. Jh 14: 1-14
Saare-Lääne piiskopkonna orinatsioonijumalateenistusel antakse palve ja käte pealepanemisega üle diakoniamet Tiina Kütile, Hanno Saksale ja Aile Vaherile.
Enne jumalateenistuse algust diakoniametisse pürgijad, tõotanud Jumala ja Tema püha sõna juures, et nad soovivad selles ametis kuulutada ja levitada ainult seda õpetust, mille aluseks on Piibel, kristlikud usutunnistused ja luterlikud usutunnistuskirjad.
Tänase päeva evangeeliumis julgustab Jeesus oma jüngreid mitte kartma öeldes: „Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ Sellele eelneb Siimon Peetruse ja Jeesuse dialoog Jeesuse järgimisest, kus nimekaim apostel tõotab oma õpetajat järgida ja anda oma elu tema eest. Jeesus ütleb talle; et kukk ei laula enne, kui sina oled mind juba kolm korda salanud! Me teame, et kartusest langeda sama karistuse alla, oli Peetus endalegi ootamatult valmis oma õpetajat salgama, aga erinevalt Juudast kahetses ta seda pisaratega ja parandas meelt.
Pärast neid raskeid sündmusi Jeruusalemmas oli ta koos enamike jüngritega tulnud tagasi kodukohta Galileasse. Kus ülestõusnud Issand ilmub jüngritele Tibeeriase järve rannal, kus küsib Issand nüüd Peetruselt, kas sa armastad mind?
Jeesuse küsimus puudutab otseselt ka neid, keda on kord kutsutud Jumalariigi tööle, aga kes on raskuste saabudes pöördunud tagasi oma endise elu juurde. Peetrus, kes oli varem nii enesekindel, oli sellest kogemusest õppinud ega soovinud end ka teistest jüngritest paremaks pidada vaid vastab õpetajale: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.”
Nii on loomulik, et kui me oleme eksinud, oleksime valmis sõnakuulelikult vanemate usklike manitsusi tähele panema ja nende nõuandeid järgima, ning Jumala abiga ennast parandama.
Teine ja kolmas küsimus Peetrusele ei kätke endas enam võrdlust teistega, kuna Peetrus on kogenud tõde iseendast. Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!” Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!”
Jeesus usaldab Peetrust, andes talle suuri ülesandeid, kuigi viimane ise ei ole nende täitmiseks suuteline. Ta teab, et ilma armastuseta Jeesuse vastu ei ole tal ka armastust teenida Jeesusele kuuluvat karja. Koguduse abiliste ja karjase ülesandeks on nii oma karja kaitsta, kui teda sööta. Jumala karja ehk koguduse söötmine tähendab tõe sõna õigesti kuulutamist. Kaitsmine tähendab karja ohtudest eemale juhtimist ja nende kaitsmist nii seest kui väljapoolt lähtuvate ohtude eest.
Nii nagu ilma armastuseta Jumala ja ligimeste vastu ei ole võimalik teha inimestega setud tööd, on teie varasem elu ja töökogemus teile Tiina, Hanno ja Aile abiks ka teie vaimulikuna teenimise kutsumuses. Kõik me oleme milleski oma elus eksinud, kuid kui me need Jumalale tunnistame ja need andes palume, saab Jumal meid kasutada, nagu nisuiva mis maasse langedes kannab palju vilja.
Teenides koguduses ja kirikus diakonina on see aeg, mil teenitakse vastutava kogenuma vaimuliku abilisena alandlikkusega evangeeliumi kuulutamisel, mis väljendub armastuses teenimises ja abivajajate eest hoolitsemisel ning kõiges mida teie kätte vaimuliku tööna usaldatakse. Ilma armastusega, osaduse pidamise ja Jumala sõnale toetumiseta on antud tõotust väga raske täita.
Inimene ei saa uskuda, kui Jumal ei ole talle seda ise ei anna. Selleks et uskuda, on vaja Jumala sõna tunda ja lugeda. Jeesus ütleb mõned salmid hiljem: „Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind.“ (14:21) Uskumine Jumalasse on samas uskumine tema Pojasse, kuna temas ja tema läbi õpime me tundma Isa. Jeesus ütleb oma jüngritele: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“
Isamaja tähendab taevast, Jumala kuningriiki, aga ka Jumala koda või templit. Paljud kristlased on kogenud, et Jumala koda on koht kus nad soovivad sagedamini viibida, kuna see on paik, kus Jumal kõnetab meid oma Sõna ja armuvahendite läbi, ning kus me saame olla osaduses koos oma usukaaslastega. Samas kuulub nii meie ajalik elu, kui kirikuhooned sellesse maailma aega ja meie lõplik kodu ei ole siin, vaid see on taevas.
Nii nagu meie vanemate kodu on olnud kohaks, mis on meile olnud armas ja mida me austame, on ka meie kodukiik nagu vaimulikku ema, keda austada ja armastada ja jõudu mööda kaasa aidata tema ülesehitamisele. Ka siis kui meile meeldib kirikus viibida mõnikord üksinda, oleme kutsutud oma usku tunnistama ka koos kogudusega ja pidama osadust. Vaimuliku distsipliini juurde kuulub loomuliku osana kuulekus oma vaimulikele ülemaile, aga ka kohelda usukaaslasi ja vaimuliku ametis ametivendi ja õdesid heatahtlikkuse ja pika meelega.
