Mt 14: 22-23

Evangelist Matteus räägib evangeeliumis kahest korrast, mil Jeesus läheb omaette palvetama. Üks kord sünnib see siis, mil ta enne oma vahistamist ja kannatusi palvetab Getsemani aias ja teine kord kui ta viie tuhande inimese söötmise järel tõmbub mägedesse üksindusse.

Pärast suure rahvahulga toitmist on ta õhtu saabudes saatnud rahvahulga oma kodudesse ja jüngrid paadiga järve vastaskaldale. Meile ei räägita sellest, kus Jeesus kavatseb ise ööbida või millal tulla tagasi inimeste keskele. Sellelt pinnalt tõusevad meie vaimusilma ette kaks dramaatilist sündmust. Jüngrid isekeskis paadis järsult pimenevas tugevneva tuulega öös ning Jeesus Moosese kombel kohtumas mäel Jumalaga.

Johannes jutustab, et jüngrid olid rannast jõudnud juba 5-6 km kaugusele. Mäelt laskudes ei oleks Jeesus pimeduse tõttu saanud märgata eemal järvel olevate jüngrite rasket olukorda, aga ta nägi et tuul oli tugev ja järve keskel pidid lained olema suuremad.

Apostel Paulus võrdleb kirikut Kristuse ihuga. Kus on Tema, seal on Jumal meie keskel. Kus on kaks või kolm tema nimel koos, seal on Tema nende seas. Meie oleme Kristuse ihu liikmed ja tema läbi oleme üks Kristuse maapeale ihu. See kes end sellest ihust eraldab, seisab väljaspool seda ihu ehk kirikut.

Vaatamata sellele, et Jeesus on andnud meile ja andis jüngritele konkreetse ülesande ja läks ise paariks tunniks kõrvale, satuvad ka tema jüngrid muutunud oludes suurde ohtu. Neid on koos päris mitu, aga ometi ei suuda nad oma jõududega toime tulla. Jüngrid olid ühe korra varem kogenud midagi sarnast kui nad olid sarnases paadis koos oma õpetajaga keset tormist järve. Selle uue häda korral see kogemus neid ei aidanud. Meid ei aita täna see kui me oleme varem kogenud Jumala üleloomulikku abi või sekkumist.

Usklikud on alati samastunud selles paadis olevate jüngritega ja Peetrusega. Häda saabudes ja probleemide ilmnedes oleme kõik ühes ja samas paadis. Kujund kirikust ja kogudusest kui paadist või laevast tuletab meile meelde ühist teelolemist ja elukorraldust. Me ei ole kogudus ainult kiriku või koduseinte vahel, vaid kõikjal kus me liigume. Nii nagu Jumalal on tee iga inimese juurde tema häda ja mure keskele, läkitab tema ka meid inimeste argielu keskele kus on mõnikord ka hirmu ja ahastust. Koos moodustame me ühe rahva mis on enam kui üksikute toimingute kogusumma – see on üksteisega jagatud elu.

Tuul on paadile vastu ja kui jüngrid püüavad kogu jõust sõudes lainetega heidelda, näevad nad kedagi Jeesuse sarnast paadi kõrval veepeal kõndimas tahtes nendest mööduda. Ei ole ime, et meste närvid ei pidanud vastu ja nad hakkasid nii väsimusest kui hirmust kisendama.
Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!”

Kust võis Peetrusele selline mõte pähe tulla. Ükski inimene ei saa ju vee peal kõndida isegi siis kui ta on ka tõsine usuinimene. (Mäletan kuidas meie hulgast lahkunud Ruhnu kirikuõpetaja Harri Rein kirjeldas oma kahte esimest saarel käimist. Oli tormine ilm ja piirivalvelaev heitles tuulisel merel viis tundi. Kõigil reisijatel oli vaid üks soov, kui sellest lainetusest veel eluga pääseks. Harri istus aga oma toolil ja oli ilmselt ainus inimene laevas kellel oli näol õnnis ilme ning kes ei tundnud, et süda oleks lainetusest paha. Tema nägi seda mida teised ei näinud. Ta uskus, et Jeesus on koos temaga laevas. Kui laev tagasi sõitis, oli ilm veelgi halvem ja igalt reisijalt võeti allkiri, et nad vastutavad oma tervise eest ise kuid Harrit lained ei kõigutanud kuna ta teadis, et Jumal oli talle vastanud avanud tema eest võimaluse teenida järgnevad aastat Jumalat sellel väikesel ja inglitest hoitud saarel.

.
Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni.

Jeesuse rahustavad sõnad olid Peetrusele tuttavad juba eelmisest tormisest heitlusest ja nende kuulmine oli parim mida ta võis sellel hetkel soovida. Kõige olulisemad on siiski Jeesuse sõnad: „See olen mina!“ Samade sõnadega ilmutas Jumal end Moosesele põlevas põõsas. Peetrusele mõjusid need sellise julgustusena, et ta otsustas asuda vette ja võib-olla pääseda enne teisi sellest olukorrast. Nii kui Peetrus mõne sammu astus, juhtus see mis juhtub ikka kui proovid vee peal käija. Ta astus küll paadist välja Jeesuse sõna peale, kuid tuul ja lained valdasid seejärel tema tähelepanu.

Nii annab Peetrus kõikide aegade kristlastele eeskuju selles, kui kauaks jätkub meil enda usust, kui usaldus Jumala sõnasse ja usk Jeesuse ligiolusse kaob. Alles vette vajudes tajust ta oma lootusetut olukorda ja ei näinud muud võimalust pääsemiseks kui haarata kinni Jeesusest. Nii saab Peetrusest see kes hüüab VT-i lauliku kombel: Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! (Ps 130:1)

Olles veel lainetes Peetrust üles aitamas, ütleb küsib Jeesus: „Miks sa kahtlesid?“ Peetruse usk ei pidanud olema teatud suurusega, vaid tema kahtlus tekkis siis kui ta kaotas usu eesmärgi. Me ei vaja suurt usku Jumalasse, vaid vajame usku suurde Jumalasse! Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. 

Peetruse imeline pääsemine tuletab meelde sedagi, kuidas Jumal päästis veeuputusest Noa ja tema pere. Ristimise kaudu võtab Jumal meid oma koguduse ehk kirikulaeva pardale. Aga ka ristituina selles laevas olles ei ole me ise imede tegijad, vaid peame iga päev usaldama end Jeesuse hoolde.

Alles siis kui Jeesus ulatab meile käe, astume koos temaga kindlale pinnale seda ka juhul mil maailma meie ümber valmistab hirmu. Üheskoos olles vaibub ka tuul ja vesi jääb vaikseks. Kui Jeesus oli eelmisel korral tormi vaigistanud, küsisid nad üksteiselt kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna? Nüüd nad kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”

See suurel järvel paadis olijate hulk on nagu tänasele jumalateenistusele kogunenud kogudus. Tema poole me selles kirikulaevas ikka ja jälle palume ja ülistame.