Kõnekoosoleku avas Saarte praost Anti Toplaan               Foto: Tõnu Veldre

Head kaasmaalased, õed ja vennad! Vabariigi sünnipäeva oluline ja lahutamatu osa on meie vabaduse eest elu andnute mäletamine ja mälestamine, kuna igale sünnipäevale on eelnenud kellegi ohvrimeelsus, et sündida saaks uus elu ja homne oleks parem kui täna.

Eesti vappi ümbritseb tammeokstest pärg mis on au ja võidu sümbol. Võidu hind võib olla ka väga kõrge, mida sümboliseerivad meie käes olevad pärjad. Me saame neid hoida mõned minutid ja Vabadussõja mälestuskivi jalamil vaadata mõned päevad, aga nende tegelikku tähendust ja raskust tajuvad kõige teravamalt need, kes täna kaitsevad oma maad ja inimesi agressori eest Ukrainas, mille raskust on selle rinnetel tajutud tänaseks kaks aastat.

Kui Saaremaa noored heiskasid Mändjalas sõjajärgsel okupatsiooniajal oma koduõues rahvuslipu, saadeti neid selle eest vangi. Vahistamist ja alandamist on kogenud möödunud päevadel sajad inimesed Venemaal, kes julgesid avalikult tuua vanglas surnud opositsiooniliidri mälestuseks lilli. Eesti ja Venemaa piir ei ole üksnes Euroopa idapoolseim eraldusjoon, vaid see on piir vabaduse ja hirmu vahel. Kui me hakkame tundma hirmu oma arvamuse, eneseväljenduse ees, ei ela me enam demokraatlikus riigis. Meie oleme täna heisanud oma rahvuslipu ja saame asetada lilli nende kalmudele, kelle elu on olnud meile tähendusrikas.

Apostel Paulus ütleb: Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist. 2 Tm 4:8

Paljud talle osaks saanud katsumused, vangistused ja laimu alla sattumised, olid olnud tema usule katsumuseks, aga tema pilk nägi sellest kaugemale.

Rääkisin mõni nädal tagasi kunagise siseministri Lagle Parekiga, kes meenutas oma vanglapäevi. Ühel hilisõhtul kui me Pirita kloostris vestlesime kolleegidega, pöördus und mitte saanud Lagle minu poole sooviga, et ma aitaksin tal köögist tuua leiba. Mitte selleks, et tal olnuks kõht tühi, vaid selleks, et vanglas oli tal sellest sageli puudust ja käes hoitav leib sisendas talle turvalisuse tunnet.

Head kaasmaalased, meil võib olla keeruline aeg, kuid meil on vaatamata sellele käes palju enamat kui leivaviil, mis on kindlameelsete, sageli ka süütute Siberis käinute mällu jäänud elu kõige magusema maitsena.

Mõtleme mälestuspärgi asetades kõikide peale, kes on kannatanud ja kaotanud vabaduse ja tervise, võidelnud vale ja vaenuga, ebaõigluse ja ülekohtuga. Nende peale, kes on oma elu andnud teenistuskohustuste täitmisel; kaitseväelastele, politseinikele, piirivalvuritele päästeametnikele. Mälestame neid, kes on andnud oma elu Ukraina Vabadussõjas ning Püha Maa konfliktis. Nende peale, kes on kandnud oma maad ja rahvast oma südames, hoidnud aateid ja riiklust alles nii kodumaal, vangistuses, põgenike- ja vangilaagrites, tagakiusu aegadel, võõral maal, kodumaast kaugel, Välis-Eestis. Issand anna neile oma rahu ja igavene valgus paistku neile!