Lk 15: 1-10

Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?5 Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele6 ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust. Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!” Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.”

Jeesus on teel Jeeriko kaudu Jeruusalemma. Teekond oli saanud alguse põhjakaares asuva Hermoni mäe jalamilt kirgastamissündmuse järgselt. Sellel teekonnal peatus Jeesus aeg-ajalt selleks, et parandada haigeid ja rääkima erinevate inimestega.

Sellel korral jääb ta vestlema ja ühiselt sööma tölnerite ja patustega. See oli aga suureks probleemiks variseridele ja kirjatundjatele, kuna nemad olid Jeesuse vestluspartnerid, neile omistatud pahede pärast, pühade osadusest ja korralikust seltskonnast välja arvanud. Need olid inimesed, kellel näiteks oma töö tõttu ei olnud võimalik kinni pidada seadustest ja reeglitekst, mis tulenesid Moosese seadusest ja seda seletavast pärimusest.

Variseride suhtumist nende inimestesse suunas vana seadus, mille kohaselt ei tohi selliste inimestega suhelda. Neile ei tohtinud õpetada koguni pühakirja. Ka meie ajal võib esineda suhtumist, et kui enne kui inimene tuleb kirikusse, peab ta hakkama korralikuks ehk Jumala riik on korralikele inimestele ja eksinutel ei ole sinna asja. Sellel nädalal toimuvale tantsu- ja laulupeole on soovinud jõuda palju enam tantsijaid ja lauljad, kui tantsu- ja lauluväljakule mahub, samuti ei ole kõik pealtvaatajad saanud võimalust peole kaasa elada, kelle meeleolu peegeldas mulle eile üks koguduse liige, kes mind poes tervitades arvas, et täna on siin poes kõik need, kellel ei ole õnnestunud lunastada pääset suurele peole.

Võib-olla oli neil ettetantsijatel või lauljatel, kes peaeelset valikusõela ei läbinud, proovi ajal halb päev, mis ei tähenda, et nad oleksid millelgi pärast kehvemad kui teised. Vaimulikus plaanis on kõik inimesed eksinud ja pääsevad Jumala riiki, ehk suurele rõõmupeole, üksnes tänu lunastusele aga mitte oma tublidusele. Ükski inimlik pingutus või korralikkus ei ulatu selleni, mis oleks vajalik taevasse saamiseks.

Kui nüüd Jeesus võtab vastu patuseid ja tölnereid, oli see tema poolt suur väljakutse. Sellises olukorras vastab ta kuulajatele kolme tähendamissõnaga, mille sisuks on Jumala armastus kadunute ja eksinute vastu.

Jeesus esitab küsimuse, milline inimene, kellel on lammas kaduma läinud ei läheks teda otsima? Sellele on vaid üks võimalik vastus, ehk loomulikult. Jeesuse võrdpildi taustaks on ilmselt olukord, kus terve küla lambad viidi hommikul karjamaale ja neid hoidis üks palgatud karjane. Õhtul pidi ta tema hoolde usaldatud lambad jälle koju ajama ja omanikele tagastama. Kui nüüd kasvõi üks lammas oleks puudu, oleks see karjasele häbiks ja võiks kaotada omanuke silmis usalduse. Igaüks teeks selles olukorras kadunu leidmiseks seda mis võimalik.

Karjase all peab Jeesus silmas Jumalat või iseennast. Talle ei ole ükskõik, mis tema hoolde usaldatud inimestest saab. Kui ta näeb, et keegi on kadunud, läheb ta teda vaeva säästmata otsima. Seni kuni lammas on kadunud, ohustavad teda metsloomad, mistõttu tuli otsimisega kiirustada ja seetõttu oli ka rõõm suur, kui kadunu leiti. Oma õlgadel lammast kandev karjane on juba algkoguduse aegadest alates kujunenud kristlaskonnas üheks kõige armastatuimaks pildiks Jeesusest. Selles võib lähemalt vaadates näha isegi risti kujundit, mille põikpuu moodustab lammas, kes on Jeesuse õlgadel.

