Eesti riigivanemate mälestuspäev Märjamaal
Eesti Vabariigi riigivanemate mälestuspäeva keskne sündmus toimus vastupanuvõitluse päeval, teede ristumispaigas Märjamaa kirikus, mille ees on Eestis omalaadne mälestusmärk. See on kujundatud Märjamaa Maarja kiriku kirikaia väravaks ning pühendatud Esimeses maailmasõjas ja Eesti Vabadussõjas langenud Märjamaa kihelkonna sõduritele. Täna oleme asetanud küünlad ja lilled vabadussambale ning kirikuaias asuva küüditatute mälestustahvli juurde.
Kuni tänaseni kulgenud aega nimetatakse ajalooks, millest meie astume kui väravast eilsest homse suunas. Seda, mida toob homne, ei tea täpselt ette keegi, aga alati peab keegi minema selle värava suunas ees – olgu selleks meie vanemad, riigi puhul riigijuhid või kiriku puhul kirikuisad. Koos ja kellegi järel käidud tee ning rahva ühise mälu säilitamise ja mäletamise eesmärki on teiste hulgas tänuväärselt aidanud täita nii Konstantin Pätsi Muuseum kui ka Eesti Riigivanemate Muuseum.
Nii nagu igas peres, on ka igas iseseisvas riigis oma juhid, kes peavad nii headel kui ka halbadel aegadel käima rahva ees, kandes nende ja ajaloo nimel vastutuse koormat.
Enne Punaarmee sisenemist linna 22. septembril 1944 tõmmati Toompeal Pika Hermanni torni Eesti sinimustvalge lipp, mis sümboliseeris riiklikku iseseisvust ja vastupanu okupatsioonivõimudele. Olen ise elanud mitu aastat Lasnamäel Vassili Võrgu tänaval, teadmata selle isiku elulugu – tema oli ju selle rünnakrühma eesotsas, mis vahetas meie rahvuslipu punalipu vastu. Seetõttu on minu jaoks olnud tähendusrikas hetk olla tunnistajaks sündmusele, kus 24. veebruaril 1989 kell 8.33 hommikul heisati pärast pikki okupatsiooniaastaid Pika Hermanni torni taas meie rahvuslipp.
Mk 10:32: „Aga nad oli minemas teel üles Jeruusalemma ja Jeesus käis nende ees, ja nad olid ehmunud, aga kaasaminejad kartsid. Ja võttes need kaksteist taas endaga, hakkas Jeesus neile rääkima, mis teda ees ootab.“
Jeesus kõnnib jüngrite ees üles Jeruusalemma vastu oma kannatusele ja ristisurmale. Mõned, kes tema järel käisid, võisid aimata eesolevaid sündmusi ja selle teekonna tähendust, aga sündmuste keskel viibides suudab inimene tavaliselt keskenduda vahetult käesolevale. Riigijuhtide ülesandeks on vaadata ja näha ajas kaugemale ning tajuda sellest tulenevat vastutuse koormat.
Jeesuse kaasteeliste suhtumises peegeldub hirm eesoleva ees. Samas tajuvad rändajad selles hetkes, et teekonnal on jumaliku ilmutuse tunnused. Jeesuse kannatusteel ilmneb inimlikust vaatepunktist jumaliku töö mõistmatus, mida Jeesus võtab ise jüngrite kuuldes kokku sõnadega: „Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik.”
Me kõik oleme Jumala ajalikud tööriistad kellegi heaks, kes peavad tundma meile antud ajas vastutust oma kaasteeliste ja Jumala ees. Eesti riik ja vabadus on midagi, millest meie eelkäijad julgesid ehk vargsi loota ja uskuda, aga mille saabudes olid nad valmis andma ka oma elu, et nende järeltulevad põlved oskaksid hinnata meie kätte antud aega ja vabadust. Olgu nende sihikindlus ja ennastsalgav töö ka meile eeskujuks, nii nagu on usuisade eeskuju, kelle vaimus Martin Luther palvetab:
„Jumal, anna mulle kannatlikkust kõigis raskustes ja tugevat südant kõigis viletsustes. Las ma täidan kannatlikkusega sinu tööd ja rõõmustan vaatamata oma nõrkustele Sinu tugevuse üle!“