Jutlus Js 49: 8-10

Nõnda ütleb Issand: Ma olen sind kuulnud hea meele ajal ja aidanud päästepäeval; ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks, taastama maad, jagama laastatud pärisosi,  ütlema vangistatuile: „Minge välja!”, pimeduses olijaile: „Tulge valguse kätte!” Nad saavad teede ääres karja hoida ja neil on karjamaa kõigil küngastel. Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juurde.

Kirikuaasta esimese pühapäeva sõnumid annavad mõista, et Jumal ei ole meist kellestki kaugel. Ta tuleb oma rahva keskele, et kinkida talle uus aeg ja lootus. Kogudus tervitab oma saabuvat Kuningat, lauldes hoosiannat ja rõõmustades, et Jeesus on päästnud meid osaduseks Jumala ja üksteisega.

Päeva evangeelium liidab advendiaja ja jõulud palmipuudepüha ja ülestõusmispühade sündmustega. Jõulud saavad oma tähenduse vaid koos Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmisega.» See, et advendiaja esimese pühapäeva evangeeliumiks on Jeesuse saabumine Jeruusalemma Suure Nädala alguses, on heaks meeldetuletuseks, et advendiaeg ei ole mitte mõeldud ainult Jeesuse sünnile eelnenud sündmuste meenutamiseks, vaid pigem selleks, et meile meelde tuletada, kes on see Laps, kelle sündimist me peagi tähistame, milles seisnes Tema missioon siin maailmas (ja sellest tulenevalt ka meie, ülesanne) ning mida see tähendab nii meie oleviku, tuleviku kui igaviku jaoks.

Advendiaeg ehk Issanda tulemise aeg viib meid taas lunastusloo põhisündmuste juurde: meenutame iidsetest aegadest ette kuulutatud ja südamest igatsetud Messia saabumist, kinnitades, et selleks tõotatud ja saabunud Messiaks on Jumala ainusündinud Poeg, meie Issand ja Õnnistegija Jeesus Kristus. Kogu eelnev ajalugu, sh Iisraeli kui Jumala rahva ajalugu, oli suunatud Kristusele, ning kõigel Iisraeli rahva ajaloos aset leidnul on universaalne lunastuslooline tähendus. Inimkonna langusest, patust, kurja ja surma orjusest ning sellest kõigest pääsemisest kõneleb nii lahkumine Egiptuse orjapõlvest, neljakümneaastane kõrberännak ja Tõotatud Maale jõudmine kui ka aastasadu hiljem kogetud Paabeli vangipõlv, sellest oma maale tagasi pöördumine, ning laastatud maa uuesti üles ehitamine.

Prohvet Jesaja raamatus pööratakse erilist tähelepanu aga salapärasele Issanda sulasele, kannatavale sulasele, kelle ülesandeks on koguda ja taastada mitte ainult Iisrael, vaid viia jumalik pääste ilmamaa äärteni, kõigile rahvastele. Jumal täidab oma tõotused alati, kusjuures tihtipeale mitmel tasandil. Pagendusse viidud Iisraeli rahva jaoks täitusid prohvet Jesaja suu läbi antud tõotused esmalt siis, kui nende vangipõlv lõppes ja nad võisid oma maale tagasi pöörduda. Inimkonna jaoks on needsamad tõotused täidetud aga Jeesuses Kristuses, kogu maailma Päästjas.

Inimese ja Jumala suhtes on alati tegemist lepingusuhtega mis on kinnitatud verega alates esiisa Aabrahamist kuni Kristuseni. Prohvetid annavad mõista, et Iisraeli rahvas on selle lepingu oma käitumise ja eluga murdnud. Ja samas nad räägivad sellest, et Jumal uuendab lepingut oma rahvaga, annab talle andeks oma nime pärast, annab talle oma vaimu. Jumal sõlmib oma rahvaga uue lepingu mis on rajatud halastusele, olles oma olemuselt valikule toetuv tegu, mida Jumal teeb oma rahva heaks

Prohveti suu läbi antakse meile teada, et Issanda sulane ehk Kristus ise on see uus leping, kelles see suhe saab võimalikuks. Ehki inimene ei suuda seda lepingut täita on inimeseks saanud Jumal teinud seda meie eest.

