Tartu Ülikooli usuteaduskond korraldas neljapäeval 5 juunil rahvusülikooli ruumides NIkaia Kirikukogu 1700. aastapäevale pühendatud konverentsi.

Kirikute Nõukogu asepresident Erki Tamm rõhutas oma tervituses konverentsi peakirja „Ühine tunnistus“ mis on kaasaegses ja kiiresti muutuvas maailmas oluliseks sõnumiks, kui erinevad kirikud tunnistavad kõige olulisemat ühisosa, milleks on meie usk Jeesusesse Kristusesse.

Kirikuloo seltsi esimees Toivo Pilli soovis oma avasõnades suuremat lootust ja ühtsust ühise usu tunnustamise vaimus. Urmas Nõmmik, akadeemilise teoloogia seltsi esimees tõdes, et Nikaia kirikukogu aegne tulisus ja impulss ulatub ka tänasesse päeva.

Esimeses ettekandes rääkis teoloog ja patristika uurija, filosoofiadoktorTarmo Toom, et Nikaia kirikukogul osales arvatavalt 318 osalejat. Usutunnistust peeti algselt piibli lühikeseks kokkuvõtteks, mille kasutamist varajastes kogudustes alustati ristimistalituste läbiviimisel. Nikaia usutunnistus oli esimene usutunnistus, mida aktsepteerisid ka sinodi liikmed ja piiskopid. Ühine usutunnistus tekkis reaktsiooniga Areiose usutunnistuse vastu, mis on ajaloos tunnistatud valeõpetuseks.

Umbes 318. aastal sattus Areios vaidlusesse oma piiskopiga, Aleksandriga, väites, et Jumala Poeg ei olnud samast substantsist elik ühise olemusega Jumal-isaga, vaid et kunagi oli olnud aeg, enne Kristuse sigitamist, kui teda ei eksisteerinud. Seepeale visati Areios koos teiste preestritega, kes tema õpetust järgisid, kirikust välja, aga debatt jätkus, kuna kumbagi osapoolt toetasid eri piiskopid üle terve Ida-Rooma impeeriumi. Paljud piiskopid, eriti need, kes olid õpetust saanud Antiookia Lucianuse juures, kes kuulus keisri lähiringi, võtsid omaks Areiose seisukohad.

Neljanda sajandi alguses ei olnud veel ühtselt tunnustatud ja tuntud usutunnistust. Esimese oikumeeniline kirikukogu, mille kogunemist soovis kristlaseks peetud keiser Konstantinus, kogunes 325 aasta alguses tema suveresidentsis, kus keisri eesmärgiks oli saavutada ühte usk ja üksmeel mis ka peamistes aruteluküsimustes riigijuhi kureerimisel toimus. 4.-5. sajandini oli 325 aastal koostatud usutunnistus kristalliku õpetuse normiks.

Nikaia 325 aasta usutunnistus hakkas jääma aja jooksul aga aastal 381 täiendatud Nikaia Konstantinuse usutunnistuse varju ja kadus 6.-7. sajandi paiku kasutuselt.

Idakirikute teoloog Tauri Tölpt kui kõneles Nikaia kirikukogu kanoonilisest pärandist. Kaanon tähendab algselt mõõdukeppi või joonlauda, mis kiriklikus kontekstis hakkas laiemat märkima juhtnööri, mida iga kristalne peaks järgima. Alates 4 sajandist hakkab kaanon tähendama ka moraalseid norme, mille eesmärgiks on reguleerida läbi kohustuste ja vastutuse suhteid kirikute ja nende liikmete vahel.

Kiriku algne sinodaalne struktuur kujunes välja juhtivate vaimulike, et piiskoppide kogudest, mida kõige varasemalt praktiseeriti Põhja- Aafrikas. Nikaia algne kirikukogu aastal 325, oli ilmselt Rooma eeskujul senati laadne parlamentaarne arutelufoorum, mille oli selleks ajaks kasvava liikmeskonnaga, tervet kirikut puudutav mõju.

