Hing on piiblis loodud elu kandev jõud, ehk elu ise. Hing ja elu kuuluvad Loojale, keda Jumal armastab, aga võib need tagasi nõuda. Näiteks räägib Jeesus Luuka evangeeliumis tähendamissõna:

„Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.” Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!” Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?” Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.” Aga Jeesus ütles jüngritele: „Seepärast ma ütlen teile, ärge muretsege elu pärast, mida süüa, ega ihu pärast, millega rõivastuda, sest elu on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas.“ (Lk 12: 16-23)

Vana Testament tunneb hinge inimese tajude allikana, mis võib mõistena langeda kokku sõnadega „süda“ või „meel“.

Nii võib hinge rõhuda hirm, hing võib tunda rõõmu, piinelda, hing armastab, hing võib vajada lohutust, teda saab trööstida, hing himustab naudinguid, ent võib olla ka piinatud ja rõhutud, kanda endas õelaid tundeid ja neid väljendada. Hing võib nutta, pisarates voolata ja olla välja valatud. Mõnel juhul võib hing olla isegi mõtlemise, tunnetamise ja tahte allikaks. Kuna Jumal on hinge looja ja allikas võib hing ilma Jumalata jääda kängu, januneda ja nälgida

Rudolf Tobias on kirjutanud tuntud koorilaulu Otsekui hirm kisendab mis on inspireeritud

Ps 42:3 Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?

Hing võib lahus Jumalast kas kaotada oma rahu või koos Jumalaga olla rõõmus ja leida lohutust mistõttu peab inimene otsima Jumalat kogu oma hingest ja teda kogu hingest armastama. Iga iisraellane loeb igal päeval palvet: Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! 5 Ms 6:5

Hinge kui Jumala poolt antud elu näol tuleb mõista nii kehalist kui vaimulikku elu ehk inimest tervikuna.

Ihu ja hinge tervikuna nägemine kordub ka apostel Paulus väljendab seda oma ühes oma kirja lõputervituses kui ta ütleb: „Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!“ 1 Ts 5:23

Uues Testamendid võib inimene oma hinge armastada või vihata, võib oma hinge eest hoolt kanda või lasta sellel manduda.  Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumis: „Seepärast ma ütlen teile: „Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?“ Mt 6:25

Hing võib tähendada ka lihtsalt mõnda isikut, kas siis konkreetselt kedagi või ka teatud hulka hingi.

Nii elas Noa päevil inimesed, kes olid sõnakuulmatud. Jumala pikk meel ootas kuni Noa valmistas pikema aja jooksul laeva, milles vähesed - see tähendab kaheksa hinge - veest päästeti.

Küllap ka tollel ajal mõtlesid inimesed, et nende tegudel ei ole tagajärgi, aga nende teod vallandasid tagajärjed, mis said neid endid kätte teatud aja jooksul, ehk nad kaotasid oma hinged.

Hing võib olla ka tajude või tunnete allikas, mida saab kurvastada. Nii ütleb Jeesus oma jüngritele Getsemani aias:  „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!” Mt 26:38

Hinge võib haarata ka mure või kartus. Kui apostlite tegude raamat kirjeldab algkoguduse elu, edastab raamatu autor arst Luukas seda nii:  „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. 43 Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi.“ Ap 2: 42-43

Hing võib ajada ka vihale, kui hing on täis, hing võib olla kitsikuses või inimene võib tunda hingepiinu. Hing võib endas kanda ka erinevaid hirme.

Ka Jumal ise räägib oma hingest, kui ta ütleb prohvet Jesaja suu kaudu:  Mu hing vihkab teie noorkuid ja seatud pühi; need on mulle koormaks, ma olen tüdinud neid talumast. Js 1:14

Kui soovida mõista Jumalat ja tema hinge, on meil kergem tema tundeid ja tahet mõista. On huvitav, et teatud aeg Jeesus püüab oma tegelikku olemust varjata, et ei läheks täide prohvet Jesaja kuulutus:

„Vaata, see on mu sulane, kelle ma olen valinud, mu armastatu, kellest mu hingel on hea meel. Ma panen oma Vaimu tema peale ja ta kuulutab paganaile õigust. Ta ei riidle ega kisenda ega kuule tänavail keegi ta häält, rudjutud roogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, kuni ta on õigusele võidu saatnud, ja paganad loodavad tema nime peale.” Mt 12: 18-21

Nii Vana kui Uue testamendi järgi ilmneb tõsiasi, et inimene oma loodud kujus peab joonduma oma Looja tahte järgi ja tema hing peab hingama oma Loojaga samas rütmis.