Kui Issand räägib meile eluasemete valmistamisest taevas, siis meenutagem, et nii selles kui teie kodukirikutes ja nende ümber puhkavad paljude pühade ihud, kes on elanud enne meid, olles saanud osa samast evangeeliumist ja pühast armulauast, ning kes on pannud oma lootuse nii elus kui surmas elu Issandale. Nende hulgas on palju omas ajas tuntud isikuid. Kui vaatame täna nende kulunud hauaplaate, kus tähed ja sümbolid on veel vaevu loetavad, teeb see meie meele alandlikuks ja me võime öelda kuningas Taaveti kombel: Oh Issand! Mis on inimene, et sa tahad teda tunda? Mis on inimlaps, et sa paned teda tähele? Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari.
Meie oleme kutsutud nende järel põlvkondade reas kuulutama evangeeliumi meile antud elupäevade ajal, elama jumalakartlikult ja ausalt, kristlikus usus kasvama, oma teadmisi ja oskusi täiendama, ning armastuses teenima kogudust ja ligimest, olles teistele heaks eeskujuks.
Tervet UT-i läbib sõnum Jeesuse tulemisest omade juurde. Taevasse koju jõudmise eelduseks on meie elupäevade ajal aset leidev Jeesuse saabumine inimese südamesse. Tema tagasitulemises kirkuses, saavad kõik tema ees avalikuks. Apostel Paulus julgustab meid sõnadega: „Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.“ 1 Ts 4:14
Nii meie isiklikus usuelus kui evangeeliumi kuulutamise töös on oluline Jeesuse esimene tulemine meie juurde ja oma südame tema avamine meile antud armuajal. Sellest lähtub kõik järgnev. Ka oma jüngrite poole pöördudes eeldab Jeesus et nad seda teavad: „Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.“ Jünger Toomas paneb sõnadesse tema õpilaste mõistmatuse öeldes: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?” Jeesuse vastus: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu,“ kätkeb endas ühte tuntuimat kolmikvõrdlust, millel on kolm erinevat tasandit
Jeesuse inimesena sündmuse eesmärk kulmineerub ülestõusmise tegelikkuses. Inimeseks saades täitis ta Isa tahte, avades meile tee tema ja meie Isa juurde. Ühelt poolt ei ole Isa juurde mingit teist teed ja teisalt kutsutakse sellest osas saama kõiki, nagu Johannes oma evangeeliumi alguses ütleb: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“ Jh 1:12
See on olnud ja on üks suurimaid takistusi Jumalasse uskumise juures, kuna inimesed soovivad teha erinevaid valikuid ja ei malda panna kogu oma elu ühele valikule. Seepärast saabki Peetrus nelipühapäeval Jumalat julguse kuulutada evangeeliumi kartmata rahva pahameelt: Jeesus on „kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks ,mis on saanud nurgakiviks”. Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.” Ap 4: 11-12
Thomas Kempisest sõnastab Jeesuse ütluse: Mina olen tee ja tõde ja elu, järgnevalt: „Mina olen tee, mida sa pead järgima, tõde mida sa pead uskuma ja elu, millele pead panema oma lootuse. Mina olen puutumatu tee, eksimatu tõde ja lõppematu elu. Kui sa püsid minu teel, saad sa tundma tõde ja tõde teeb sind vabaks ja sa saad osa igavesest elust.“
Jüngrid ei mõistnud kohe, et Jumalat saab näha üksnes tema Pojas. See sai ilmsiks alles Jeesuse ülestõusmises, kui Toomas nähes teda ütleb: „Minu Issand ja minu Jumal!“ 20:28 Jeesus ütleb jüngritele: "Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu." Ka apostel Filippus, kelle päeva täna meenutatakse, palub Jeesuselt, nii nagu omal ajal Mooses Jumalat „Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!” Vana Lepingu ajal sai Jumalat näha vaid kaugelt, aga keegi ei saanud näha Jumala palet nii, nagu see sai avalikuks Kristuses. Üksnes Jeesuses ja tema kaudu saab näha Isa.
Kui Jeesusese ei suuda uskuda need, keda tema on kutsunud oma jüngritena ja kelle ees tegi ta paju imetegusid, kuidas võiks siis temasse uskuda käesolev maailm? Nii jüngrite kui meie lootus on selles, et Tema on Isa palunud, et meie usk ei lõpeks. Jumala Püha Vaim kutsub ja kogub sellest maailmast inimesi ja liidab neid oma kogudusega. Kristuse kirikule on antud meelevad teha usus neidsamu tegusid, mida Issand teeb. Temas on meelevald anda meile igavene elu juba praegu, kuna see on temas, mida me saame vastu võtta usus. Ka surnud kuulevad tema häält ja saavad elada. Kord kutsutakse kõik, kes on oma haudades magamas esile.
Vaimuliku ameti kandidaatidele seatakse õlale stoola, mis sümboliseerib Kristuse iket. Tema ütleb: "Minu ike on hea ja minu koorem on kerge!" Ärge kandke üksnes ise oma koormaid, vaid ande need üle Jumalale, kes üksi on kandnud meie eest raskeima risti.
Issand kutsub meid temaga osadusse ja täna võtame vastu tema kutse saada osa tema ihust ja verest kui ta ütleb: „Tulge minu juured kõik kes te olete koormatud ja vaevatud…“ Ilma temata ei saa me midagi teha, aga koos temaga suutsid ka ekslikud jüngrid kuulutada evangeeliumi paljudele rahvastele.
Saatku kogudus teid Tiina, Hanno ja Aile oma palvetega, milles on suuri asju
liigutav vägi. Nii nagu Jeesus läkitas jüngrid maailma kuulutama evangeeliumi
ja kandma vilja ja et teie vili jääks. Tema ise on selle töö alusepanija
ja täidesaatja. Kui meile on kord antud meie ristimise ja leeritunnitus ja täna
antakse kolmele ordinaaritavale diakonile sellekohane tunnistus, siis kõigi
nende aluseks on see kutsumine ja tunnistus mis seisneb Jeesus nimes, kes avab
meile õnnistuse väravad.