Piltlikus keeles kirjeldatakse selle isikustatud lepinguga seotud õnnistusi. Iga konflikt ja sõda toob endaga kaasa nii inimlikke kui ainelisi kannatusi. Küllap vanemad inimesed mäletavad millised olid II Maailmasõja purustuste tagajärjed kasvõi Kuressaares või teistest linnades ja kui kaua võttis aega nende varemate taastamine. Paljud hooned on igavesti hävinud, rääkimata purunenud peredest ja sündimata lastest. Sellist valu ja purustusi on tehtud ligi kahe aasta jooksul Ukrainas ja Iisraelis toimuva konflikti käigus. Majad võib taastada, kuid inimeste vahelised konfliktid ulatuvad veel mitme põlvkonna kaugusele tulevikku.

Maa ja tema inimeste taastamiseks on vaja esmalt rahu, kuid kui tuli hõõgub tuha all, võib see uuesti leegina põlema süttida. Nii on rahuks vaja enamat kui kokkulepped, piiritarad ja vahendid. Viimselt taandub muutus inimese südamele ja olemusele kas ta soovib ja otsustab andestada oma võlglasele ja vaenlase mis on inimlikult pea võimatu, kuid Jumalale võimalik, kuid tema muudab meie südame ja aitab andestada ka oma vaenlastele

Maa ülesehitamise juurde kuulub pärisosade ennistamine, mis võiks meie oludes olla võrreldav omal ajal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega, kuid me teame, et ka selles protsessid ei ole kõik olnud nii, nagu seaduse vaimus ette nähti. Veel tänagi on ka kogudustel võimalik taotleda oma võõrandatud ja tagastatud hoonete korrastamiseks vahendeid, kuid neid ei jätku vajalikul määral ja seega peame veel nägema pikalt, et kui meie elumajad on taastanud ja ärihooned kerkivad siis kirikud lagunevad kiiremini kui neid jõutakse taastada. Mõned ettevõtjad on omal initsiatiivil võtnud oma kodukandi pühakodade taastamise oma südameasjaks ja nii on koostöös kogudusega taastatud Kihelkonna ja Kärdla kirikud ning Abrukale rajatud päris uus kabel.

Inimlikult kõige raskemaks katsumuseks on sõja käigus võetud vangide või pantvangide olukord, mille kohta oleme käimasolevate sõdade puhul kuulnud vapustavad lugusid. Vangis olija vabastamine ja pimedus valguse kätte toomine võrdub nagu surnuist ellu ärkamisega. Lisaks kõnelevad need salmid kõige vajalikuga varustamisest nii majanduslikult kui ka isikliku heaolu osas. Ei ole nälga ega janu. Samuti ei ole probleeme liigse külma või kuumusega mis on kliimakriisi näol meie ajal toimuvate sõdade taustal üks enimräägitud ja vaieldud teemadest. Muudatuse nendes eluks hädavajalikes valdkondades toob endaga kaasa üks isik, Issanda sulane, kelle kohta siin öeldakse tähendusrikkalt: sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juurde. Siinkohal võib meenutada Jeesuse sõnu Johannese evangeeliumist: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! (7:37)  

Jeesus Kristus on Jumala kannatav sulane, kes on iseennast andes võtnud enda peale meie süüteod ning kandnud need üles ristipuule. Ta loovutas ennast süüohvriks meie eest, lunastades meid oma püha ja kalli verega, milles me oleme puhtaks pestud, nii et võime seista Tema aujärje ees Teda kiites ja teenides, teades, et Ta varjab ja kaitseb meid, toidab meid Taevaleivaga ja joodab eluveega, päästab meid kurjast ja surmast ning pühib ära kõik pisarad meie silmist. Tema on meie Hea Karjane, kes toob meid tagasi õiguse teele ning toidab meid rikkalikul rohumaal. Tema tulemist meenutame ja pühitseme taas algava advendiajaga, lauldes Talle kiitust ning hüüdes koos nendega, kes Teda kord Jeruusalemmas tervitasid: «Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!» (Lk 19:38)