Jh 4:31-38

Jeesus on oma avaliku tegevuse alguses koos jüngritega teel Juudamaalt Galileasse, aga erinevalt juutidest, kes vältisid otseteed läbi Samaaria alade, otsustas tema neid minna läbi Samaaria külade. Ta tuleb küla juurde mida hüütakse Sühhariks, maatüki lähedale, mille esiisa Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile. Seal asus Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus ta allika juurde aga jüngrid läksid külasse toitu ostma.

Vahetult pärast seda tuleb kaevule üks küla naistest, kes väldib oma elukommete pärast avalikkuse tähelepanu aga teda üllatab võõra juudi mehe avatus ja vapustab tema läbinägelikkus.

Oma olemuse, käitumise ja sõnadega avaldab ta naisele poolehoidu, mis äratab viimases usaldust. Ta alustab vestlust argistest muredest ja vajadustest, aga juhib nende kaudu iga inimese sügaval sisemas uinunud vajaduseni leida ühendus elava Jumalaga.

Jeesus äratab naises sügava igatsuse ja lubab seda täita. Ootamatult ja üllatavalt kiiresti ületab ta naise eelarvamused. Jumala ees on kogu meie elu avalik ja nähtav mis paneb meid oma eksimusi tunnistama. Oluline on selle juures, et see kellele Jumal on näidanud tõde temast endast, tunnistab Jeesuse oma Päästjaks. Kui naine, kellele, Jeesus oli rääkinud kõik mis ta oli teinud, läks sellest kohtumisest rääkima oma külas, jõudis kaevule juba rohkem inimese, kelle hulgas olid tagasi jõudnud ka jüngrid, kes olid valmistanud söögikorra.

Vahepeal palusid jüngrid teda: „Rabi, söö!” Aga tema ütles neile: „Minul on süüa rooga, mida teie ei tea.” Siis arutasid jüngrid omavahel: „Kas keegi on talle süüa toonud?” Jeesus ütles neile: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö.

Jeesuse sõnadel on mitmekordne tähendus isegi nii lihtsa sõna puhul nagu toit. Jeesuse jüngrid ei suuda oma õpetajat alati mõista isegi siis, kui sündmused leiavad aset nende endi silme all. Nemad mõtlesid üksnes sellele, et nüüd oleks sobib aeg keha kinnitada. Jeesus annab aga mõista, miks ta pidanud minema läbi juutidest põlatud samaarlastega asustatud segarahva alade. Jumala tahe oli olnud, et samaaria naine ja paljude tema külast pärit inimesed saaksid uue elu. Sõnad, mis Jeesus siin lausus, on ka meile enam kui tähelepanuväärsed. Tema roog on see, et teeb oma läkitaja tahtmist ja viib tema töö lõpule.

Kas meie oleme tulnud kunagi selle peale, et Jumala tahte täitmine meid toidab? Pigem võib inimene kogeda Jumala tahet nagu mingi ülejõukäiva ülesandena. Aga võib olla on just paljude usuelu pigem kasin, kuna oleme peamiselt teinud oma tahtmist ja oleme seetõttu jäänud vaimulikult nälga.

Kui Jeesus rääkis varem Samaaria naisega elevast veest, siis nüüd on vaimuliku elu näiteks leib. Sama allegooriat kasutab hiljem ka Paulus meenutades Iisraeli kõrberännakut:

„Ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.“ (1 Kr 10:3-4) Kõrbekiusatustes asetas Kristus kiusajale vastu piibli sõnadega „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast mis lähtub Jumala suust.“ (Mt 4:4) Olukorras kus küsimus on palju suuremast, ehk Jumala tahte täitmisest, unustab Jeesus nii väsimuse, janu kui nälja. Nii jätkab ta oma jüngrite õpetamist.

Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks! Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada. Jah, siin on tõsi see ütlus: „Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab. ”Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.”

Siingi on Jeesuse sõnadel mitmekordne tähendus. Ta räägib maise vilja lõikusest, aga peab silmas vaimulikke tõdesid, tööd mida Jumal teeb siin maa peal inimeste hulgas. Ühtlasi selgub, kui erinevalt hindame meie asju võrreldes Jumalaga. Meie oskame teha järeldusi, toetudes üksnes oma loomulikele meeltele. Mõistusele ja kogemustele. Meie mõtted keerlevad peamiselt oma isiklike murede ümber. Kui kohalik ajaleht küsis inimestelt mis neile muret valmistab öeldi, et hinnad tõusevad ja palk on väike, töökohtade säilimine, kõrged energiahinnad ja vilets ilm. Samas tõdesid elukogenumad, et meil ei ole põhjust nuriseda mis on toimunud Türgis või toimub Ukrainas.