Üks seadusetundja küsis kord Jeesust kiusates: „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?” Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Mt 22: 36-37

Hingel on Uues Testamendis mitmekordne tähendus. Esmalt tähendab ta „elu“ nii surelikus tähenduses kui ka Jumala antuna, mille üle surmal ei ole meelevalda. Selles mõttes on hing inimese kõige väärtuslikum omand.

„Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?“ Mt 16:26

Inimesel, kellel on hing on terviklik ja Jumala sarnasusse loodud olend, kelle elu ja tegevus peaks peegeldama oma Looja tahet. Kui nüüd inimene seda ei tee, võib Jumal tema hinge hävitada. Võib ka öelda, et inimene hävitab end oma Loojast eraldades ise või ta muutub teistele inimestele koguni ohtlikuks.

Inimene ise ei pruugi seda alguses isegi märgata, aga samm sammult tulevad inimese ellu asjad ja olukorrad, mis teda tema algsest lättest ja Loojast eraldavad nii, et ta võib ka oma kiusatustele järgi anda ja see hävitada kogu hea, mida ta seni on teinud.

Peetruse kirjas hoiatab apostel eksiõpetajate eest, mis tuletab meelde ka tänapäevaseid olukordi:  „Nad toovad vargsi sisse hukutavaid eksiõpetusi ja salgavad ära Issanda, kes on nad vabaks ostnud. Ja paljud järgivad neid nende kõlvatuses ning nende tõttu teotatakse tõe teed. Ja ahnitsedes püüavad nad teid võltside sõnadega ära osta. Nad peavad lõbuks priisata päise päeva ajal, need mustuse- ja häbiplekid, kes turgutavad end oma lõbudes, kui nad pidutsevad koos teiega. Nende silmad on täis abielurikkumist ning neil ei saa kunagi patust küllalt, nad ahvatlevad kõikuvaid hingi, neil on ahnitsema harjunud süda, nad on needuse lapsed.“ 2 Pt 2: 12-14

Sellised inimesed kurvastavad Jumalat, kes soovib, et inimese hing pääseks nii nagu ütleb apostel Jaakobus: „Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.“ Jk 1:12

Jumal, kes meie hinge isand, tunneb meie hinge paremini kui meie ise või teised inimesed. Tema võib ka meie hinge pühitseda  ja puhastada siiraks vennalikkuseks. Kristus on see, kes annab meie hingele lõpliku rahu. Hea karjasena kutsub ta enda omasid öeldes:

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!29 Võtke enda peale minu ike ja õppige minult,⁺ sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele.“ Mt 11:29

Inimesel on alati oht oma hinge kaotada, kui ta peaks soovima säilitada üksnes oma maist elu. Seetõttu on õilsa või õige hinge õige koht seal, kus on teised tema sarnased inimesed, ehk kus kaks või kolm on tema nimel koos, seal on tema ise nende keskel.

Hinge käekäigust pärast surma räägib Pühakiri mitmel viisil Kui pidada silmas tõsiasja, et hinge all mõeldakse terviklikku inimest, siis on selge, et Piibel ei mõista hinge inimesest kui tervikust eraldi ning ei tunnista ka iseseisvat olemise viisi.

See nähtub ilmselt kõige selgemalt apostel Pauluse lõputervituses Tessaloonika kogudusele:

„Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!“ 1 Ts 5:23  Siin räägitakse inimese vaimu, hinge ja ihu säilitamisest. Mitte ainult ihu vaid ka hing vajab päästet ja lunastust. Jumala trooni ees ei saa seista ainut hing, vaid kogu inimene.

Seda, mis juhtub pärast surma, me seletada ei suuda. Läbi piibli omistatakse surnud inimesele mingi olemine. Siinjuures tuleb mõista, et need, kes ei ole Jumala poolt talle ilmutatud või meelde tuletatud uut elu oluliseks pidanud, on surnute riigis Jumalast lahutatud, kuni nad on sunnitud ilmuma Kristuse ilmumisel viimse kohtu ette.

Neile, kes surevad usus, on tõotatud osadust Jumalaga ja nende üle ei mõisteta kohut. Nendele rahvastele, kelle hulgas on ka eestlased, kelle toitude hulgas leidub verega seotud tavasid on oluline teada, et piiblis peetakse verd hinge kandjaks.

Viimsel ajal toimuvaid sündmusi kirjeldavas Ilmutuse raamatus on juttu märtritest ehk oma usu pärast surnuid Jumala altari ees: „Kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli.“ Ilm 6:9

Et nad olid oma elu andnud Jumala eest, ei olnud nad seda kaotanud, vaid hoidnud. Jumala eesmärk on mitte hinge kõigest kehalisest vabastatud eksistentsi võimaldamine, vaid Jumalast määratud uus elu ülestõusmise ehk kirgastatud ihuga.