Sisuliselt tegeles kirikukogu oma aruteludes moraalsete ja praktiliste küsimustega. Näiteks arutati ja sätestati, et vastristituid ei peaks edutama vaimulikeks või piiskoppideks, kuna neid võib tabada uhkuse patt. Samuti tuleb preestrikandidaati tausta enne pühitsemist uurida, et temaga ei tuleks kaasa sobimatuid elukombeid. Üks kirikukogu kaanon ei lubanud vaimulikuks pühitseda kedagi, kes on kirikusse tagasi pöördunud varasemast usutaganemisest, mis oli tollele ajal aktuaalseks probleemiks. Vaimulikel keelati muuhulgas anda intressiga laene ja diakonitel ehk alamvaimulikel kõrgematele vaimulikele armulaua jagamise. Ilma metropoliidi nõusolekuta, ei saanud kedagi nimetada või valida ametisse piiskopina.

Usutaganejatele, mis käsitleti raske süüna, anti siiski võimalus 4 astmeliseks meeleparanduseks, mis võis kesta üllatavalt kuni 12 aastat. Toona eksisteeris ka rangete põhimõtetega vaimulikke ja piiskoppe, kes keeldusid kirikusse tagasi võta usust taganenud inimesi, kes soovisid kirikusse tagasi pöörduda ja muuhulgas leskedel uuesti abielluda.

Kirikuloolane Priit Rohtmets kõneles konverentsil oikumeenilise liikumise algusest. Juba 1910 aastal toimus esimene ülemaaline misjonikonverents, mille tulemusena sündis 1921 aastal rahvusvaheline misjoninõukogu, mille eesmärgiks oli konfessioonide ülese misjonitöö korraldamine.

Kirikute vahelise koostöö ühiskondlikuks eesmärgiks oli rahvustevaheliste konfliktide ja sõdade ärahoidmine, aga just I Maailmasõja puhkemise hetkeks jõuti alles rahvusvaheliste sõpruse edendamine kirikute loomiseni, millise tegevuse varjutasid puhkenud sõjasündmused. Kirikutele oli I maailmasõda suureks šokiks, kuna küsiti, miks kirikud ei suutnud seda sõda ära hoida, mis on küsimuseks ka praegu ligi 100 aastat hiljem. See motiveeris kirikuid võtma suuremat rolli ühiskondlike protsesside suunamisel. Seda protsessi juhtis Rootsi omaaegne peapiiskop Nathan Söderblom. Tema oli veendunud, et kõigil kirikutel 0n ühisosa, kõik on kasvanud samast tüvest, nagu ühe puu oksad. Kirikud ei pea tema sõnul ühinema õpetuslikud küsimustes vaid usu, lootuse ja armastuse elustamine maailmas.

1925 aastal tehti erinevate kirikute teineteise suunas liikumise suunas samm Stocholmi konverentsi näol, kus osales üle 600 delegaadi ning kirikute poolt osaesid luterliku, anglikaani, reformeeritud ja õigeusu kiriku esindajad. Kõik toonased osalejad olid veendunud, et erinevad kirikud peaksid tegema kaasaegses maailmas evangeeliumi kuulutamisel suuremat koostööd. Konverents lõi tingimused järgnevaks koostööks, mille ühe tulemusena algatati 1937 aastal, ellu kutsuda Kiriku Maailmanõukogu, mis teostus alles 1948 aastaks.

Lõpetuseks sobiks konverentsi eesmärki ja sisu ilmestama õp. Tauno Tederi ettekandes esile toodud kaasaegse oikumeenia väljakutsest erinevate kirikute koostöös valminud ühised seisukohad, millest üks tunnistab: Kõik inimesed on kutsutud Jumalapoolt päästele Kristuses. Üksnes Kristuses läbi mõistetakse meid õigeks, kui võtame selle pääste usus vastu. Usk ise on Jumala and Püha Vaimu läbi, kes toimib kirikus Sõna ja sakramendi läbi.