14. pühapäev pärast nelipüha. EELK peapiiskop Urmas Viilma
Tänase pühapäeva teema kirikukalendris on Meie ligimene. Apostel Johannes ütleb: „Jah, see on sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. (1Jh 3:11). Mõni salm edasi täpsustab ta, kuidas peab üksteist armastama: „Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:18) Sõnade „tegemine“ ei ole keeruline. Me võime iga hetk kinnitada, et hoolime kõigist inimestest. Armastus muutub tõeliseks aga alles siis, kui see saab konkreetse näo. Selleks tuleb kinkida oma aega, tuleb märgata, kuulata, astuda ligi. Sellisena saab armastus sõnadest tegudeks.
Ülehomme on esimene september. Paljudes kodudes on laste kooliriided valmis pandud, ranits üle vaadatud ja koduaia lilled õpetajale kinkimiseks välja valitud. Uuel õppeaastal alustab 1. klassis oma kooliteed 14 700 õpilast. Mõnesaja võrra rohkem, umbes 15 000, on neid, kes lähevad põhikooli viimasesse klassi. Umbes 10 000 õpilast alustab abituriendina gümnaasiumi viimases klassis. Mõnes peres on rohkem elevust, mõnes hoopis ärevust. Küllap kehtib see ka õpetajate kohta. Mõni õpetaja kujutab ennast juba seismas säravate silmadega lapsi täis klassi ees. Samal ajal võib keegi tema kolleegidest ärevus hinges endalt küsida, kas tal jätkub uuel õppeaastal piisavalt tähelepanu ja armastust kõigi tema hoole alla usaldatud laste jaoks.
Tänase pühapäeva teemale ja eelseisvale uuele õppeaastale mõeldes võiksime küsida, kas Eesti kool on paik, kus sirgub uus põlvkond ligimesi? Kas tänapäeva lapsed üldse teavad, kes on ligimene? Sekulaarses ühiskonnas kasutatakse tavapärases kõnepruugis sõna ligimene harvemini kui paar põlvkonda varem. Mida aeg edasi, seda enam tähendab sõna ligimene möödunud aegadesse kuuluvat vana-aja-sõna, mida kasutavad meie kaasajal veel vaid usklikud kirikus. Me oleme harjunud moodsas ühiskonnas rääkima pigem kaasinimestest, kogukonnakaaslastest ja kaaskodanikest. Turvalisest ja humaansest ühiskonnast kõneledes rõhutatakse võrdseid võimalusi, solidaarsust, sallivust, inimlikkust ja inimväärikust. Ometi sisaldab sõna ligimene midagi sellist, mida ükski neist mõistetest päriselt ei asenda. Ligimene ei ole lihtsalt keegi, kes asub mulle füüsiliselt lähedal, või kellega koos ma oma elamisruumi ühiskonnas jagan. Ligimene on inimene, kelle elu on Jumal juhtinud kohtuma minu eluga ning selle kohtumisega kaasneb vastutus toimida nii nagu Jeesus meid on õpetanud, öeldes: „Armasta ligimest nagu iseennast“.
Loomisjärgne paratamatus on, et me ei saa ligimest valida. Me ei saa oma ligimeste hulka valida teatud inimesi, hinnates neid ainult meeldivuse, maailmavaate, keele, vanuse või muude tunnuste põhjal. Jeesus käsib tänases evangeeliumis armastada isegi oma vaenlasi ja palvetada oma tagakiusajate eest (Mt 5:44). Jeesus ei nimeta kurja ümber heaks ega lõpeta tõe valest eristamist. Ta käsib meid võtta kaasinimest sellisena nagu ta on. Ligimese eest saab ja tuleb alati palvetada. Eriti
siis, kui ta on vaenlane või tagakiusaja. Siin ilmneb kristlik armastuse tõeline eripära ja suurus – armastus ei tähenda, et kõigega ja kõigiga tuleb nõustuda. See tähendab, et eriarvamustega silmitsi seistes ei tohi kaasinimene muutuda meie jaoks armastuse takistuseks. Armastus ulatub üle kõigi takistuste.
