Hea Karjane
Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. Jh 10:11a,27-28a
Karjase ja eriti hea karjase mõiste võib olla tänapäeval nooremale põlvkonnale üsna ähmane, sest paljukest on veel neid, kes loomakasvatusega tegelevad. Kui veel kuskil on karjamaal kari, siis hoiab loomi seal koos elektrikarjus. See on traat, kust loom saab paraja sähmaka, kui ta piirile liiga lähedale tuleb. Nii hoiab karja koos hirm ja valu. Vanemad inimesed mäletavad veel kolhoosikarju ning siis oli karjahoidmine ka inimese hooleks - olid karjakud. Veel vanemad mäletavad aegu, kui talulapse esimeseks ametiks oli karjapoisi töö. Kuid ei saa kolhoosikarjakut ega ka karjapoissi talukarjas kõrvutada hea karjasega Piiblist – kolhoosikari oli nummerdatud, ei saanud karjak tunda ja kutsuda oma loomi nimepidi ja nii temal kui ka karjapoisil tuli loomi koos hoida ikka vitsa abil, valvata, et nad ei läheks paha peale – viljapõllule.
Muistses Iisraelis oli aga karjase töö hoopis teine. Karjane pidi olema tugev mees, kes suutis oma karjaga nädalaid ja kuid koos rännata, rännata mööda mägesid ja orge. Vitsa asemel oli tal käes kõvera otsaga sau, millega sai päästa jäärakusse kukkunud talle, mis oli ka võitlusvahendiks, kui karja tuli kaitsta kas kahe-või neljajalgsete röövlite eest. See karjasekepp on aluseks ka piiskopisauale, mis seisab meie kiriku altaris. llma karjaseta ei oleks karjal olnud mingit võimalust ellu jääda. Piibli kirjutamise ajal oli karjasel ja karjal eriline side. Karjasteks nimetati isegi kuningaid, sest nende kätte oli usaldatud inimesed ja nende juhtimine ja Ülemkarjane oli Jumal. Piibli kõige tuntuima psalm algab sõnadega „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust“. See on kuningas Taaveti laul. Vägev kuningas võrdleb Kõigeväelist Loojat, Jumalat, karjasega. Ja Taavet teab, millest räägib, sest ta on ise olnud karjane.
Kes ei suuda või ei taha olla karjane, ei saa kunagi heaks juhiks, tõeliseks liidriks. Hea karjane tunneb kõiki oma hoolealuseid nägu- ja nimepidi, märkab igaüht. Märkab, kui keegi on puudu, märkab, kui hoolealusega on midagi korrast ära. Hea karjane ei juhi oma karja kusagilt kaugelt, distantsilt. Tänapäeva tingimustes - hea juht ei saa olla vaid virtuaalne, suheldes veebi teel, see võib toimida vaid ajutiselt, kui muid võimalusi pole. Hea juht, hea karjane on oma hoolealuste keskel, nende vahetus läheduses. Seda kõike teeb ka Jeesus Hea Karjasena. Ta tunnistab: „Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind“
Hea karjane Jeesus tunneb meid nimepidi. Kui hea on teada, et Issanda jaoks ei ole Sina mitte mingi anonüümne ühik, Ta tunneb Sind ja mind läbinisti, ka meie puudusi ja nõrkusi, meie patte, aga Ta annab meile ka võimaluse oma koormad maha panna Tema risti alla, paluda andeks ja saada armu. Andeks paluda ja andeks saada aga võime vaid siis, kui oleme ka ise andestanud. Ka seda on meile õpetanud hea karjane Jeesus. Peetrus küsis kord Jeesuselt: "Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?" Jeesus ütles talle: "Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.” Mitu korda oled Sina täna jõudnud kellelegi andeks anda? Veel ei ole päev õhtul, veel on võimalus. Jeesus ei õpetanud mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega, kogu oma eluga, mis on meile eeskujuks. Ristil rippudeski palus ta oma ristilööjate eest: „"Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" Anda andeks neile, kes on sulle halba teinud, ei ole kerge. Selleks saame endale paluda Issandalt jõudu ja hingetarkust. Hoides Jeesust oma südames ja silme ees kui eeskuju, järgides Teda kui head, andestavat ja armastavat karjast, saame olla Tema kari. Ja kui ka meie kõigi keskel on andeksandmine ja armastus, siis on üks kari ja üks Karjane. Aamen.