1 Ms 32: 23-32
Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad teenijad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme. Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle, mis tal oli. Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma. Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga. Ja mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!” Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!” Siis ta küsis temalt: „Mis su nimi on?” Ja ta vastas: „Jaakob.” Seepeale ütles tema: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!” Siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle oma nimi!” Aga ta vastas: „Miks sa mu nime küsid?” Ja ta õnnistas teda seal. Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!” Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.
Jaakob oli Iisaki ja Rebeka poeg, Eesavi noorem kaksikvend. Juba enne Jaakobi sündi teatas Issand tema emale, et vanem poeg saab teenima nooremat. Sündides hoidis Jaakob Eesavi kannast kinni. Täiskasvanuna sai temast koduse eluviisiga mees, kes elas telkides kuid kes pettis kavalusega oma vennalt välja esmasünniõiguse. Ta oli ka oma ema lemmikpoeg, kes aitas selle teole kaasa et just Jaakob oli see kes sai oma isalt esmasündinu õnnistuse. Venna pahameele ja ema nõuande peale põgenes ta oma võimaliku kättemaksu eest oma onu Laabani juurde Haaramisse.
Teel Beer-Sebast Haaranisse ööbis ja Peetelis. Seal tõotas Issand talle unes Kaananimaa, lubas teda hoida ning jälle tagasi tuua. Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”
Seepeale püsititas Jaakob kivi, millele ta oli magades pea toetanud sambaks , valas sellel õli ning nimetas koha Peeteliks. Seejärel andis Jaakob tõotuse, mille kohaselt Issand jääb talle igavesti Jumalaks, kui Jumal annab talle leiba ja riideid ning toob ta rahuga isakotta tagasi.
Püha koguduse varasem juhatuse esimees on rääkinud, kuidas tema ei pidanud võimalikuks oma isakoju kodutallu naasmist, kuna suuremad kohad ja ülesanded tundusid huvitavamad. Omal ajal oli aga just tema see, kes tuli kodukohta Püha külla tagasi taastas kodutalu ja jäi sinna elama. Veelgi enam Jumal pani talle südamele luua oma vanemate pühakoja lähedale Vabadussõja mälestuskivi mille ta leidis koos kodulähedaselt põllult ja mille juures on saanud loomulikuks koguneda mitmel korral aastas rahvuslikel tähtpäevadel ja meenutada meie esivenematel osaks saanud võitlusi ja võite mis on mõjutanud oluliselt tulevaste põlvkondade saatust.
Oma onu juures langes Jaakob ise pettuse ohvriks kuna Laaban andis talle esmalt ainult oma tütre Lea, Raaheli pärast pidi ta edasi teenima. Jaakobile sündis üksteist poega ja tütar, ta oli kariloomade poolest rikas. Nii juhtus, et tal tuli ka sellest kohast salaja põgeneda Laabani tema poegade kadeduse pärast. Unes hoiatas Jumal Jaakobit taga ajanud Laabanit, et ta ei kohtleks oma väimeest vaenulikult mille järel sõlmisid mehed üksteisega lepingu.
Jaakobil oli selja taga pikk elu, oli midagi, mis ei lasknud tal sellest kõigest lõpuni rõõmu ega südamerahu tunda. See oli teadmine ülekohtust, mida ta oli teinud oma vennale Eesavile – ning seeläbi oma vääritusest Jumala ees. Jaakob kartis venna kättemaksu, ent küllap sellest hirmust enam vaevas teda ta oma südametunnistus. Kodupaigale lähenedes saatis Jaakob enda eele saadikud kingitustega ning viimasel õhtul enne piirijõe ületamist viis ta teisele kaldale ka oma naised, pojad ja varanduse. Ise jäi ta aga üksinda jõe vastaskaldale, sest ta mõistis, et enne edasi minemist on vaja minevikuga arved ära klaarida.
Ööpimeduses ründas Jaakobit «üks mees» – meile ei öelda, kust see mees tuli ja kes ta oli. Ilmselt on see ütlemata jätmine teadlik ja oluline – jääb mulje, et see mees oli teatud mõttes Jaakob ise, kuna ta oli seal ju «üksinda». Võib-olla on see isegi märk sellest, et viimselt peab iga mees ja iga naine Jumalaga oma maadlemised ära maadlema – mitte ööpimeduses, vaid omaenda hinge pilkases öös, ning mitte mõnd piirijõge ületades, vaid omaenda sees endise patuse eluga lõpparvet tehes ja sildu põletades. Jaakobi heitlus kestis koidikuni – juba tundus, et see lõpebki tulemuseta, sest kumbki võitleja ei saa teisest võitu. Ometi juhtus midagi mõõtmatult olulist: Jaakob mõistis, et ta ei saa seda, kellega ta heitleb – ta teadis juba, kes see on! – lasta minna ilma, et see teda õnnistaks. Inimesel on võimalik Jumalaga võidelda, ent mitte kunagi Teda võita (isegi Teda risti lüües mitte). Inimesel ei ole võimalik Jumalale oma tahtmist ette kirjutada, küll aga on tal võimalik alandlikult Jumala ette kummarduda ning Temalt õnnistust paluda, teades, et Jumal ei keela oma abi ega õnnistust kellelegi, kes Teda usaldab (isegi neile mitte, kes on Ta risti löönud ).
Sarnaselt Jaakobile, kellele jäi heitlusest meenutuseks vigastatud puus, räägib Apostel Paulus talle osaks saanud kannatustest ja nägemusest. Ta ise selgitab talle teadaolevat ihulikku probleemi järgnevalt:
„Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks.8 Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks.9 Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.“ 2 Kr 12: 7-9
Kirikuisa Augustinus toob siin seoses Jaakobi lonkamisega võrdluseks kristlase, kelles on nii õnnistus kui lonkamine. Meiegi oleme Jaakobi läbi osalised Jumala õnnistuses ja tõotustes, aga meis on ka veel inimlikku nõtrust, rumalust, eksimusi … Me pole sageli rahul sellega, mis meile reaalselt on antud. Nii mõnigi kord avab alles Jumala puudutus meie elus ka meie silmad. Tähtis on mitte lakata palumast ega enne lahti lasta, kui meid on õnnistatud.
Issand õnnistas Jaakobit ning hommiku koites mõistis ta lõplikult, mis oli juhtunud: ta oli näinud Jumalat ennast palgest palgesse ja sellest hoolimata elama jäänud. Või õigemini: ta oli justnimelt tänu sellele elama jäänud ja oma hinge päästnud! Me võime siin näha varjatud ettekuulutust Jeesusest Kristusest, Jumala ainusündinud ja inimeseks saanud Pojast, kes elas meie keskel ja keda me oleme näinud Tema armu ja tõe täiuses: «Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks.» (1Jh 1:2) Jaakob ei olnud enam pimeduses, tema üle tõusis päike. Ta võis minna üle jõe ja alustada uut elu – uue inimesena, isegi uue nimega, mis tunnistab Jumala võidust, abist, armust ja õnnistusest.
Tema lastest kujunesid Iisraeli suguvõsad, kellele Jumal andis omandiks tõotatud maa, mida me täna tunneme Jaakobile antud nimega Iisrael, mis tähendab: Jumal võitleb. Temast pärineb terve rahvas, kellele oli määratud anda ravastele tõotatud Messias ehk Kristus