Alates 6. veebruarist toimusid Türgi ja Süüria aladel kohutavate purustustega maavärinad, mille tulemusena on hukkunud tuhanded ja vigastada saanud kordades enam inimesi. Küllap nii mõnigi inimene esitas endale uudiste vaatamise järgselt küsimuse, kas pildid varemetest, mida erinevad meediakanalid on meieni toonud, pärnevad Ukraina rahulike elanikega linnadest või maavärina all kannatanud Türgi ja Süüria linnadest?

Neid kahte kahetsusväärset sündmust, mis mõjutavad sellega kokku puutunud miljoneid inimesi veel kümnete aastate jooksul, ühendab üks ühine tunnus ja nimelt ootamatus. Nii sõja kui maavärina puhul on teada, et see võib teatud tingimustel vallanduda, aga aastakümneid rahulikku elu paneb meid uskuma ja lootma, et ehk see siiski enam kunagi ei kordu.   Kahjuks, nii nagu teatud maakera murdejoontel vallanduvad maapõues varjul olevad jõud, ei ole kuhugi kadunud Venemaa soov teisi oma mõjule jõuga allutada, aga on olemas teatud tunnused ja kogemused, mille järgi võime selliste konfliktide vallandumist ette aimata ja püüda neid ennetada.

Nii igapäevases kui ka vaimulikus elus on suur tarkus näha mitte niivõrd käesolevat kui valmistada end ette eesolevaks. Jeesus rääkis Samaaria naisega kaevul viljast detsembri lõpus või jaanuari algul, kuna vili saab neis paigus lõikusküpseks mai esimesel poolel. Jeesus nägi aga maailma teis pilguga. Ta rääkis viljast ja lõikusest igaveseks eluks.

naine, kellega ta oli varem vestelnud, oli piltlikult üks valmis viljapea, kelle ta oli leidnud ja üles korjanud. Ta nägi ette, kuidas oli juba tulemas hulk teisi. Nii näeb ta vaimusilmas, et seal kus need inimesed hetkel viibisid, olid põllud valmis lõikuseks. Jeesuse vestlus naisega ja tema tunnistust sellest teistele külaelanikele tõi kaasa ootamatu lõikuse. Jumala külvitöös võib külvamisest lõikuseni kuluv aeg toimuda palju kiiremini kui see toimuks reaalse viljaga nagu selles ennustab prohvet Aamos: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil kündja jõuab järele lõikajale ja viinamarja sõtkuja seemne külvajale; siis tilguvad mäed värsket veini ja kõik künkad sulavad.“ (Am 9:13)

Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ (Jh 12:24)

Kirgastumise ja kannatuse kokkukuuluvuses seisneb samaaegselt nii vastuolu kui lihtne loomulikkus. Võrdpilt nisuivast kujutab kolme vaimulikku tõsiasja. Esiteks kulgeb tee igavesse ellu surma kaudu. Teiseks: Jeesuse juurde tulnute tee ellu läheb tema surma kaudu. Ja lõpuks läheb Jeesuse juurde tulnute tee ellu nende enda surma kaudu eluosaduses temaga, kuna Jeesuse järgimine on elu- ja surmaosadus temas.

Peatselt tähistame oma Vabariigi 105 aastapäeva aastapäeva, mil meenutame tänutundega neid, kes on oma eluga kinnitanud või elu hinnaga tunnistanud, et ta on valmis minema oma rahva ja vabadus eest lõpuni. Ukraina sõja aastapäeval näeme, kui ränk võib olla vabaduse hind ja kui küüniline võib olla agressor, kes samal ajal mil naaberriigis püüavad vabatahtlikud leida rusude alt veel viimaseid maavärinas ellu jäänud inimesi, pommitab see riik oma teist naabrit ja surmab selle inimesi.

Olles täna nende sündmuste tunnistajad on meil veel võimalus teha seda, mida Jumalat uskuvad inimesed on teinud läbi aegade. Teha seda, mida tegi ka kuningas Hiskija: paluda Jumalat, et ta halastaks meie peale, aitaks meil patte kahetseda ja meelt parandada, tooks meie keskele vaimuliku ärkamise.

Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja ja noorema põlve vaimulik Marek Roots kutsub viimases ajalehes Eesti Kirik üles kasutama lähenevat paastu- ja Kristuse kannatusaega süvenemiseks palvele. Leidma selleks aega üksi ja üheskoos. Paluda, et Jumal näitaks meile seda, mida peame kahetsema, seda, millest peame meelt parandama. Paluma, et sõda Ukrainas lõpeks ja et Jumal säästaks meie oma maad ja rahvast.

Tänane evangeelium on meile õpetanud, et usk ei oleks usutav kui need kes usuvad, seda ise tõsiselt ei võtaks. Meie usk pannakse proovile igal päeval. Jumal on andnud igaühele oma töös mõne ülesande, sest üksnes seda kutset vastu võttes ja täitma asudes, saame selles kasvada ja tugevamaks muutuda. Jumalariigis on kõigil mingi ülesanne, ja see on oluline, paistku see meile siis suur või väike.