Mt 25: 40    

Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”

Jeesus räägib tänase pühapäeva juhtsalmis tähendamissõna rahvaste kohtust. Kui inimese poeg tuleb oma kirkuses, siis istub ta oma kirikuse troonile ja tema ette kogutakse kõik rahvad. Seal eraldab ta ühed paremale ja teised pahemale poole. Selle valiku aluseks saab inimese suhtumine teise inimesse ehk ligimesse. Inimestele endile tuleb üllatusena, et igas inimeses näeb Jeesus iseennast. Kui oled aidanud kedagi, siis oled sa aidanud Jeesust ja kui sa oled jätnud midagi ligimese heaks tegemata, oled sa jätnud seda tegemata Jeesusele endale.

Need, kes on teinud head, ei ole arvestanud sellega, et heade tegude tegemine oleks midagi sellist, mille järgi määratakse nende igavikuline saatus. See mida nad on elu jooksul teinud, ei tule esmalt neile meeldegi.

Seetõttu on nad väga imestunud Jeesuse sõnade üle. Need õiged on seda teinud nende jaoks iseenesestmõistetavalt, isetult, armastusega, arvestamata selle üle, millist tasu nad selle eest saavad. Seda tehes ei ole nad säästnud oma aega ja vara, ega ole pööranud tähelepanu sellele, mida teised inimesed sellest arvavad või kuidas teised samas olukorras käituvad.

Sellise suhtumise heaks eeskujuks on halastaja samaarlane. Jeesus ei küsi, kes on sinu ligimene vaid kellele saad sina olla ligimeseks. Halastaja samaarlases on nähtud sageli Jeesuse enda võrkuju, kelle kohta ütleb prohvet Jesaja: „Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid.“ Js 53:4

Elame ajal, mil on täitumas  Jeesuse poolt evangeeliumis kirja pandud sõnad: ”Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, paiguti on maavärinaid ja näljahäda - need on sünnitusvalude algus.“ Mk 13:8 Nendes olukordades, mida uudised iga päev maailmas toimuvast meie teadvusesse toovad, püüab iga inimene esmalt ise ellu jääda. Endine saaremaa vallavanem tunnistas hiljuti ühes usutluses kuidas koroonaaegses kriisiolukorras selgus paari nädala jooksul see, kellele saab loota ja kes on keerulises olukorras abiks ja kelles toob kriis esile mingeid muid iseloomuomadusi.

USA presidendi Barack Obama administratsiooniülem Rahm Emanuelilt on tuntud 2008. aasta ülemaailmse finantskriisi ajal öeldud mõtet „Sa ei taha kunagi, et tõsine kriis läheks raisku. Ja mida ma selle all mõtlen, on see, et see on võimalus teha asju, mida te arvasite, et te ei saa varem teha.“

Suured kriisid ja rasked ajad loovad ühiskonnas või organisatsioonides vajaliku surve ja uue eelhäälestuse, et viia ellu reforme ja muudatusi, mida rahulikel aegadel oleks liiga keeruline või ebamugav teha. Armastus leiab alati tee kuidas oma ligimest aidata ja selles on Jeesus jätnud meile eeskuju, sõnastades enda ülesande kohta: „Inimese poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“(Mk10:45).

Jumala armastus on imeline kui ta tunneb, et on armastuse võlglane. Armastuse võlg on ainus võlg mis kasvab sedamööda, kui seda tagasi maksta. See võlg tuleb esile Jumala päästetöös meie heaks.

Jumal on juhtinud oma rahvast, keda kutsub kõigi rahvaste hulgast läbi ajaloo. Võime olla talle tänulikud, et ka meie rahvas võib kuuluda nende hulka. Meie näeme meie ümber toimuvaid sündmusi oma elu vaatenurgast, kuid Jumal näeb suuremat pilti. Tema teab mis ootab meid ees homme ja millest tuleb läbi minna meie rahval Nii saadab ta meie kõrvale õiged inimesed ja lubab ka meie riiki juhtima need inimesed, kellel on eesolevat, mida meie veel ei näe, silmas pidades, vajalikud omadused ja oskused nendest olukordades oma rahvast juhtida.

Kui usaldame Jumalat ja oleme valmis kogu oma eluga olema tema teenistuses, saame ka meie osutuda oma elusündmuste keskel olevat oma ligimese aitajateks Kristuse eeskujul.

Jumal on andnud meile, otsekui tagatise sellest, et saame kord pärale jõudnuna osaks kogu Kristuse lunastuse kaudu toodud õnnistuse. Kristuse lepitussurmas asetub Jumal ise meie võlglaseks, kuigi meie oleme need, kes ei suuda oma võlga talle omast jõust tasuda. Tema on maksnud meie võla Kolgata ristil.