Jumala sõnumitoojad - Issanda ingel on leerina nende ümber, kes Teda kardavad, ja Ta vabastab nad. Ps 34:8

Jos 5: 13-15

Häädemeeste kiriku pühitsemise 150. aastapäeva ehk mihklipäeva jutlusetekst toob meieni Joosua nägemuse Issanda sõjaväe vürstist, kes ütleb, et paik, millel ta seisab on püha!”

Iisraeli Jumal oli oma rahvale andnud tõotatud maa ja juhtinud oma rahvast kõrbeteekonnal 40 aasta vältel, öösel tulesamba ja päeval pilvesamba näol. Moosesele oli Ta andnud ülesande ehitada kogudusetelgi või kogunemise telgi, kus Issand ise end oma rahvale ilmutab ja Moosesega räägib.

Nii sai kogudusetelgist liikuv pühamu või Issanda koda, kus Issand elas, alates Seaduse andmisest Siinail, kuniks Jumala rahvas viibis rännakul kõrbest Kaananisse.

Nii nagu Joosua kohtumisel Issanda sõjaväe vürstiga on oma pikem eellugu, on see ka Häädemeeste kiriku nüüdsel hoonel.

Kui Häädemeeste jõe suudme lähedale rajasid pääsenud merehädalised Püha Margareeta puukiriku, asus see otse mere kaldal Suurkülas. Katoliku ajal ehitati kabelid ka Tahkurannas ja Kablil. Viimase nimi ongi tuletatud kabeli järgi. Rootsi ajal oli Häädemeeste kirik Saarde abikirikuks. 1688. a. asutati siin 15 õpilasega kihelkonnakool mis meenutab meile, et hariduse andmine ja laste õpetamine on koguduse ja kogukonna ehitamise loomulik tulemus või kaasnähtus. Koguduse koja ja kooli olemasolu ja loomulik koostöö on olnud ja on täna elujõulise paikkonna tunnused.

Häädemeeste kihelkond ja iseseisev kogudus sündisid 18. juunil 1862. a., kui Liivimaa konsistoorium vastava otsuse kinnitas. Uude kihelkonda kuulus abikogudusena ka Tahkuranna.

Häädemeeste puukirik oli toona viletsas seisukorras, õlgkatusega, ilma tornita, väga vana ja väike. Kohalik mõisaproua Wilhelmine Thimm kinkis kogudusele armulaua karika, pateeni ja oblaadikarbi, mis tunnistab sellest, et rändav Jumala rahvas koondub ümber Jumala eneseilmutuse ja ligiolu tähiste. Koguduse koda või kooskäimise koht võib ajas muutuda, kuid Jumala Sõna ja armuvahendite ümber kogunev rahvast ei jäeta kunagi üksinda, vaid nad saavad tunnistada nii nagu öeldakse tänase päeva juhtsalmis: Issanda ingel on leerina nende ümber, kes Teda kardavad, ja Ta vabastab nad. Ps 34:8

1866. a. sai valmis Häädemeeste pastoraat Arumetsa külas. 1869. a. kinnitati uue kiriku projekt ning köstrina asus tööle Johann Jürgens, kes asutas Häädemeestele laulu- ja pasunakoori.

Järgmise kirikuõpetaja Oskar Carlblomi ajal asus kogudus ehitama uut kirikut. Arhitekt Matthias von Holsti plaani järgi rajati see maakividest ning kiltkivist katusega. Kümmekond aastat varem oli Holsti jooniste järgi ehitatud ka Pauluse kirik Viljandis. Häädemeeste Miikaeli kirik pühitseti 1874. aasta mihklipäeval. Kiriku pühitses Pärnu praost, kelleks oli toona Halliste koguduse õpetaja Ernst Schneider. Kirikusse sisenemise palve pidas Audru õpetaja Bernhard Kählbrandt, esimese jutluse ütles Häädemeeste kirikus Vändra õpetaja Ernst Sokolovsky.