Apostel Johannes meenutab tänases epistlitekstis Kaini ja Aabeli lugu. Ta kirjutab: „Me peame üksteist armastama. Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged.“ (1Jh 3:11b-12) Kaini patt hiilis tema südamesse juba enne oma venna tapmist. See algas hetkest, mil ta ei suutnud enam vaadata Aabelit kui oma lihast venda. Aabel oli muutunud Kaini jaoks võistlejaks, konkurendiks, rivaaliks. Aabel oli Kaini silmis süüdi tema enda ebaõnnestumises. Südame uks oli sulgunud armastusele venna vastu. Seejärel tõstis ta Aabeli vastu juba ka käe ja tappis oma venna. Seepärast ütleb apostel Johannes karmilt: „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar.“ (1Jh 3:15)
Elame ajal, mil südame võib lukustada kasvõi ühe etteheitva pilguga, tühistava vaikimisega või nutiseadme ekraanile toksitud lühikese lause või sama seadmega saadetud pilkava pildiga. Koolis võib halvustav sõna levida hetkega üle terve klassi ja kaugemalegi. Täiskasvanute maailm ei ole siin sugugi lastele eeskujuks. Avalikes aruteludes antakse kiiresti hinnangud, kes on tark ja kes rumal, kes kuulub meie hulka ja kes on võõras, kes tuleb vaigistada, tühistada, blokeerida. Nõnda õpetame ka uuele põlvkonnale, et tugev on see, kes teised oskab paika panna.
Johannes õpetab aga vastupidist – õige elu tunnuseks on armastus. Ta kirjutab: „Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma. (1Jh 3:14) Armastuse sümboliks on ülestõusmine. Kõikjal seal, kus üks inimene avab oma ligimese jaoks seni suletud südameukse, kus keegi purustab vihkamise ahelad, kus keegi teine jagab kaasinimestele oma aega ja vahendeid ning, kus keegi astub põlatu juurde, et ulatada käsi – seal sirutub igavene elu ajalikku maailma. Iga heategu, mille ligimesele osutame on väike tunnistust surma võitmisest ja Kristuse ülestõusmisest.
Vastuolulises ja polariseerunud ühiskonnas tekib küsimus, kes on see vend, keda Johannes käsib armastada? Kas minu ligimene on ainult see, kes ka mind vastu armastab, kes jagab minuga sama usku või sarnast maailmavaadet? Või hoopis see, kes hääletab valimistel minuga sarnaselt? Kas ligimesearmastus kehtib ainult mõttekaaslaste ja sõprade ringis? Kui see oleks nii, ei erineks kristlik armastus kuigivõrd tavalisest vastastikusest sümpaatiast. Jeesus ütleb aga tänases evangeeliumis: „Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? (Mt 5:46-47) Jeesuse sõnad tähendavad, et ligimesearmastus peab olema elav ka seal, kus vastuarmastust ei ole loota.
Ligimesearmastus ei nõua kelleltki oma veendumustest loobumist. Me võime rahuliku südamega vaielda ja argumenteerida, võime kirglikult seista tõe eest ja nimetada ebaõiglust ebaõigluseks, kuid me ei tohi muuta enda vastaspoolel tõe eest seisvat inimest kogu oma olemuselt eksinuks, kellel puudub lootus armule ja õigeksmõistmisele. Iga inimene on oma olemuselt suurem kui tema väljendatud mõtted ja seisukohad. Iga inimene on Jumala poolt loodud, Kristuse poolt lunastatud ja saab osa igavese elu tõotusest. Küsimus ei tohiks olla selles, kas teine käitub minuga kui ligimesega, vaid selles, kas mina jään teise jaoks ligimeseks ka siis, kui tema seda minu jaoks ei ole.
Eile saatsime Estonia kontserdisaalis viimsele teekonnale Eesti riigimehe Siim Kallase. Ühel hetkel kutsuti leinatalitusel tema sarga ümber kõik kohalviibinud endised peaministrid. Nad tulid üheskoos avaldama viimset austust ja jätma hüvasti igavikku kutsutud endise valitsusjuhiga, kelle puusärgile asetas ametisolev peaminister Kristen Michal valitsuse istungite juhataja haamri. Liigutav oli, kui endised peaministrid kirstu juurde liikusid, kuidas endine peaminister Andrus Ansipit lükkas
ratastooli endise peaministri Mart Laariga. See lihtne ja inimlik tegu kõneles rohkem kui mõnigi pikk kõne. Sarga kõrval seisid kõrvuti inimesed erinevatest valitsustest ja erinevatest erakondadest, kõik erinevate vaadete ja erineva poliitilise pärandiga. Ometi olid nad seal sel hetkel kõik koos.
