Jutlus keelest ja muudetud meelest
Sõnum armust ja halastusest on tihedalt seotud Jeesuse sõnadega: „Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!“ Lk 6:37
Jumalale selja pööramine ehk patt ja sellest tulenev süütunne seovad ja panevad meid tegema etteheiteid teistele, et ka nemad võiksid tunda end süüdlastena. See ilmneb juba piibli alguses, kus Aadam süüdistab oma naist Eevat ja Jumalat, kes talle sellise naise oli andnud. Nii seovad meid patt ja süü ja me ise levitame neid sidumisi osundades näpuga teistele ja mõistes nende üle oma sõnadega kohut.
Teiste süüdistamises ei ole inimese jaoks midagi uut, aga Jeesuse sõnad halastusest ja andestusest on seotud uue ja Jumala tahtega kooskõlas oleva inimeseks olemusega. Sellest kõneleb Jeesus ka oma Mäejutluses, millele viitab ka tänase pühapäeva evangeelium Luuka järgi.
Selle uue, tegelikult enne langemist algselt Jumala palge sarnasusse loodud, inimese olemuse juurde kuulub radikaalsena tunduv armastus, mida ei osutata mitte üksnes meisse hästi suhtuvatesse inimestesse, vaid ka meie vaenlastele, neile kes on meie vastu eksinud ja kelle oleme oma südame ja sõnadega vangistanud neid siduvate ahelatega.
Armastuses, mis on suunatud üksnes neile, kes suhtuvad meisse hästi, ei ole midagi uut ja üllatavat. Aga armastuses, mida osutatakse ka oma vaenaste suhtes on midagi üllatavat ja seniseid arusaamu muutvat.
Apostel Paulus tuletab sageli meelde, kuidas Jeesusest on saanud uus Aadam ja uue inimkonna algus. Ta kutsub oma kirjades mitmes seoses lugejaid üles panema maha vana loomuse järgi vana inimese ja riietuma uue inimesega ja käima selles. (Ef: 4: 17-24)
Sellest uuest inimesest ehk Kristusest oleme saanud osalisteks ristimises. Valged ristimisrüüd ehk kuued, millega leerilapsi ja lapsi riietatakse enne ristimist ja leeriõnnistamist, sümboliseerivad seda muutust, mis Kristusega liitmine meie elus esile toob. Enne ristimis- ja leeripüha puhastavad ja korrastavad leerilapsed tavaliselt kirikut, mis sümboliseerib seda muudatust, mida Jumal on eelneva aja käigus nende juures korda saatnud, mis puhastab ja korrastab nende senist elu. See muutus mida Jumal on meie juures alustanud, saab usutavaks siis, kui see toob esile püsiva muutuse ka meie mõtetes, sõnades ja tegudes. Selle muutuse või seisundi säilitamiseks ei piisa ühest kursusest ega eksamist, vaid omandatud tuleb säilitada ja kasvata kogu elu. Vastasel korral unustame usu kogemuse nagu keele, mille aluseid oleme küll õppinud, aga mida me edaspidi kunagi ei kasuta ja seega unustame.
See on üks suuremaid saladusi, kui Jumal teeb meie sees endale eluaseme, millele eelneb inimese meeleparandus ja enda valmistamine, et meid võiks ehitada Jumala eluasemeks Vaimus.
Me järgime meis asuvat Kristust, kui jätame maha oma senise, vana loomuse, mille juurde on kuulund üksjagu kurjust ja proovime selle asemel olla lahked, halastajad ja üksteisele andestajad, nii nagu ka Jumal on meile andestanud Kristuses. (Ef 4:32)
Nagu öeldud on Kristuse sõnad halastusest on midagi radikaalset ja uut mitte ainult ajaloos, vaid ka tänapäeval kui suurriikide juhtudest soovib üks sõnades rahu ja käsib järgmisel päeval pommitada oma naabreid rakettide ja troonidega, ning teine kiidab teiste riikide juhte heade kokkulepete eest, aga järgmisel päeval määrab neile ülejõukäivad tollimaksud.
Kristus õpetab meile hoopis uue inimeseks olemise viisi ja tava. Kui me järgiksime süüdlasele samaväärse karistuse nõudmist mis on võrdne tema süüteoga, siis ei lahenda probleemi olemust, vaid lükkame seda edasi. Eestis on päris mitu keskust , kes tegelevad halvale teele sattunud inimeste sotsialiseerimise ja uuele teele juhatamisega, millel on koos ühiskonna muutunud oludega sellised tagajärjed, et meil on lähiajalooga võrreldes sedavõrd vähe vange, et riik valmistab ette vangide toomist välismaalt, et hoida meie vanglaid ja vanglaametnikke töös.
