Kodukülastajate õppepäev toimus Kuressaares
Taevaminemispüha järgselt kogunesid Kuressaare koguduse majas Saarte praostkonna erinevate koguduste diakooniatöö vabatahtlikud ja abilised, kelle hulgas olid nii pikaaegse kogemusega kodukülastajad kui need, kelle see kogemus veel puudub, kuid on valmis koguduse esindajatena koguduse liikmeid külastama. Lääne praostkonna vabatahtlikke esindas ühisel nõupäeval abipraost ja Ridala koguduse õpetaja Küllike Valk.
Päeva sissejuhatavas palvuses rääkisin piirkonna piiskopina diakoonia ehk kristliku hoolekandetöö alustest pühakirjas. Õppepäeva koordinaator Tiina Ool palus osalejatel end lühidalt tutvustada. Sotsiaaltööd Kuressaare Ametikoolis õpetanud, meditsiinis ja omavalitsuses ametnikuna töötanud, praegune koolijuht Helle Kahm, pidas ettekande kodukülastuste õiguslikest algustest. Jutuks olid kodukülastatava vajadusel, keskkond, riskid ja praktika. Ettekande käigus jäi kõlama olulise meeldetuletus, et vabatahtlikule töötegijale on oluline hinnata teisi abistades ja omaenda jõuvarusid ja võimalust kogetu tagasiside andmiseks ja nõu küsimist koguduse vaimuliku või sarnast tööd tegevate teiste vabatahtlikega.
Kodukülastuste diakooniast rääkis oma ettekandes vaimulik ja Kuressaare haigla hingehoidja Tiina Janno, kelle sõnul on oluline viia evangeeliumit ehk rõõmusõnumit inimesteni andidega, mida Jumal, kellelgi meist on jaganud. Kristliku hoolekandetöö alused on sõnastatud armastuse kaksikkäsus (Mt 22:37-39) ja Jeesuse sõnades: „Kõike, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka neile.“ (Mt 7:12)
Kodukülastuse vajalikkus ilmneb, ettekanda sõnul, vahetus kontaktis ja selles, et kogudus hoolib inimestest, kes on nende liikmed. Inimesed jäävad teinekord koguduse igapäevaelust eemale, mille põhjused võivad olla erinevad. Nendest probleemidest või põhjustest saab kõige paremini aru inimesega, talle turvalises keskkonnas, suheldes.
Jutuks tuli ka vestluse alustamine vaimsetel teemadel, mis ei ole inimestele sageli kerge, aga koguduse esindajalt, seda senise kogemuse alusel, pigem oodatakse.
Selles seoses tekkis küsimus ja arutelu, kas kodukülastajal kui koguduse esindajal, võiks või peaks mingi märk või sümbol nii, nagu vaimuliku tunnuseks on tema ametiriided? Kui ühe inimese külastamine ei ole ühekordne sündmus, vaid see toimub pika aja jooksul, tuleks vabatahtlikult enesele teadvustada, et on asju mida ta saab muuta ja asju, mida ei saa muuta. Kui külastused jätkuvad ühe inimese puhul pikema aja jooksul, on oluline olla valmis ka ise muutuma või valmis muutusteks.
Õppepäeva kestel jagasid osalejad üldistavalt tasandil, nii häid kui ootamatuid olukordi ja kogemusi kodude külastamisel.
Koguduse vabatahtlike endi poolt pakutud lõunasupi ja Läänemaalt kaasa võetud koogi maitsmise järgsel paneelvestlusel jätkati vabatahtlike vaates olukordade üldise kirjeldamisega, mis selles töös ikka ette tulevad. Nii ei ela näiteks enam mitu põlvkonda ühes kodus, kuid veelgi enam ei viibi samas nö mentaalses ruumis. Teisisõnu see, mis on oluline ja arusaadav vanavanemate põlvkonnale, ei pruugi seda olla nende lastele või lastelastele. Ka selles vestlusringid tõstatus küsimus, kuidas aidata ja toetada kodukülastajat ennast ja talle tuge pakkuda et saaks oma juhtumitest tagasiside anda. Nii tõdeti, et oleks hea, kui iga koguduse juures oma tugigrupp nendest inimestest, kes kodukülastusi läbi viivad ja neil oleks teatud aja jooksul koos koguduse vaimulikuga ühised kohtumised või tagasiside andmise võimalused. Arutelu käigus toodi ka näiteid, kus koguduse nimel kodukülastusi tegev inimene peaks omama koguduse mandaati ja juhendamist, et ta tema fookus ja tähelepanu oleks külastatava vaimsel heaolul. Vajadusel saab külastaja olla vahendaja rollis ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötegijaga kui külastataval peaks vaja minema talle aktuaalseid sotsiaalteenuseid. Koguduse esindajana tuleb endale esitada ka küsimus: kuidas koguduses leida ühine peretunne, et oleks julgust inimestega ühenduse võtmiseks ja nende külastamiseks?
Inimesteni ja nende külastamise probleemiks on kujunenud viimastel aastatel telefoni teel ühenduse võtmine, kuna petukõnede sagenemise tõttu, on muutnud inimesed, talle tundmatute numbrite vastuvõtmisel, ettevaatlikuks.
Koguduse vabatahtlike õppepäevast võtsid osa ka paari koguduse esindajad, kellest mõned tegutsevad ka vabatahtlike seltsilistena, kes võivad olla ka sarnases rollis koguduse esindajatena.
Ridala ja Martna piirkondade kogemusest rääkides tõdes õpetaja Külle Valk, et küsimusele sellest kuidas saada teavet abivajajatest, saab lähemat teavet, kui koguduse esindaja ise suhtleb kohalike seenioreid koondavate seltsidega, kellel on info, miks üks või teine inimene on jäänud aktiivsest suhtlusringist välja.
Kodukülastuste põhjustest jäi nõupäeval osalenud vaimulike sõnul kõlama peamiselt erinevate talituste ettevalmistamisega seotud vestlused, mida saab läbi viia ka kodudes. Eriti oluliseks võib see osutuda seoses leinaga, mille käigus saab inimene rääkida oma tunnetest ja kogemusest.
Koostöö ja õppepäeva viimases osas panid osalejad vaimulik ja hingehoidja Triin Simsoni juhendamisel kokku kodukülastajate ABC.
Aktiivse osalusega ja mõttetiheda nõupäeva kokkuvõtteks sobib tsiteerida Soome hospiitsteenuse arendaja Virpi Sipola öeldu, et hoolekandetööd on saab tõeks Pauluse sõnad: Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus 1 Kr 13:13
Vabatahtlike kodukülastajate tegevusega saab liituda, kuid võtad ühendust koguduse abiõpetaja Tiina Ooluga tel. 53 427 096 e-post: tiina.ool@eelk.eeMõtted ja arvamused pani õppepäevast kirja
+ Anti Toplaan