Ülendatud Issand Lk 24: 46-53
Tänane erakordne päev ühendab paljusid inimesi, kes te olete võtnud ette lühema või pikema teekonna, et olla tunnistajaks 500 aastat tagasi Eestisse jõudnud usupuhastuse ehk reformatsioonisündmuste järgse Eesti evangeelse luterliku kiriku Kirikukogu otsuste valguses, järjestuses teise ehk Saare-Lääne piiskopkonna piiskopi ametisse seadmise jumalateenistusel.
Täna puudub aeg rääkida sellest, kuidas me oleme sellesse hetke jõudnud, kuid soovin südamest väljendada tänu kõigile teile, kes olete olnud toeks meie kohalikele kirikutele ja kogudustele ning nende karjastele, nende mitte just lihtsas kutsumuses. Täna on siin kirkus kaugelt üle 50 vaimuliku, samapalju väliskülalisi, omavalitsusjuhte, ettevõtjaid, erinevate koguduste ja kirikute liikmeid ja väga palju häid kaasteelisi, kellega on meil käia ühist rada. Mitte ainult tänane sündmus, vaid ka kogu meie elu oleks täiesti erinev, kui enamikku meist ei oleks kutsunud Issand Kristus, kes ühendab inimesi ja rahvaid, ning on tõelise rahu ja osaduse allikas. Olen ise tänaseks enam kui pool oma elust jaganud siinsete inimeste, kogudustega ja sõpradega teistest maadest, Saaremaal, kus on minu emapoolse perekonna juured.
Oma enam kui kolmekümne vaimulikuna tegutsemise aasta jooksul olen veendunud, et mitte meie ei tule Jumala juurde, vaid tema tuleb meie keskele, avab meie silmad ja südame aru saama Jumala Sõnast, ning me tunneme ta ära meie keskel leivamurdmises, nii nagu tema jüngrid tundsid tema pärast ülestõusmissündmust ära Emmause teel. Nii nagu toona, mil jüngrid pöördusid rõõmuga tagasi Jeruusalemma, ning leidsid koos olevat tema jüngrid, jagades läbielatut teiste kaaslastega, julgustan meidki jagama oma kohtumisi Issandaga kaasaegsetele ja järeltulevale põlvele, sest usk sünnib kuuldust ja kuuldu kohtumisest Issanda ja tema sõnaga. Kui jüngrid oma kogemust teineteisega jagasid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!”
Jüngrid ei olnud selliseks kohtumiseks valmis, olles väga ehmunud. Selline kartus on inimese loomulik reaktsioon üleloomuliku ees. Ülestõusmispüha järgsel ajal kuuleme kirikutes rõõmsat kuulutust: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ ja vastaja kinnitust: „Ta on tõesti üles tõusnud!“ Selline tunnistus või vastus eeldab, kas isiklikku kogemust või ka lihtsalt toimunut uskuda, kuigi inimese südames võib olla ka kahtlusi?
Jeesus rahustab jüngrite meeli öeldes neile, et neil ei ole põhjust kahelda. Meil on mõnikord raske uskuda ihulikku ülestõusmist, aga ometi on see ristiusu kese. Kristlik usk ei ole üksnes vaimne või filosoofiline konstruktsioon, vaid selle puhul on küsimus Sõna lihaks saamises. Jeesuse ülestõusmisihu liikmed, koos neil olevate kannatuse märkidega, on osa tema olemusest. Nendest märkidest tuntakse teda ära nii ajas kui igavikus.
Olen vaadanud, kuidas ise vanemaks saanud enda lapsed lohutavad oma lapsi, nii nagu üks füüsiliselt kohalolev vanem suudab last lohutada. Muretsevad ja kurba inimlast ei rahulda teoreetiline teadmine, vaid Jumala süli, mida ta avab meile oma Pojas, kellele löödud haavad tunnistavad meile Isa armastusest meie eest, millest tunnistab selles kirikus, viimasest tulekahjust taastatud kirikusse 1836 aastast kunstnik Carl Sigismund Waltheri loodud altarimaal. Nii nagu tuhast tõuseb alati midagi uut, sai selle, pikselöögist põlema süttinud ja taastatud linnakiriku ülesehitamisest alguse Kuressaare, kui tänase identiteedi poolt tuntud kuurortlinn. Paljudel meie kirikuhoonetel on sõdadest, ajahambast, aga kahjuks ka lihtsalt ükskõiksusest nähtavad haavad, mis kutsuvad oma vaikiva kõnetusega möödujaid neid parandama ja taastama. Ilgal inimesel on oma elus kindlasti omaenda ja pere heaolu tagamiseks ka suurem ülesanne, olgu see siis oma oskuste ja andidega oma kodumaa teenimine või ka Jumala teenimine, olles nii otseses kui ülekantud tähenduses prohvet Jesaja sõnadega: endiste põlvede alusmüüride taastaja, lõhutud müüride parandaja ja teeradade käidavaks tegija”. Js 58:12
Emmause teel, avab üleoloomulikult end jüngrite keskel füüsiliselt ilmutanud Jeesus nende mõistuse kirjadest aru saama. Kristuse kannatus ja surm on lepitus, mis puudutab tervet maailma. Seetõttu on ka selle lepituse sõnumi viimine kõigile rahvasteni kristliku kiriku peamine ülesanne.