Eelmisel nädalal andis Postimehe ajakirjanikule intervjuu rahvusvaheliselt tunnustatud dirigent Kristiina Poska, kes juhatas laulukaare all ERSOt. Küsimusele: Kas nimetaksite ühe heliteose, mis iseloomustaks praegust aega kõige paremini? Vastas dirigent järgmiselt:
Spontaanselt mõtlen Arvo Pärdi peale. Mõni aasta tagasi esitasime koos Flandria sümfooniaorkestri ja Eesti filharmoonia kammerkooriga Pärdi «Aadama itku», mis sümboliseerib praegust aega minu jaoks kõige paremini. Mulle seostub sellega üks Arvo ja Nora Pärdi mõte, et Jumala kõige hulljulgem tegu ja ühtlasi ka kõige suurem armastusavaldus inimesele on see, et ta andis neile vaba tahte. Tänu selle olemasolule on inimesel ja inimkonnal võime valida ja kujundada ise oma tulevik. Kogu maailma kannatus on selle tagajärjel tekkinud, et inimene on oma vaba tahet kurjasti ära kasutanud. Ja Aadam, tundes end vastutavana kogu inimkonna eest, kahetseb, et on reetnud jumala ja jäänud seega ilma tema armastusest ja paradiisist. Nagu Aadamgi oleme mõnes mõttes kogu inimkonnana vastutavad selle eest, mis meie maailmas toimub. See on valus mõte, kuid annab meile võimaluse mõistmiseks, et muutus saab alata vaid meist endist.“
Kui inimene vabaneb Jumala abiga teda varem sidunud ahelatest, oleme vaimulikus mõttes tõstnud oma pilgud uue Aadama ehk Kristuse poole, kelle eeskuju ja mõju toovad meie elus esile olulise muutuse. Me ei soovi enam tasuda kätte ega näe pindu teiste silmas, vaid märkame ennekõike palki iseenda silmas ning kui me poe seda varem teinud, siis palume andeks ja püüame end parandada.
Kui me oleme oma eksimused andeks palunud ja andeks saanud, peame ka meie ise andeks andma oma võlglastele, ehk oma südames vabastame nad meie poolt neile peale pandud süüdistustest. Kui me võtame endale siiski süüdistaja õiguse, siis ei ole meil õigust paluda ka Jumalalt andeksandmist iseendale, kuna me oleme Tema ees ka ise süüalused, mida me ei juua omast jõust tasuda.
Ilma Kristuse armu ja sellest lähtuva arusaamata enda süü suurusest, käime vaimulikus pimeduses. Teineteise etteheidete ja süüdistuse keerisest on inimlikult väga raske leida väljapääsu, vaid see kordub taas ja taas ning võib jätkuda koguni mitme sugupõlve jooksul, nii nagu seda näeme ehk kõige drastilisemal moel Iisraeli ja Palestiina vahelise konflikti näitel.
Kui Kristus meid sellisest kättemaksu kordumisest vabastab, tähendab see meie otsust enam mitte vastata teise samaga, vaid andeks anda. Muidugi peab nii enda kui teiste puhul arvestame sellega, et seni kuni elame selles maailmas, ei ole meis elav vana loomus ehk vana Aadam veel lõplikult surnud, vaid püüab ikka oma mõju avaldada. See paneb meid ikka soovima kättemaksu ja põhjendama, mis on selline käitumine siiski vajalik.
Meie patt on Jumala ees nagu palk meie silmas, ehk liiga suur selleks, et seda ise näha. Seevastu on meie hästi näha pinnud teise inimese kui ligemesi silmis. Enne kui hakkame teiste inimeste asju ajama, peaksime esmalt omaenda asjad korda seadma. Selle muudab keeruliseks meie enda piiratud või erivajadus, nägemaks omaenda vigu, aga just see muudab meie arvamused teiste suhtes ebausutavateks. Muidugi tuleb ka ligimest korrale kutsuda või manitseda, aga meeleparandus alaku ikka esimesena iseendast ja alles siis on võimalik tõmmata välja pindu, mis on su venna silmas.
Kui hiljuti leiti Muhumaal suurem muinasaare, võisid paljud kohalikud mõelda, et nad on sellest paigast palju kordi möödunud, aga poleks osanud kunagi arvata, et midagi sellist võiks olla nende endi jalge all. Seda mitte ainult põhjustel, et nad seda ei näinud, vaid ka ei osanud vaadata ja otsida. Jumal näeb meie sisemist inimest, tunneb meid otsib ja leiab ka siis kui teised seda ei suuda.
Selle maailma ajastu lõppedes ja ilmutusraamatu sõnade kohaselt viimse pasuna kõlades, äratatakse üles surnud ja elavad muudetakse. Kaduv riietub kadumatusega ja meie aare saviastjates saab nähtavaks. Nii patul kui süütundel ei ole siis enam meiega asja, kui meid muudetakse taevaliku inimese Kristuse sarnaseks. Surm on ära neelatud võidusse.
Selles maailma ajas ja kohas seda oodates, on meie jaoks kõige olulisem hoida oma pilku Kristusel, kelles on kõige armu ja halastuse allikas.