Kõikide pühakute pühapäev 1. november
Tava tähistada kõikide pühakute ühist püha sai alguse idakiriku praktikast 4. sajandil. Läänes võtsid selle kasutusele iirlased ja frangid 8. sajandil ning sajan hiljem määrati püha kindlaks Rooma kalendris 1. novembrile.
Pühakud
Kristlased tunnistavad apostlikus usutunnistuses öeldes: Mina usun üht, püha kristlikku Kirikut, pühade osadust. Kirik ja pühade osadus on sarnase tähendusega. Jumal ise on „iisraeli püha“. Juba vanas Testamendis nimetatakse „õigeid“ sageli „pühadeks“ Uuest Testamendis on pühad need, kes saavad osa Kristuse, Jumala Poja pühadusest, kes „sai kõiges meie sarnaseks ja siiski ilma patuta“. Seega on püha patustaja vastand.
Mitte keegi ei saa öelda, et temal pole pattu, kui teda ei aita Jumala arm ja heldus. Me saame Jeesuse Kristuse pühadusest osa ristimises, mis teeb meid Kiriku kui Kristuse ihu liikmeteks. Ometi tunneb iga kristlane tunda, et ka pärast ristimist ähvardab meid Jumala tahte vastane loomus. Võitus selle loomuse ehk patuga eeldab julgust ja otsustavust. Kõigil inimestel ei ole seda ühepalju. Seepärast võrdleb Paulus pühasid tähtedega, mille kirkus on erinev.
„On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma, isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest.“ 1 Kr 15:40-41
Kirikut tabanud tagakiusamiste ja vaenamiste ajal esile kerkinud märtrite ajal hakati eriliselt austama neid, kes olid tunnistanud oma ausust, andes elu Kristuse eest. Nad olid otskuid „ristitud oma verega“. Usuti, et sellega oli neid pestud puhtaks kõigist pattudest just nende surmahetkel. Nad olid näidanud oma julgust ja tunnistanud armastusest Kristuse vastu, sest „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ Jh 15:13
Ka pärast esimest tagakiusamise laine lõppu aastal 313 oli veel selliseid kristlasi, keda võid pidada usu ja armastuse kangelasteks. Nad ei tunnistasid usust oma surmaga, vaid pühendasid oma elu Kristusele ja kogudusele. Nad loobusid koguni kõigest, varast, perekonnast ja isegi oma tahtest. Toursi Martinus oli esimene, keda hakati austama „usutunnistajana“, aga peagi liitus talle hulk teisi, keda inimesed austasid vaistlikult tõelise kristliku elu eeskujudena.
Kristlik usutunnistus räägib ja „surnute ülestõusmisest ja igavesest elust“. Need usu ja armastuse kangelased ei ole surnud , vaid elavad igavesti Jumala juures taevas. Nad on „õndsad“. Sõnad „püha“ ja „õnnis“ tähistavad samu isikuid ja sama asja.
Kuna pühad on ühtlasi õndsad ehk nad elavad Jumala juures, hakkasid kristlased paluma nende eestkostet, kuna arvati, et pühade palveid kuuleb Jumal otse ja vahetumalt. Kuna me kuulume samasse „pühade osadusse“ peeti ja peetakse loomulikuks, et me saame palvetada üksteise eest nii nähtavas ehk võitlevas kui nähtamatus taevases kirikus. Nii kujunes pühakutsest kangelased, eeskujud ja eestpalvetajad.
Tavaliselt meenutati pühakuid nende surmapäeval ehk „nende taevasse sündimise päeval“. Tasapisi hakkas kristlik kalender täituma pühakute nimedega. Pühakuid on aga mitmeid kordi rohkem, kui kalendriaastas on päevi. Nii tuli nimepäevadest teha valik. Mõned pühakud jäid unarusse, uusi tuli asemele ja inimeste huvi nende vastu muutus. Nii on pühakupäevade kalendrit aeg-ajalt uuendatud. Viimase Lääne kirikus toimunud muudatuse käigus lepiti kokku, et kalendrisse märgitakse vaid need pühakud, kelle elu kohta on ajaloolisi tõendeid; pühakupäeva sai tähistada ainult tema surmapäeval. Pühakute elulood on kasulikud lugemiseks sedavõrd, kuivõrd need juhatavad meile teed Jumala juurde.