Kui Mooses rajas esimese Jumala koja, sai ta selleks vajaliku materjali valitud meeste andamitest ja rahva vabatahtlikest ohvriandidest. Häädemeeste kivikirikus ehitamise ajal kinkis tornikella Volmari (Valmiera) kogudus. Sellel on sõnad: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ (Lk 14,17b) Kiltkivikatuse kinkisid reederid-kaptenid Jaan Martinson ja Andreas Veide, kristallist kroonlühtri David Martinson ja maanõunik von Stryk kinkis 1877 harmooniumi. Kaks aastat hiljem annetas Liina Martinson altarikatted. Septembris 1881 toodi Inglismaalt altarimaal, mille Allan Ramsay maalis Henry James Richteri eeskujul. Maali kinkis perekond Grant Kablist. Maal kujutab Kristust avitamas lainetesse vajuvat Peetrust. 24. veebruaril 1884 võeti Häädemeeste kirikus kasutusele Tartu meister Wilhelm Müllverstedti valmistatud orel.

Nii meie enda kui koguduse elus tuleb ette olukordi ja aegu, kus on tunne, et meie teele ja arengule on tulnud ette mingi nähtamatu piir või klaaslagi, millest ei ole võimalik üle või läbi pääseda. Inimlikult mõistame, et oleme jäänud ühele kohale käima ringiratast, aga arengut või muutust ei toimu. Kristlastena teame samas, et meie lootus on Jumalal, kes käib meie eel ja avab meile ka need väravad, mis on varem olnud suletud.

Kui Mooses oli läinud magama oma esiisade juurde, jõudus Jumala rahvas Joosua juhtimisel välja Jordani jõeni, mille suurus ja vool olid looduslikuks tõkkeks senise rännaku ja tõotatud Kaananimaa vahel. Üks asi on ületada kiirevooluline jõgi paari inimesega, teine on viia teisele kaldale korraga tuhandeid inimesi. Issand ütles Joosuale: „Täna ma teen sind suureks kogu Iisraeli silmis, et nad teaksid, et mina olen sinuga, nõnda nagu ma olin Moosesega. Käsi preestreid, kes kannavad seaduselaegast, ja ütle: Kui
te jõuate Jordani vee äärde, siis jääge peatuma Jordani kaldale!” Jos 3: 7-9

Niipea kui nende preestrite jalatallad, kes kandsid Issanda laegast, laskusid Jordani vette, jäädes seisma kuivale keset Jordanit, katkes jõe veevool; ja rahvas läks üle Jeeriko kohalt ja kogu Iisrael läks üle jõe kuiva jalaga.

Siis Joosua kutsus kaksteist meest, igast suguharust ühe mehe, öeldes neile: „Minge Issanda, oma Jumala laeka ette keset Jordanit, ja tõstke iga mees endile üks kivi õlale, vastavalt Iisraeli laste suguharude arvule, et need oleksid teie keskel tähiseks! Kui teie lapsed tulevikus küsivad, öeldes: Mis kivid need teil on?, siis vastake neile, et Jordani veevool katkes Issanda seaduselaeka ees, kui see läks üle Jordani.“ Jos 4:4-7

Selles loos on tänasele kogudusele oluline mitu asjaolu. Juba igiaegadest on küla, alevi või linnaehituse põhitõte olnud, et selle kesksel kohal on pühakoda, mis annab paigale vaimuliku tähenduse ja kaitse. Omal ajal ei sobinud teisi hooneid ka pühakojast kõrgemaks ehitada. Pühakoja valmides kantakse sellese pühakiri ja altaririistad, mille ümber koondub kogudus ja toimub jumalateenistus. Hoone ja inimesed võivad muutuda, aga pühakiri kui Jumala ilmutus ja armuvahendid, mille kaudu Jumal meid kõnetab ja meie usku kasvatavad, püsivad läbi aegade samadena.

