria on Jeruusalemmast põhjapool. Seega pidi Filippus minema Jeruusalemmast mööda selleks, et jõuda sinna, kuhu tarvis. Tegemist on tähelepanuväärse juhtimisega, sest Filippus pidi jätma seljataha suure usulise keskuse ja uhke templi ja minema kuhugi tühja maakohta. Seejuures ei antud talle mingit erilist seletust või põhjendust. Asjast arusaamine võis jääda hilisemaks ja esialgu tuli olla lihtsalt sõnakuulelik. Olulised sündmused ei sünni mitte alati suurtes keskustes, vaid seal, kuhu Jumala vaim kedagi juhib. Olgu vaid märgitud, et enamik kristliku kultuuripiirkondade tänaseis keskusi on algselt sündinud mõne pühakoja ümber, mille rajamisel on igaühel oma eripärane lugu, mille ühisosaks on Jumala kõnetus või ilmutus.

„Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama 28 ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges prohvet Jesaja raamatut.“

Etioopia all mõeldi tollal piirkonda, mis praegu jääb Sudaani territooriumile. Nii kaugelt oli see kõrge ametnik reisinud Jeruusalemma. Etioopia kuninganna ehk kandake varahoidjana oli tal suur mõjuvõim. Tegemist oli mehega, kes seisis kuningannale, kuninga emale, väga lähedal, oli tema tõeline usaldusalune ja, võiksime öelda, tegelik valitseja tema koja üle. Muidugi oli tal kaasas ka oma saatjaskond, mistõttu tema jutule pääsemine ei tarvitsenudki olla väga lihtne. Sõites luges ta Jesaja raamatut. Tõsiasi, et ta oli käinud Jeruusalemmas palverännakul, lubab arvata, et ta võis olla juudiusku pöördunud inimene nn. proselüüt. Maiste asjade üle suure võimu omamine võib panna inimese mõistma, kui vähene ja tühine on suurimgi maine võimutäius – ning kui taolisele isiklikule äratundmisele lisandub jumalikuks peetud valitsejate elu nägemine kogu selle igapäevasuses, siis ei pruugi olla võimatu, et inimene hakkab otsima midagi, mis oleks tõeliselt väärtuslik, kõrge ja jumalik. Tõeliselt püsiv ja kindel – võrreldes inimelu, isegi kuningliku inimelu ja võimu, hapruse ja üürikusega.

„Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale!” Jumal juhib oma lapsi mitmel kombel. Eespool juhtis Filippust Issanda ingel, siin aga tegi seda Vaim. Ta hoolitses selle eest, et Filippus ei peaks muretsema, mida järgmiseks teha. Nüüd sai üks Jeruusalemma seitsmest valitud diakonist teada miks oli ta pidanud sellisesse kohta rändama. Ja ilma sellise Vaimu juhtimiseta oleks ta vaevalt julgenud kõrge riigiametniku tõllale läheneda.

„ „Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: „Kas sa ka aru saad, mida sa loed?”“

See, et Filippus kuulis meest lugevat Jesaja raamatut pidi olema talle suureks julgustuseks ja ka edasiseks juhtnööriks. Nii asus ta otse asja juurde teades nüüd kelle pärast pidi ta sinna tulema. Ka kõrge ametnik on väga otsekohene ja sõbralik.

„„Tema vastas: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?” Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese kõrvale. Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud. Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? Sest ta elu võetakse ära maa pealt.”“ 

Siin näeme taas üht märkamatut Vaimu juhtimist. Õukondlane luges parajasti Jesaja raamatu 53. peatükki mis on VT-i üks tähtsamaid Jeesusest ennustavaid kirjakohti. Raskem oleks leida VT- ist soodsamat kirjakohta evangeeliumi kuulutamisele. Aga loomulikult on see kirjakoht asjasse pühendamatule raskesti mõistetav, nagu prohvetlikud kuulutused üldse. Eriti inimesele kes on ehk oodanud mitte kannatavat vaid võidukat Messiast. „„Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või kellegi teise kohta?”“

 Õukondlase küsimus on väga asjakohane. Ei ole võimalik prohvetikuulutust õieti mõista kui ei teata isegi kellest on jutt. Mõistmist ei teinud sugugi lihtsamaks ka see et õukondlane pidi oleme lugenud ka nendele eelnevaid salme. Seal on juttu kellestki, kes kannatas raskel meie üleastumiste pärast ja meie tervekssaamisest. Nii oli Filippusel suurepärane võimalus. „Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest." 

On oluline panna tähele, et Filippus kuulutas õukondlase evangeeliumi seletades pühakirja. Ilma pühakirjas antud ilmutuseta on võimatu evangeeliumi mõista ja vastu võtta. Evangeelium on sõnum Jumala poolt valmistatud andeksandmisest ja sellega seotud tõotused on meie jaoks kirjas Piibli lehekülgedel. Nii pidas Filippus teelisele käigult piiblitunni, et ta võiks saada Jeesusesse uskujaks. Samamoodi oli toiminud ka Peetrus Nelipühapäeval. Ta mitte lihtsalt ei kuulutanud Kristust, vaid ta rajas oma kuulutuse pühakirja vundamendile. Nii oli lihtne näidata kuidas olid VT-i tõotused Jeesuses täitunud. Ka meil on turvaline neid tõotusi usaldada.

„„Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee äärde. Ja eunuhh lausus: „Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?”“ Piibli sõna üle peetud vestluse käigus oli õukondlane hakanud Jeesusesse uskuma ja nii tahtis ta ka ristitud saada selle ristimisega, mille Jeesus ise oli seadnud.

„„[Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on see võimalik.” Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!”]  Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema.““

Alles siis, kui Filippus oli kuulutanud Etioopia kojaülemale evangeeliumi Jeesusest Kristusest, sai ta tõeliselt nägijaks – ning alles siis, kui Filippus oli ta ristinud, oli ta leidnud selle, kelle järele ta oli kogu aeg igatsenud ning keda ta oli Jeruusalemma otsima ja kummardama tulnud.

Kirikuisa püha Irenaeuse järgi sai tollest Etioopia kojaülemast, kelle nimi olla olnud Simeon Bachos, oma maa esimene kristlik misjonär. Mis sai tema ametist kandake õukonnas ning suurest võimust, mida ta seni oli nautinud, seda me ei tea. Võib-olla suri ta koguni märtrina. Igal juhul võime uskuda ja loota, et ta ei kahetsenud mitte kunagi neid ehk tema endagi jaoks ootamatult öeldud sõnu: «Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?» (Ap 8:36)

Kirik tähistab neil päevil Issanda ristimise püha. Meie Issandat Jeesust Kristust ei ristitud Johannese poolt mitte Tema enda, vaid meie pärast. Meie patu pärast – selle märgiks, et Tema, kes on ilma patuta, tahab võtta enda peale meie patud ning need ristipuule kanda, meid oma ihus Jumalaga lepitades (1Pt 2:24).

Meie ristimine tähendab sisuliselt sedasama: me oleme selle läbi Kristusega ühendatud, Temasse rõivastatud (Gl 3:27), Tema läbi Jumalaga lepitatud, Tema püha rahva, valitud soo ja kuningliku preesterkonna (1Pt 2:9) hulka vastu võetud. Samamoodi, nagu too Etioopia kojaülem, kelle jaoks tema senine võim ja au (ning aadliseisus) muutusid nüüdsest peale eimillekski, pühkmeiks Kristuse ja «Tema kõikeületava tunnetuse» kõrval (Fl 3:8).

 + Anti Toplaan