See sõnum lähtub Jeruusalemmast. See linn on onud ja on ka täna kõikide uudiste keskmes. Sageli küll erinevate konfliktide ja kaua kestnud vastasseisude lähtekohana, aga samas ka paigana, kust lähtus maailma lunastust. Seal tõusis Kristus surnuist üles ja seal võeti ta üles taevasse, seal valati välja Püha Vaim, sealt sai alguse misjonikäsk kuulutada evangeeliumi kogu loodule ja seal viiakse see kõik viimselt lõpule.
Pärast kirgastatud ülestõusmisihuga jüngritele ilmumist ja neile misjoniülesande andmist, tähendab Kristuse taevaminemine tema maapealse töö lõppemist ja pöördumist tagasi sinna, kust ta enne inimeseks saamist on tulnud. Usutunnistuses me tunnistame, et sealt Tema tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle ja Tema riik ei lõpe. Kui ta taas tagasi tuleb, tuleb ta märgatavamalt ja rikkamalt kui oma sündides siia ilma esimestel Jõuludel. Jeesuse kui maailma looja inimeseks saamine ei olnud üksnes ajutine sündmus, vaid jumalik plaan, millel on püsivad jäljed. Kui Jeesus sünnib inimesena, siis ka taevasse on ülendatud ka tema inimlikkus. See ilmneb tema ihus ja haavades mis on püsivateks lunastuse märkideks ja tunnistuseks temasse usklikele nii ajas kui igavikus. Taevaminemine ei ole põgenemine inimlikkuse eest, vaid ta on nüüd meie Päästja, kes tunneb inimeseks olemise raskusi ja kiusatusi ja saab seepärast meid aidata.
Jüngritele oli oluline see, et neist lahkudes ei pööranud Jeesus neile selga, vaid nad nägid kuidas ta tõstab nende poole õnnistades oma käed, milles olid naelte jäljed
Evangeelium algab ja lõpeb sõnumiga suurest rõõmust. Taevaminemis sündmuses ei kirjeldata lahkumispisaraid, vaid teenimist ja rõõmu. Rõõmu ja tänupisaraid olen näinud viimastele nädalatel ka oma kaastööliste ja vendade silmis. See, mille tunnistajad me täna oleme ei ole mitte niivõrd ühe eluperioodi lõpp vaid uue algus. Nii nagu neil, kes olnud üle 30 aasta käinud ühist teed, võib olla erinevaid arvamusi või raskemaid hetki, oleme siiski teineteisele ja edaspidisel teekonna toeks, oles tänulikud selle võimaluse üle, et saame oma teekonda koos küpsemana ja kogenumana jätkata. Selle nii sümboolseks kui sisuliseks märgiks on tänane tänujumalateenistus kus me saame koos oma õdede ja vendade osa Issanda lauast, millest olete oma elust osa saama kutsutud ka teie, kes veel täna Issanda järelkäijate hulka ei kuulu. Kord saame me kõik kandma valgeid riideid mis on rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv.
Nii nagu riigi või omavalistuse, nii seisab ka kiriku ees küsimus kuidas, millise aja ja vahenditega täita oma peamist ülesannet. Kristliku kiriku peamine ülesanne on kuulutada evangeeliumi elu võidust surma üle kogu loodule ja teenida ligimest nagu iseennast. Kuidas seda teha parimal ja kauakestvamal viisil. Me ei saa kõike kiiresti ja kohe, vaid peame mõtlema ka tulevikule. Liikumisharrastajad ütlevad, et ei väsita niivõrd eesmärgiks seatud vahemaa, kuivõrd valitud tempo. Võin öelda, et olen oma ametis oldud aja jooksul jõudnud piltlikult maratoniga võrreldava 33 kilomeetrini, mille kohta ütlevad kogenumad, et kuni selle ajani on olnud kõik alles ettevalmistus ja nüüd algab see päris jooks. Omast kogemusest tean, et see teekond on alati kõige raskem, kuna jõuvarud on piiratud, aga sellest ei jää tgantjärgi meelde niivõrd valu, kui seletamatu rõõmu ja tänutunne. Nii tuleb minna ikka edasi, nii teisi aidades kui vajadusel ise teistele toetudes.
Meil on siiski juba täna üleskoos linna ja vallana, kiriku ja kogudustena, Lääne-Eesti omavalitsuste ja Saare-Lääne piiskopkonnana käia ühine tee, mis ühendab meid enam kui ükski inimlik side ja mis kinnitab ja julgustab meid ühtse rahvana, minema vastu meid ees ootavale tulevikule, mis viimselt toob kaasa Kristuse taastuleku. Nende jaoks, kes usuvad, on tulevik juba praegu olevik, kuna meie jaoks on tulevase maailma jõud juba kohal ja meie läbi toimimas. Seda on uskunud meie vanemad ja olgu see täna ka meie ühine tunnistust, koos võitleva kirikuna maa peal pärale jõudnud kirikuga taevas.