Jeesus ütles: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Jh 3:16

Kristlik kirik sai alguse esimesel nelipüha. Püha Vaim, kaitsja, ühendab endas valitud rahva ja rahvad kes ei tundnud vana lepingut. Enne Püha Vaimu väljavalamist andis Jumal oma vaimust osa üksnes üksikutele oma rahva liikmetele nagu kuningad ja prohvetid. Meie elame üheltpoolt ajastul kus Euroopas üha sagedamini taganetakse ja unustatakse oma kristlikud juured kuid teisalt saab inimene Püha Vaimu annist osa juba ristimises.

Ristimine ilma kogudusse kuulumiseta ei ole võimalik, kuna Pühakirja
järgi tähendab ristimine inimese ühendamist Kristusega, kogudus aga on
Kristuse maapealne ihu. Selles uues tegelikkuses, kus Kristuses uueneb meie elu põhitingimus, avastame me vennad ja õed, kes nagu meiegi on ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks. Nii toob ristimine meid Kristuse ihu osadusse ja Jumala laste perekonda.

Alguses loetud evangeeliumi algab tuntuima Uue Testamendi salmiga mida tuntakse ka väikese evangeeliumina. Kui tervet rõõmusõnumit peaks kokku võtma ühte lausesse algaks see sõnadega: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud …“ Nende sõnade tähendus ületab inimliku mõistmise piiri, kuid milleni jõudmine muudab inimest kogu ülejäänud eluks. Vana Testamendi aegne Jumala rahvas hakkas nurisema Jumala vastu ja sattus teel tõotatud maa poole kõrbes mürkmadudele kes salvasid surmavalt paljusid. Mooses valmistab Jumala nõuande järgi vaskmao ja tõstab selle ridva otsas rahva silme ette. Need kes vaatavad seda ja usuvad Jumala päästesse, neile surmav mürk ei mõju. Jumala armastus ilmnes vaskmao andmises pääste märgina. 

Samamoodi saab see Uue Testamendi ajastul ilmsiks Poja andmises. Iga kirik kus kõrgemal kohal seisab Jumala armu märgina altar tuletab meile meelde Jumala armastuse ohvrit Kristuses Jeesuses. Sellegi kiriku altar on selle linna Kolgata kus täna varasemast selgemini on meie silme ette kujutatud Kristuse ohvrit ristil. Selle risti alla on kogunenud sugupõlved enne meid ja täna koguneme meie et põlvitada elu Issanda ees, et vaadata tema peale ja saada osa tema tõotustest.

Enne kui võime astuda Kuressaare kiriku altariruumi esimestele astmetele astume üle hauakivi mis oli 300 aastat kõigi silme eest varjul ja millele on sajandite eest elanud linnakodanik laskunud kirjutada psalmi 39 read: Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin kui kaduv ma olen /…/ Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!“ Sellist palvet võtab Jumal kuulda ja palub meie silmad tõsta üles ja ütleb oma sõnas: Tulge minu juurde kõik kes te olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise.“ Jumal on kinkinud maailmale kalleima anni aga maailm ei ole seda mõistnud ega mõista veel täna, aga tal on lootust seni kuni Jumal on talle valmis end ilmutama.

Juudi rabide kohaselt kehastas Iisrael Jumala ainusündinud poega. Johannes seab Kristuse sellele kohale. Temas saab lahenduse maailma tulevik. Jumalast võõrdunud maailm läheb oma teed mis ei vii ellu. Aga Jumala armastus mis saab ilmsiks tema Poja andmises ja ülendamises, annab igaühele kes temasse usub, igavese elu. Nii saab määravaks usk mis päästab. Sellepärast nimetataksegi seda usuks päästvaks usuks.

Kes usub, sellel on elu, kes ei usu sellel ei ole elu. Igasugusest usust ei ole kasu. Uskuda tasub teda kes ise on elu või kes seda annab. Kui me ei usu, siis me lahutame ennast elust ja jääme igavesest elust väljapoole. Keegi teine ei pruugi inimest süüdi mõista vaid kui ta teeb seda ise kui ebausk lahutab teda elu sõnast. Selles mõttes tähendab kohtumine Kristuse ja tema Sõnaga valikut elu ja surma vahel.

