Kutse Jumala riiki
(Jutlus Kärla kiriku ja koori aastapäeval)

Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi.

Elu osaduses Jumalaga on midagi sellist, mida kogesid täiuslikult esimesed inimesed paradiisis. Nende ja kogu inimkonna jaoks lõppes see pattulangemises. Apostel ütleb, et kõik on pattu teinud ja seetõttu Jumaka aust ilma. (Rm 3:3) Ilma Jumala armuta oleksime temast igavesti lahutatud. Tänase pühapeva evangeelium räägib meile tähendamissõna suurest pidusöögist neile, kes pöörduvad tagasi oma koju. Jumala vastus inimese langemisele oli inimese jaoks võimalus andestusele.

Meid koormab meie süü raskus oma Looja ees, mis vajab tasumist. Jumala õiglase nõudmise täitis Jeesus meie asemel või meie eest ehk Pauluse sõnadega: „Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.“ (2 Kr 5:21)

Meie võlg Jumala ees ei ole siis enam takistus meie ja Jumala vahel. Tee tagasi osadusse Jumalaga taevas on meile avatud Jeesuse kaudu. Võrdpildis kordub mõte sellest, et Jumala riigi töös on püsivalt olukord, kus kutsujaid on vähe ja kutsutuid palju, ehk lõikust on palju, aga töötegijaid vähe. Selles maailmas on tööd ja ülesandeid palju rohkem, kui selle tegijaid ja jätkuva palvena kõlab, et Issand läkitaks oma töötegijaid oma viinamäele. Samaaegselt peab lootma sellele, et Jumal kingib tulemuse või võidu ka väheste jõududega, nii nagu seda koges omaja ajal Giideon.

Kui see võit ka saabub, ei peaks selle eest au võtma endale inimesed. Kui me saavutame mingi eesmärgi oma jõuga, siis ilma Jumala abita ei saavuta me vaimulikus töös oma jõuga väga palju. Me vajame selles töös inimesi, kes toetuksid Jumala Sõnale ja oleksid Püha Vaimu poolt juhitud, aga vaid oma jõuga tegutsedes oleme nagu katkised savianumad.

Jeesus tõstab meie jaoks esile taevariigi suurust kutse kuuljate rohkust. Selle koja kuhu meid kutsutakse seinad on kaugel ja lagi kõrgel. Meie ei suuda sageli seda avarust ette kujutada ja rahuldume oma plaanides kitsaste ruumidega. Unustame, et oleme kutsutud töösse, mille lõpptulemus on tõstetud meie silmade ette nii kuuldud tähendamissõnas kui Johannesele osaks saanud ilmutuses Patmose saarel, kus Johannes kirjeldab seda mida ta nägi Jumala troonisallis: „Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes.“ (Ilm 7:9 )

Meid julgustatakse minema välja linna tänavatele ja teedele, ehk oma turvalistest asukohtadest väljapoole selle maailma äärteni. Me ei peaks rahulduma vaid olemasoleva olukorra säilitamisega, vaid mõtlema sellele, kuidas jõuda nende inimesteni, keda veel ei ole keegi suurele pidusöögile kutsunud? Jeesuse avaliku tegevuse ajal ei võtnud maa eliit ja endaga rahulolevad inimesed tema kutset vastu, aga neile, kes olid ühiskonna äärealadel või koguni seal välja tõugatud, võtsid aga selle vastu. Esimesed tõid põhjenduseks erinevaid ettekäändeid, mis olid neile olulisemad kui peo korraldanud isanda kutse.

Sellel ajal oli kombeks saata piisava ajavaruga eelteade kutse kohta, mida kinnitati üle veel enne peo algust. Need, kes olid lõpuks ära ütelnud, olid esialgsele kutsele vastanud nõusolekuga. Kõik selle põhjenduseks toodud asjaolud olid arusaadavad, kuid need ei oleks kadunud ka siis, kui kutse oleks vastu võetud.

Lugu suurest pidusöögist ja kutsest keeldumisest on võrdpilt Jumala riigist. Vana Testamendi kaudu on Jumal andnud inimestele esialgse kutse, aga Jeesuses on meile antud lõplik kutse. Algselt kutsustud juudi vaimulikud juhid ei võtnud seda kutset vastu ja soovisid seeläbi, et see pidusöök ei õnnetuks ka teiste puhul. Seepeale saab kojaisand vihaseks, kuid ta ei hakanud kusest loobujatele kätte maksma, vaid laiendas kutset esmalt tavalistele juutidele ja seejärel ka paganarahvastele. Neidki pidi keelitama peole tulema, kuna nad ei arvad end väärilisteks ise sellisel peol osalema.

Taevasele pidusöömaajale ei kutsuta kedagi, kellegi teenete vaid ainuüksi kutsuja ehk Jeesuse pärast. Kutse kuulub kõigile. Jumal soovib näha enda juures igaüht, aga inimene ise võib soovi korral jätta tulemata ehk jääda Jumalariigist väljapoole. Kutsest loobuvad need, kes loodavad oma teenetele või seavad mingid muud asjad sellest kutsest eespoole, mille hulgas on sageli meie omandi, harrastuste või isikliku eluga seotud vajadused. Need asjad ei ole iseenesest halvad, vastupidi need on samuti meile antud Jumala poolt antud kingid, aga paljudest asjadest või tegevustest võib sattuda ka sõltuvusse ja siis on neid kinke kasutatud valesti.

Need, kes võtsid kutse viimset vastu, ei saanud loota oma teenetele, varale või suhetele. Ilmutusraamatus kirjeldatud Laodikea kogudus oli näiteks enda arvates rikas ja endaga rahulolev, aga tema ukse taga seisis Jeesus ja ootas, et keegi talle ust avaks. Issand ütleb: „Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilm 3:20)

Kutse igavesse rõõmusse on elu kõike olulisem kutse. See on kingitus algusest lõpuni, see on armu ja armastuse osutamine.

Hiljuti kutsuti mind Pärnus osalema ühel Võidupüha sündmuse korraldajate pidulikul lõunal, kuhu oli oodatud ka Vabariigi president, kuid kes ei saanud oma rohkete tegemiste tõttu sellel osaleda. Laudadele oli pandud kutsute nimed, aga minu tähelepanu pälvis tõsiasi, et paljud nimesiltidega kohad lauas oli jäänud tühjaks. Kui siis küsiti, kes on selle peo korraldaja ilmses, et selleks oli üks tagasihoidliku olemisega ettevõtja, kes oli valmis tasuma paljude jaoks kõrge hinna, mis oli kutsutute jaoks tasuta.

See, et meile pakutase midagi heast tahtest ja kogu südamest ei tähenda, seda, et selle eest ei oleks keegi tasunud. Jeesus on tasunud meie jaoks kättesaamatu hinna, et meile tagada koht taevases pidusöömaaja lauas. Sinu nimega kirjutatud kaart ootab juba selles lauas, kas sa oled valmis seda kutset vastu võtma? Jeesus ise kutsub meid: "Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ka koormatud, mina annan teile hingamise."

 + Anti Toplaan

Kärla kiriku aastapäeva raames tähistati koguduse naiskoori "Kargell" 30 aastapäeva, kellele olid sõnnipäeva puhul tulnud õnne soovima nii Saaremaa abivallavanem Koit Voojärv, Püha eestpalvekoguduse liikmed kui sõbrad ja toetajad.                                                                                              Foto: A.Toplaan