Js 50: 4-10
Palmipuudepüha Vana Testamendi sõnum toob kuulajateni Issanda sulase kolmanda laulu mis on vastus varem kõlanud manitsusele, millega Jumal pöördub oma rahva poole, kes ei ole Teda kuulanud ega Tema sõna kuulda võtnud: «Miks ei olnud kedagi, kui ma tulin, ei vastanud keegi, kui ma hüüdsin?» (Js 50:2) Kuna Iisrael Issanda sulasena on osutunud kurdiks ja pimedaks, astub nüüd esile uus sulane, keda võib esmalt samastada kõneleva prohveti endaga, ent kes viitab selgelt Sellele, kes tuleb siis, kui aeg täis saab – s.t kogu inimkonna eest Jumalale kuulekaks saanud, inimeste käte läbi ja nende eest kannatanud ja surnud Messiale, Issanda kannatavale sulasele.
Jumala sulase ülesanne on kuulutada Iisraelile Jumala päästet, teda trööstida, aga ka manitseda ja hoiatada. Pääsemise eelduseks on tagasi pöördumine Issanda juurde, enda Tema valgusest äratada ja juhtida laskmine ning loobumine mitte ainult ebajumalatest ja hirmust rõhujate ees, vaid ka omaenese õigusest ning omaenese jõule toetumisest. Jumala kannatava sulase neljas laul näitab järgnevalt, millist hinda tuleb tal Iisraeli ülekohtu ja Siioni pääsemise eest maksta.
25. märtsil 1949. aastal sai Eestis, Lätis ja Leedus alguse operatsioon Priboi ehk Murdlaine - nii nimetatakse kümnete tuhandete lätlaste, leedulaste ja eestlaste küüditamist. Kokku küüditati Balti riikidest 95 000 inimest, neist 20 702 Eestist.
Nõukogude Liidus oli selliste tegude stsenaarium peensusteni läbi mõeldud. Jaanuaris 1949 ilmus Ministrite Nõukogu salajane resolutsioon, mis kandis nime „Kulakute perekondade, bandiitide kaasosaliste jne väljasaatmise kohta Leedust, Lätist, Eestist“. Pärast seda töötasid selle kallal juba küüditamise elluviimise eest otseselt vastutavad asutused - siseministeerium ja riikliku julgeoleku ministeerium mõtlesid välja konkreetse väljasaatmise stsenaariumi. Vastavad ministrite korraldused ilmusid jaanuaris ja märtsis, st aktsiooni ettevalmistamine võttis aega. Pärast seda koostati küüditatute nimekirjad. Kolm kuud kulus rongide ja sõidukite ettevalmistamiseks. Pärast seda algas küüditamine.
Nii nagu meie rahva parimate poegade ja tütarde osaks saanud ülekohus sündis avalikkuse eest salajas, on paljud asjad meie eest varjatud enne, kui need saavad ilmsiks. Sündmused ise tabavad nagu loodustiihia ootamatult paljusuid inimesi, kellest enamik on süütud kannatajad. Seda oleme näinud 75 aasta eest Nõukogude Liidu okupeeritud aladel, aga näeme ka täna Ukrainas, Iisraelis või viimase traagilise sündmusena Moskvas. Nende sündmuste keskel olev inimene võib küsida, kuidas selle kõige keskel jääda ellu, ning kuidas seda endale mõtestada.
Kui eeldada, et mingid sündmused juhtu selles maailmas juhuslikult, näeb usklik inimene nendes Jumala märki või sõnumit, mis on mingite varasemate sündmuste rea tagajärg mida oleks saanud mingi hetkeni ära hoida, aga selle hetke äratundmine ja õigete järelduste tegemine ei ole kahjuks enamikele meist jõukohane.
Kui Jeesus ligineb palmipuudepühal Jeruusalemma linnale ja inimesed on ülevas meeleolus pühade ja kogunenud suure rahvahulga pärast peatub Jeesus linna panoraami nähes ja ütleb: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.” Jeesus nägi oma vaimusilmas sündmusi mis toimusid tulevikus ligi 40 aasta pärast, aga tema nägi seda ette nagu see oleks juba sündinud.
Prohveti suu läbi seatakse ka meie silme ette ühelt poolt Jumala rahva pea lakkamatu truudusetuse ning sellest tuleneva korduva kohtu ja karistuse, millele samal ajal vastandub Jumala väsimatu valmisolek oma rahvas päästa, kui inimesed vaid oleksid valmis Tema häält kuulma ning oma eksitusest ja kurjusest pöörduma.
Kui inimene teeb oma elus mingit ülekohut ja ta suudab seda varjata või puhtaks rääkida, ei tähenda see seda, nagu tema teod oleksid õiged Jumala silmis, keda ei ole võimalik petta. Jumal siis tegeleb selle inimesega ja kui ta teda kuulda ei võta, toob ta tema ellu olukorrad, mis peaksid panema inimest mõtlema. Kui ka siis kuulda ei võta või ennast ei paranda, siis ei ole kedagi teist süüdistada kui iseennast.