Jeesuse järgnevad sõnad panna kuulajaid imestama. „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“ Jeesus räägib sellest, kuidas Jumal on leidnud kadunud inimese. Jumal võtab inimesed vastu küll sellistena, nagu nad on, aga tema eesmärgiks on see, et nad parandaksid meelt. Nii võib küsida, millal siis näiteks kadunud lammas parandas meelt? Lammas võib väljal sattuda rohu söömisega sedavõrd hoogu, et ta võib kõik enda ümber unustada ja küllap meie endagi kogemus on see, et piisav vähesest, kui me kaotades tähelepanu võime eksida, eriti näites liikluses, kus igal kõrvalisel tegevusel võivad olla kurvad tagajärjed.

Jeesus rõhutab pigem otsija mitte kadunu olukorda. Sarnane on ka teine tähendamissõna, kus naine kaotades ühe kümnest drahmirahast, otsib seda seni, kuni ta on selle leidnud. Meie meeleparandusel ja pöördumisel on Jumal see, kes meid otsib. Selles mõttes on kadunud inimene nagu raha põrandapraos, mis ei tõuse sealt enne, kui Jumala töö teda sealt ei leia ja üles ei tõsta. See tähendamissõna on meile arusaadavam, kui mõtleme mingile endale olulisele esemele. Tantsu- ja laulupeo juurde kuuluvad rahvariided, mille osaks on erinevad kaunistused ja ka vanad hõberahad. Kui üks selline ese või raha peaks kaduma, ei ole riietus enam endine ja ajaloolist või juba meie vanematele kuulunud eset oleks ka väga keeruline, kui mitte öelda võimatu senisega asendada.

Meile tunduks võõristav, kui keegi korraldaks mingi väärtsusliku eseme leidmiseks suure peo. Tänaseni elavad näiteks enamik Aafrika riikide elanikke külaühiskonnas ja saavad erinevates olukordades loota pere, küla või kogukonna toetusele. See ei tohiks olla ka meile võõras, et kui meie lähemas suhtlusringis on rohkem inimesi, on nii rõõmud kui mured ühised. Vanal ajal võisid põrandad olla ka mullast, kus olid sageli ka loomapidamise või käsitööga seotud ülejääke, millelt ei olnud väikese esimene leidmine sugugi lihtne.

Nii oli vaja süüdata lamp, et kõikvõimalike esemete ja prahi hulgast kadunut hoolega otsida. Kui siis kaotatu oli leitud, tarvitses ainult astuda üle ukse ning naabritele teatada rõõmusõnumist, et kadunud ese on leitud. Paari minutiga võis külas olla koos kümneid inimesi, kes naisega tema rõõmu jagasid. Seegi võrdpilt on kuulajatele arusaadav, kuid ka selle tähendamissõna lõpetab Jeesus üllataval moel. „Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.”

Kui eksinud lammas võis oma olukorras teha häält, siis raha ei tee häält, kui seda just ei otsi metalliotsijaga. Paari aasta eest leiti Saaremaalt harukordne kuldne käevõru ja eelmisel kuul Muhumaalt suur hõbeaare. Selle loo taustal on sihikindel ja arheoloogilistel andmete põhinev uurimistöö, mille kestel kasutatakse kaasaegset tehnikat, kuid viimasest ei ole abi, kui ei tea kust täpset otsida. Kui omaaegne Fordi tehase omanik lasi andekal inseneril otsida suure elektrimootori mähise viga, oli inseneril kasutada vaid kriit ja märkmik. Insener tegi arvutused ja märkis kriidiga mootoril ühe konkreetse koha kust viga ka leiti ja parandati. Kuna mootor oli väärtuslik küsis insener oma töö eest 10 000 dollarit. Tema käest töö selgitust küsinud omanikule vastas mees, et kriidiga risti tõmbamine maksab ühe dollari, aga teadmine kuhu rist tõmmata maksab 999 dollarit.

