„Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ Jh 15:5
Jeesus kõneleb möödunud pühapäeva evangeeliumi eel võrdumist viinapuust ja selle okstest. Tuleb tõdeda, et kui Jumal lubab meie kaudu tuua esile head vilja, ei ole see mitte niivõrd meie kui okste, vaid Tema, kui selle puu vili. Oks ei ole valinud ise kohta viinapuus, vaid puu on selle oksa enda külge kasvatanud. Mõni vanem ametivend on mõnikord nooremaid manitsedes tuletanud meelde, et kirikus ei valita ameteid ja vastutust, kuivõrd kutsutakse ühte või teist ülesannet täitma. Kutse saaja saab siis valida, kas see võtt vastu või mitte. Tänapäeval nimetatakse seda meeskonna moodustamiseks või tööks, kus üksinda on piltlikult ühte kirikut või kogudust oma õlgadel raske kanda, koos teistega, keda Jumal on sarnaselt meiega kutsunud ja andnud neile erinevaid ande, on seda teha palju rõõmsam ja kergem. Meie kirikus on olnud ja on aegu ja vaimulikke, kes teevad tööd oma koguduses ilma vabade päevadeta, nägemata ja kuulamata teisi kolleege, mistõttu on oluline tulla kokk nagu täna, et teineteist julgustada ja toetada ühises töös.
Apostel Paulus toob sarnase näite, kui räägib ühest ihust ja selle liikmetest. Püha Vaimu ristimine on sündimine veest ja Vaimust. Jumal ühendab meid Kristuse ihuga püha ristimise kaudu, hoides meid enda küljes elava liikmena. Vaadates Tõstamaa kiriku müüre ja selle müüride vajumiste vastu suunatud tugisambad, mõtlen kui paljud inimesed on hoidnud ajaloo jooksul selle müüride varju tugeva meretuule eest. Külastasin sellel nädala oma vanemate kodu Tallinnas, kus mulle meenus, et alati mil ma lapsena uksest õue läksin, kippus jahedus naha vahele ja ma hoidsin end veel tükk aega vastu maja seina, et harjuda väliste oludega ja astuda sealt juba edasi soovitud sammud.
Jeesus ei nõua oma järgijatelt midagi sellist, mida ta ise ei neile ei anna. Ta on saanud meie sarnaseks, astudes vajalikud sammud selles maailmas mis on teda üsna jahedalt tervitanud. See tunne võib tabada ka meid, sellel vastuolulisel ja äreval ajal, kus me vajame julgustust, mida kuuldime alguses kõlanud sõnadest. Issand tunneb enda omade nõrkusi mis saavad avalikuks nii Getsemani ajas, kui Kolgata mäel. Viimasel kirikukogul valiti üheks uueks kirikuvalituse liikmeks õp. Toomas Nigola, kelle ülesandeks on vatutata meie kirikus kriisivalmiduse eest. Kui me ei ole erinevateks kriisideks valmis ei ole me tegelikult ka ise kindlad kuidas me mingis olukorras käitume, kuhu peame minema, mida tegema ja kuidas tulla toime pinge taluvusega. Tõsi on seegi, et meile on iseloomulik valmistuda mitte tulevasteks vaid eilseteks kriisideks, aga probleemid tabavaid meid alati ootamatult. Täna tähistavad Eesti Õigeusu kogudused Juliuse kalendri kohaselt Suurt Reedet, mille tähistamine on langenud seoses Ukraina sõja ja Moskva patriarhi avaldustega, väga ärevale ajale, kus pannakse proovile ka varasemad head suhted ning kus meilt oodatakse oskust teha rahu ja tasakaalukaid otsuseid, mille eelduseks on erinevate osapoolte kuulamine.
Jeesus tõstab oma jüngrite ja meie pilgud kõrgemale nende endi võimalustest. Iga oks võib, eriti mereäärsel rannal tuule mõjul palju liikuda, aga seni kuniks ta püsib puu tüve küljes, peab ta vastu. Iseenestes oleme igal hetkel avatud tuultele ja marule, aga osaduses Issanda ja üksteisega, oleme tugevad.