Nõnda on ka terve rahvaga. Jumal saadab iga rahva juurde pöördeliste aegade eel oma sulaseid ja on seda teinud ka Eesti rahva puhul. Rahvas ei võta tavaliselt neid vastu, nagu ta ei võtnud kuulda ka turuprohvet Karl Reitsi kuulutust.
Märtsiküüditamisest on kirjutatud palju ning endast on jõudnud rohkelt mälestusi jätta ka inimesed, keda see traagiline sündmus otseselt puudutas. Ilmselt pärineb üks omalaadsemaid ja detailsemaid kirjeldusi küüditamise päevadest Keila pastorilt Ado Köögardalilt (1891-1957).
1947. aastast käisid NKVD-lased Keilas teda küsitlemas, ta on kirjeldanud seda oma päevikutes, kus nimetab neid „diabolosteks“. Alguses nõudsid nad, et ta käiks nende juures Nõmmel aru andmas, aga ta ütles, et tal on raske rongiga Nõmmele sõita. Siis hakkasid nad ise kuuajase vahega Keilas käima ja uurisid, mida ta selle aja jooksul kuulnud on. Nendele meestele ei avaldanud vaimulik midagi kuigi ta teadis palju, mida oli talletanud ka kirjalikult, mida õnneks võimud üles ei leidnud.
Ado Köögardal kirjeldab oma päevikus 24. märtsil oli Tallinnas ja igal pool üle maa suur pinevus nagu raske äikese eel. Inimesed teadsid, et on tulemas midagi kohutavat. Oli juba enne lõunat teada, et Tallinna asutuste autojuhid said käsu autodega sõita kella 5-ks p.l. Nõmme turule, kuhu kogunes umbes 600 autot. Juhtidele oli kästud kaasa võtta 5 päeva toidumoon ja vastavalt 400 km sõidule õli ja bensiini. Kommunistid ja miilitsad olid mobiliseeritud teatavatesse punktidesse, kus olid nimekirjad inimeste kohta, keda taheti küüditada sundasumisele „riigivastase tegevuse pärast“.
Kuna kunagise Keila pastori päevaraamat on tänaseks avaldatud ka trükis. Toon siia vaid paare näidet tema kirjeldustest küüditamiste sündmustest, mida ta oli kirjalikult talletanud: „Kehras on üks mees ise rakendanud hobuse ette, ladunud asjad koormale ja sõitnud rongi poole. Ta oli kulak ja ei jõudnud ära oodata, millal talle järele sõidetakse. Poolel teel sõitnud auto talle vastu ja mees ladunud siis kraami autole, mis sõidutas ta pärale. Ühes külas kuskil pidanud äraviidavaid olema 40, saadud kätte esialgu ainult 4. Ühes talus olid kodus väikesed lapsed, kes ei ütelnud, kus on ema. Mindi ema otsima. Oli kuskil põhuhunnik, mis torgiti tääkidega läbi ja ema sai haavata, visati autole ega lastud midagi kaasa võtta. Üks autojuht oli saadetud küüditama omaenese perekonda.“
Ajaloolase Olev Liiviku sõnul oli nii 1941. aasta juuniküüditamine kui ka 1949. aasta märtsiküüditamine nõukogude võimu jõhker aktsioon. Ado Köögardali lapselaps Anu Saluäär-Kall oletab, et päeviku pidamine võimaldas vanaisal rahu säilitada ja stressi maandada.
Teist aastat Ukrainas toimuv on avanud paljude Eurooplaste silmad kuid alati on ka neid, kes kalduvad kas uskuma agressiooni põhjustava riigi propagandat või seda olukorda enda kasuks kallutama. Meile peaks see meelde tuletama et vabadus ei ole kunagi iseenesestmõistetav, ning et Jumal kutsub selliste sündmuste kaudu igat inimest leida rahu temas, et me võiksime olenemata meid ümbritsevast olukorrast julgustada ka teisi. Nii headel kui halbadel aegadel seisab inimese ees alati mingi valik.
Nagu prohvet Jesaja päevil, nii läbi kõigi aegade sirutub Jumal inimeste poole, kutsudes neid pöörduma teelt, mis viib hukatusse. Ta läkitab ja kasutab selleks oma sõna ning sulaseid, kes seda sõna kuulutavad ja teostavad. Kui aeg täis sai, saatis Jumal oma tõelise ustava Sulase, oma ainusündinud Poja
Vahemeheks Jumala ja Tema rahva vahel on Issanda ustav sulane, kes viimselt omaenda kannatuste varal teostab jumaliku päästetahte ning toob oma rahvale lunastuse. Aga mitte ainult Iisraelile, vaid ka kõigile teistele rahvastele. See tõotus on täitunud Kristuses.