Jaanipäeva paiku peetakse erinevate koguduste algatusel meie kalmistutel surnuaiapühi, kus mälestatakse oma esivanemaid ja loetakse hingepalveid oma lähedaste eest, kelle Issand on taevasesse koju kutsunud.

                                               Ruhnu vana kirik ja kalmistu.

Surnuaiapühade pidamise tava on õigeusu kiriku mõjul Eesti aladel saanud alguse 19. sajandil.

Endise Valjala koguduse õpetaja Toomas Pauli sõnul on see komme levinud esmalt Liivimaa luteri kogudustes, kella piirkonda kuulus ka Saaremaa. Teadaolevalt olla Kambjas peetud surnuaiapüha juba 1830. aastal. Vaatamata sellele, et ollakse harjunud teadmisega, et meil tegutsevad eriilmelised kogudused on konfessionaalsed erinevused ja identiteet viimastel aastatel taandumas, mida näitavad ka muu maailma kogemused. Teineteise seisukohti, tavasid ja kombeid on praktikas vaikimisi omaks võetud terve kiriku ajaloo vältel. Kirikute kõrval kalmistutel jumalateenistuste pidamise sisuline tähendus lähtub arusaamast, et lisaks maapealsele kogudusele, mille moodustavad elavad liikmed, peetakse meeles ka taevasse jõudnud kogudust, kelle maapealne ihu puhkab kalmistul, oodates oma ihu ülesäratamist ja igavest elu. Sellest arusaamast lähtuvalt moodustavad kirikus kogunevad elavad liikmed ja uinunud ehk kalmistul puhkavad ühe koguduse ja kiriku erinevad osad. Seetõttu on kirikud rajatud pühade isikute haudadele või haudu rajatud nii kirikute sisse kui selle ümber. Hilisemas ajaloos on kalmistuid hakatud rajama ka kirikutes eraldi, kuid reeglina on sel juhul kalmuaedadesse rajatud kabeleid kus võib läbi viia nii matuse kui mälestusteenistusi.

Kalmistupühade populaarsuse kasvu 19. sajandil võib teatud mõttes võrrelda omaaegsete karskusseltside tegevusega, millel puudusid valitsejate seisukohalt poliitilised ambitsioonid, kuna esimene tegeles oma esivanemate meenutamisega ja teine rahvatervise hoidmisega. Teame, et legaalsete seltside raamides tegeleti üha innukamalt Eesti rahva eneseteadvuse ja iseseisvuse aluste loomisega ja kalmistupühadel said talutööde vaheajal kokku ühel kalmistul perede, suguvõsade ja kihelkondade liikmed, kus kogeti ühistunnet sarnasel moel nagu see üha kindlamalt väljendus laulupidude traditsiooni alguses.

Aates suve algusest külastavad inimesed kalmistuid eesmärgiga korrastada omaste kalmud, aga erinevalt varasemast ajast, mil seda ajastati kalmistupühadeks võib tähendada, et iga inimene teeb seda talle sobival ajal ning seos surnuaiapühadega jääb iga aastaga perede puhul üha harvemaks. Selle taustaks on perekonnaliikmete vaheliste sidemete nõrgenemine ning kogukondliku elu taandumine ja seni püsinud traditsioonide katkemine.

Oma osa võib mängida sellel puhul ka alateadlik hirm surma ja surnuaia ees, kuna eluringi erinevad etapid ei ole enam loomulikuks osas inimese igapäevasest elust. Igavikust ja surmast räägitakse kirikutes peamiselt k suvisel kalmistupühal, hingedepäeval ja surnute mälestuspühal. Iga perekonna ja suguvõsa vaatest on seni kogunetud just kalmistupühal, et meenutada oma lahkunud perekonna liikmeid. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vanemad võtsid mind 1970 aastatel kaasa isapoolse suguvõsa kalmistupühale Kullamaal. Kui me võtame oma lapsi veel täna kaasa kalmistule või kirikusse, võib eeldada, et meie lapsed peavad seda meeles ja ka neile on omal ajal oluline meenutada oma vanemaid ja pidada korra nende viimset puhkepaika. Nii peaks iga perekond mõtlema, et nemadki kannavad oma perekonna traditsioone ning jõulude ja jaanipäeva pidamise kõrval on oluline koht ka kalmistupühal mil lastele meenutada nende varem lahkunud vanavanemaid, keda nemad ise ei pruugi enam ei mäleta.

 

Peapiiskop Urmas Viilma on öelnud: „Surnuaiapühade pidamise tava on midagi väga eestlaslikku, kuigi sarnaseid viiteid esivanemate asutamisest nende kalmudel leiame ka teiste soomeugri rahvaste ja hõimude juurest. Oma ainulaadsuses võiks kaaluda surnuaiapühade traditsiooni kandmist UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Selle väga eripärase tava on eestlased endaga kaasa võtnud ka Austraaliasse, Kanadasse, USAsse, Siberisse, Abhaasiasse, Rootsi ja kõikjale mujale üle maailma, kus eestlased kogukondi moodustavad. Teised rahvad seda kommet sellisel kujul ei tunne ega praktiseeri, eriti seda osa esivanemate kultusest, mis on seotud haudade regulaarse korrastamise ja küünaldega katmisega.

Kuna surnuaiapüha traditsioon ja selle vahetu seos kiriku ja kristliku matusekultuuriga oli nii tugevalt meie rahvuslikku mällu ja kombestikku sööbinud, soovis nõukogude propaganda seda poole sajandi eest omal kombel “ilmalike” kalmistupühadega ateistlikus vaimus asendada. See katse polnud kuigi edukas.

Kurb on siiski näha, et Eestis on mõned paigad, kus surnuaiapüha tava on tasahilju hääbuma hakanud. Eriti iseloomustab see linnakalmistuid. Inimesed, kelle juured on jäänud vanadele kihelkonnakalmistutele, oskavad oma juurtest enam lugu pidada kui linna anonüümses segadikus oma argielu mööda saatvad põlvkonnad. Oma osa traditsioonide muutumises on ka surnute tuhastamise tava kiirel levikul ja mõnel juhul tuha sootuks matmata jätmisel.

Samas ilmneb eestlaste kalmistuarmastus ja esivanemate austus eriliselt igal suuremal rahvuslikul ja kiriklikul tähtpäeval, hingedepäeval, jõuluõhtul, samuti jaanipäeva ja surnuaiapüha eel. Siis on ka linnakalmistud küünlasäras. Ning kõigele vaatamata toimuvad surnuaiapühad ka sel suvel kümnetel Eestimaa kalmistutel.“