Jumal, kes on meie Looja, teab kust meid otsida ja millised on meie mured. Meeleparanduse ja meie olukorra muutuse sisuks on , et kadunud inimene saab Jumala poolt leitud. Tea näeb meie leidmiseks vaeva ja võtab enda kanda selle heaks tehtud kulutused. Tavaline on olukord, kus kadunud inimene ise ei oska või ei suuda teha midagi selleks, et Jumal teda leiaks. Olen ka ise kogenud, kuidas ka tuttavana tundunud metsas võib eksida ja tagasitee sihi kaotada. Sihi kaotamine muudab inimese leidmise raskeks.

Inimene võib olla kadunud ka siis, kui tema asukoht on teada, aga ta ei soovi tulla sinna kuhu nad peaksid kuuluma, antud juhul Jumala kogudusse ja osadusse. Juba esimesed inimesed Aadam ja Eeva ei otsinud Jumalat, vaid vastupidi, peitsid end siis kui kuulsid Jumala häält.

Kas ei toimi ka meie enamasti samamoodi. Teame, et mõnikord kaovad ka meie ajal inimesed, keda asutakse aktiivselt otsima. Nendest juhtumitest on kõige kõnekamad laste kadumised. Kord kui üks selline juhtum aset leidis otsiti last kõikvõimalikest kohadest, aga teda ei leitud. Usklik ema palus selles olukorras Jumala abi ja juhtimist. Talle anti seepeale selgus, kuhu minna ja ta leidis lapse põlluservast, kus ta oli end peitnud vilja sisse. Laps ütles, et ta kuulis küll kuidas teda hüüti nimepidi ja otsiti, aga ta ei julgenud vastata.

See on kõnekas lugu sellest, kuidas käituvad enamasti täiskasvanud ka Jumala suhtes. Paljud kuulevad Jumala kutset, aga nad ei julge selle vastata kuna nad kardavad saada leitud. Need keda peeti Jeesuse ajal patusteks, poleks osanud ise tulla Jumalaga osadusse, kui Jumal ise poleks tulnud Jeesuses nende juurde. Juutide pärimus ehk Talmud õpetab, et kui inimene otsib innukult kadunud hõberaha, peaks ta veel innukamalt otsima Jumala seadust, et olla Jumala ees õige. Nii oli seadusetundjatele võõras nägemus, et Jumal ise võiks otsida kadunud patust.

Ka usku tunnistavate inimeste hulgas võib olla palju kadunuid, kes arvavad, et kui nad on korralikud inimesed, ja käivad vahel ka kirikus, siis Jumal selliste vastu ei ole. Tegelikult jääb Jumala olemus ja Jeesuse lunastuse tähendus nende endi jaoks hämaraks.

Jeesus näitab, milline on tegelik meeleparandus, tuues igapäeva elust näiteid mille eesmärgiks on rääkida Jumalast ja kadunud inimesest. Meie võimaluseks on see, et Jumal käitub meie endi suhtes mõnestki asjad teisiti, kui meie käituksime sarnases olukorras. Kadunud poja loo näitel ei solvu Isa, kes on antud loos Jumala prototüüp, nende peale, kes sooviksid, et ta oleks juba surnud. Ta ei tee takistusi neile, kes sooviksid temalt üksnes pärandit, kõike head, aga kes kasutaksid seda vaid enda kasuks ja äranägemisel. Ta võimaldab soovijail minna endast ka võimalikult kaugele ja kulutada ära kõik hea, mis ta neile on andnud ja viimselt, kui keegi tuleb tema juurde tagasi siiralt, tundes ja tunnustas talle oma eksimusi, siis tuleb ta sellisele inimesele vastu kaastunde ja rõõmuga, hoolimata sellest, mida teised sellest arvavad. Kui eegi nõnda Jumala juurde tuleb, saab ta leitud ja päästetud veel enne, kui ta jõuab oma kahetsust sõnades väljendada.