Üks mees sattus rännakul tugeva vihma kätte ja leidis mägisel maastikul koopa kus peatuda, ja saju lõppu oodata. Kuna vihm ei lakanud hakkas tal lõpuks külm ja otsustas teha lõkke, et sooja saada. Tule valgus näitas talle aga ka seda, et ta polnud ruumis üksi. Üsna tema lähedal oli mitmeid arvatavalt mürkmadusid ja lõunamaale omaselt mürgiseid skorpione ja otsustas kiiresti eelistada vihmast keskkonda nende naabrusele.

Seni kuni meie elus ei ole seda valgust mis meile näitaks meie elukeskkonda selles valguses nagu see on, seni kuni meie silmad ja süda seda ei näe on meie arvates kõik väga hästi, aga kui saabub valgus on muutus eluliselt oluline. Kui Jumala valgus tuli Kristuses maailma, eraldas see inimesed kahte rühma, millest suurem valis oma armastuse objektiks pimeduse. Usu ja ebausu vahe on samas vahe valguse ja pimeduse, headuse ja kurjuse, tõe ja vale vahel. Asjata ei peeta kurje tegusid valguskartvateks. See kes neid teeb ei tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. See eest tõe tegija ei pea kartma valgust. Vastupidi, õige ei karda valgust. Tõe tegemine tähendab ustavust ja õiglast tegevust. Nii tõel kui valel, valgusel ja pimedusel on siis eetilise kõrval ka vaimne tähendus. Kuna nii tõde kui valgus on Jumalast, tõmbab tõe tegemine inimest valgusesse mis on Jumala looduna tema loomulik keskkond. Kui me siis teeme head sünnitab see meis soovi tuua au Jumalale.

Nii nagu armastus annab elule värvid on kristlase elu intensiivsemateks aegadeks olukorrad kus me laseme end juhtida Jumala vaimul. Me vajame seda ise aga ka Jumal võib ka meid kasutada teiste inimeste juhtimisel kui me olema end alistanud Jumalale. Igaüks on oma elus märganud mingeid seletamatuid seoseid ja juhtumeid mida on raske selgitada.

Järgmine lugu juhtus USA-s Ühel laupäevaõhtul peale jumalateenistust otsustas pastor enne kirikust kojuminekut naisele helistada. Kell oli juba kümme, kuid teises otsas ei võtnud keegi toru. Mõne aja pärast valis pastor kodu numbri uuesti. Nüüd vastas naine kohe. Pastor küsis, miks naine esimesel korral toru ei võtnud, naine aga vastas, et keegi ei helistanud. Juhtum oleks ununenud kui esmaspäeval poleks pastori kabinetis helisenud telefon. Võõras mehehääl küsis, kas talle helistati sellelt numbrilt laupäeva õhtul. Pastor ei saanud alguses aru, milles on asi. Mees jätkas: „Telefon helises laupäeva õhtul pikalt, aga mina ei vastanud …“ Nüüd meenus pastorile laupäevaõhtune helistamine ja ta palus vabandust, et oli kogemata valinud vale numbri. Mees toru otsas ütles: Lubage ma räägin teile, mis juhtus. Vaadake, mul oli laupäeva õhtul elu isu otsas. Aga enne seda pöördusin ma Jumala poole ja palusin, et kui ta on olemas ja kui ta mind kuuleb, siis andnu mulle märku. Ja samal hetkel helises telefon. Ma läksin telefoni juurde ja nägin selle tablool helistaja nime „Kõigeväeline Jumal“ (Almighty God). Telefon helises pikalt, aga ma ei julgenud toru võtta. Minu plaanitud tegu jäi aga tegemata. Kirik kus pastor teenis, kandis nime „Almighty God Tabernacle Church“.

Ilma Jumala Püha Vaimu valguseta on inimese elul tähendus vaid enda jaoks. Kui ta saab teadlikuks oma elu haprusest ja tühisusest paneb see tema südame otsima väljapääsu. See inimese otsus otsida ja koputada juhib teda usu juurde ja inimene sünnib ülevalt. Ta ei saa endale mitte üksnes uue tuleviku vaid ka uue mineviku. Kui me oma süüd tunnistame on tema nii ustav ja õige, et annab meile andeks meie patud ja puhastab meid kõigest ülekohtust