1863. a. kingiti kiriku 100. aastapäevaks praegune altarimaal ja kantsel. Kantsli valmistas kohalik meister Hans Greenfeldt. Maalil on kujutatud üksinda laua ääres istuvat Jeesust pühitsemas leiba ja veini. Vanal altarimaalil on kujutatud püha õhtusöömaaega koos 12 jüngriga.
Vana altarimaal varastati ära, kui see lõigati kiirustades maali raamist välja. Lõuend saadi kätte ning restaureeriti Eesti Kunstimuuseumis. Praegu kasutatakse seda koguduse majas, mis on kasutusel talvekirikuna. Sellel kohaliku koguduse ajaloolisel seigal on tugev sümboolne tähendus. Kuulsime tänasest evangeeliumist Issanda käsku üksteist armastada. Kui küsime endalt, kuidas me suudame seda nende olude keskel kus me parasjagu igaüks elame teha, siis julgustab apostel Paulus meid, meile nii tuttavate sõnadega: „Kõiges selles me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ Rm 8: 37-39
Meile kui viinapuu okstele võib olla alandlikuks tegev mõista, et meie kätte on usaldatud suurim võimalikest ülesannetest, kuna üksnes oksad suudavad kanda vilja. Peame samas nii enda kui teiste suhtes meelde tuletama kasvamise seaduspära, et me ei ootaks endalt ega ka teistelt liiga palju ja liiga vara. Viinapuu võib kanda ka sadu kilosid kobaraid, aga alles mitme õitsemise järgselt, kuna veel kerged oksad võiksid raske koorma all murduda. Tuleb anda aega kasvamisele, juurdumisele ja tugevaks saamisele nii, et kelleltki ei nõutaks liiga vara liiga palju. Aednik on see kes igal hetkel puhastab ja lõikab tagasi oksi mis võib tunduda esmapilgul liigse sekkumisena. Prohvet Jesaja suu läbi Iisraelile antud tõotus maa ja rahva tulevikust on mõeldud ka kõigile Kristusesse uskujatele: „Ja Juuda soost pääsenute jääk juurdub taas alt ja kannab vilja pealt.“ Js 37:31
Tõstamaa kirik on pühitsetud Neitsi Maarja sündimise kirikuks. Kui Maarja saab inglilt osaks sõnumi Jeesuse sünnist ütleb Maarja: "Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!". Lk 1:38
Külastades oma sugulast Ellisabetti, ülistab ta Jumalat öeldes: sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad.
Kui me oleme jumala ees alandlikud , usume tema tõetustesse ja oleme ustavad tema tahte täitmisel, õnnistab tema meie tööd.
Hiina kunagine misjonär Hudson Taylor väsis üleliia suure ülesande ees. Teda ei aidanud palve, paastunine ja sage jumala sõna lugemine. Võrdpilt viinapuust ja selle okstest avas talle aga evangeeliumi rikkuse ja Jumala armastuse hoopis uuel moel. Ta ise tunnistab oma eluloo raamatus, et meie usku ei saa tugevaks pingutades, vaid hingates temas kes on ustav. Püha Vaim valas minu hinge imelise valguse, mõeldes viinapuule ja selle kobaratele. Ta kirjutab, et lisaks arusaamisele sellest, et Jeesus ei jäta mind, nägin end ise osana Issanda maapealsest ihust. Mõistsin, et mitte ainult juur, vaid kõik puu osad moodustasid kobarad. Veelgi enam Issand ise oli maa, millest viinapuu kasvas, päevavalgus , ilm ja vihm, mida oli kordades enam, kui oleksin osanud unistada või arvanud vajavat.
Kui 1972. aasta suvel kaevati Tõstamaa kiriku kõrval veetrassi, varises suve alguses kiriku torn koos kukega ja võttis endaga kaasa kiriku lääneseina. Varing mattis enda alla ka oreli. Õpetaja Herman Lusikas hakkas kohe prahti koristama, varingu avad kaeti ajutiselt laudade ja tõrvapapiga. Kogudus elas edasi, jumalateenistused kirikus jätkusid.
1983. aastal pandi nurgakivi kiriku uuele tornile. Betoonist läänesein sai valmis 1991. aastal ja torn aastal 2001. Praegu on puudu veel tornikiiver ja orel. Apostel ütleb: „Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas - see on Jeesus Kristus.“ 1 Kr 3:11