On asju, mis ühendavad ka meid rahvana tugevamalt kui see, mis meid lahutab. Meile kõigile on oluline Eesti vabadus ja iseseisvus, me kõik tahame, et meie lastel ja lastelastel oleks rahu ja õnnelik tulevik. Meid kõiki ühendab ühtviisi ka surelikkus. Igaviku lävepakul seistes vaikivad kõik vaidlused ja kaovad erimeelsused. Siim Kallase sarga ümber pea langetanud olid ka kõik endised peaministrid – kellegi meie ametid ja tiitlid ei ole igavesed ega anna meile Jumalariigis eeliseid. Jumala palge ees seisame kõik ühtviisi samaväärsetena – osana loodust – patustena ja Jumala armu igatsevatena. Aukartus igaviku ees ei muuda meie erinevusi olematuks, kuid paigutab need meie elus õigele kohale. Ligimesearmastus tähendabki oskust näha teist inimest juba täna, eriti erimeelsuste keskel, sellisena nagu me kord kõik Jumala ees seisame. Võrdsetena, sest Jumala palge ees seistes oleme kõik üksteisele ligimesed – kõik vajame üksteist ja keegi pole meist parem kui teine.
Uue nädala kolmapäeval, 2. septembril, koguneb Riigikogu valima Eestile uut Vabariigi Presidenti. Eriti just presidendi ülesannete täitmine on seotud ligimese teenimise ülesandega. Riigipea ei ole kõigest põhiseaduslik amet või Eestit rahvusvahelisel tasandil esindav riigi esiisik. President peab oskama näha ühtviisi armastuse silmadega tervet rahvast – ka neid, kes ei ole teda toetanud, kes mõtlevad teisiti kui tema, kes elavad ääremaal, räägivad teist emakeelt või tunnevad, et neid ja nende muresid ei kuulata. Rahva ühendamine ei tähenda erinevuste pinnapealset ära silumist või kärisenud ühiskonna kokku traageldamist, vaid ühise elamisruumi kujundamist selliseks, et keegi ei tunneks ennast ühiskonnast väljatõugatuna. Vähemalt president peab seda elamisviisi ise praktiseerima. Palvetagem, et valijatel oleks tarkust otsustada õigesti, ja et ainus kandidaat, Ülle Madise, mõistaks valituks osutudes oma presidendivõimu eeskätt ligimese ehk rahva teenimisena.
Täpselt samasugune ülesanne on tegelikult ka igaühel meist. Me kõik oleme mõjuisikud. Iga päev kohtume paljude inimestega, kellele meil on omamoodi mõju, nagu ka teistel inimestel meile. Meie võimuses on inimesi, kellega kohume rõõmsalt tervitada või neist ükskõikselt mööda vaadata, neid ära kuulata või nende juttu katkestada, neid mõista või hukka mõista, nendega oma rõõme ja muresid jagada või kiivalt hoida kõik endale. Nõnda saab meiegi armastus ligimese ja Jumala jaoks nähtavaks meie kõige argisemates otsustes.
Apostel Johannes küsib tänases kirjakohas: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venda olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?“ (1Jh 3:17) Puudus, millest Johannes räägib, ei pea tähendama ainult ainelisi probleeme ja raha vähesust. Inimestel võib olla puudus tähelepanust, turvatundest, õiglusest, lootusest, või inimestest enda ümber, kellele oma muresid kurta ja kellelt tuge loota. Me ei saa kunagi lahendada ära kõiki teiste muresid, küll aga saame hoiduda oma südame lukustamisest ligimese ees.
Apostel Johannes pakub meile lahenduse, kui ta ütleb: „Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest“ (1Jh 3:16). Me ei suuda ise luua armastust omaenese jõust ja inimlikust tarkusest. Me õpime armastama selle pärast, et meid endid on enne armastatud. Jeesus ei jäänud meie häda eemalt vaatlema, vaid tuli meie juurde ja sai meie ligimeseks. Jumal ise sündis inimeseks ning kandis meie patu, andes ristil surres oma elu meie eest. Jeesuse ristilöömine ja sellele järgnenud ülestõusmine surnuist on Jumala armastuse tegu meie vastu.
Just seepärast peame meie kristlastena aitama ühiskonnal uuesti õppida seda, kes on ligimene. Jeesus on avanud meie silmad ja puudutanud meie südant – Tema on teinud meist oma ligimesed. Meie vastus Talle on armastada Teda vastu – armastada Kristust oma ligimeses. See armastus ulatub ka surmast ellu.
Aamen.