Jordani ületuse puhul pidi Joosual olema meeles 40 aasta tagune sündmus, kuidas Kõrkjameri taandus Iisraeli rahva ees, mil Mooses sirutas selle suunas oma saua. Üks inimpõlv hiljem oli tee avajaks Moosese saua asemel Jumala seaduselaegas, milles hoiti Moosesele Jumala poolt antud seadusetahvleid, ehk rahva ja Jumala vahelise lepingu välised märke. Nii oli Iisraeli rahva silme ees nähtav tunnistus, et Joosua positsioon ei rajanenud tema enda tublidusel, vaid Jumala tõotustel. Jumal kasutab laiemalt õndsusloos kui kirikuloos inimesi, aga ka selleks tööks ja kutsumuseks pühitsetud vaimulikud on ennekõike  Issanda sulased, kes tegutsevad Jumala ja kutsel, tema poolt antud andidega. Kui Jumal teeb tööd inimeste ja rahvaste juures, saame olla meie tema teenijad, aga au kuulub selle eest üksnes Jumalale.

Sarnaselt Iisraeli meestele, on selle kiriku kive kandnud ja müüriks ladunud omaaegsed hoone ehitusmeistrid. Selle koja müüride vahel on 150 aasta jooksul sündinud palju usuimesid, aga kui meie kaasaegsed või ennekõike lapsed küsivad: Mis kivid need on?, siis on meie kohus ande sellest tunnistus, kuidas Jumal on oma rahvast selles kandis juhtinud. Jeesus ütleb: „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ Mt 10:32

Jeesuses Kristuses on Jumala tõotused saanud lihaks ja vereks: Jeesus avab meile tee ka seal, kus reaalselt hinnates ei saa olla enam mingit teed, lahendust või väljapääsu.

Kui rahvajuht kohtub enne Issanda sõjaväe vürstiga ütleb viimane Joosuale: „Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha!” Ja Joosua tegi nõnda. Sarnane lugu sündis Moosesega Hoorebi mäe juures, kui ta nägi põlevat põõsast. Iisraeli rahvas oli ületanud Jordani ja asunud leeri. Ees seisis võitlus Jeeriko pärast. Paljastatud mõõgaga mehe vastus näitas, et lisaks omade ja vastaste leerile, oli veel kolmas osapool millele Joosua polnud mõelnud. Selles maailmas, ei ole ainult tegemist asjadega, mis toimuvad inimeste vahel. Nähtava maailma kõrval on ka vaimulik reaalsus ja meie silmade eest varjatud maailm, mis mõjutab otseselt nähtavat. Joosua, kes oli pidanud ennast juhiks mõistis, et ka temast kõrgemal oli keegi, kelle ees ta peab kummardama.

Tahtmatult võib küsida, kes oli see mees, kelle kohalolu muudab pühaks isegi maa tema ümber. Tegemist ei olnud ingli ilmumisega, kuna mees ei keelanud Joosual end kummardada. Kui inimene soovib teadmatusest kummardada ingleid, keelavad viimased seda tegemast. Kuna mehel oli käes mõõk, mis on Jumala sõna võrdpilt, võib arvata, et Joosuale ilmutas end juba VT ajal Jumal Jeesuses Kristuses enne oma inimesena sündimist maise inimese kujul. Uue seaduse ajal on Issand end ilmutanud ja kelle kohta ütleb heebrea kirja autor:

„Nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgeimas taevas ning saanud ülemaksinglitest, kuivõrd ta on pärinud neist ülevama nime.“ Hb 1: 2-4

Me võime tänada Jumalat, et ta on lasknud Häädemeeste kiriku rajada selle kohale kus ta on püsinud kuni tänase ajani, Ta on kutsunud oma sulased, kes on selles paigas õpetanud ja rahvast teeninud, ning Ta on alustanud oma tööd paljude selle kandida seotud inimeste juures. Võime olla kindlad, et tema viib selle töö meie juures ka lõpuni, kelle kuulub kogu au. Kiitkem Issandat, kõik tema tööd kõigis tema valitsuse paigus!