Jumala rahva koduigatsus - Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud! 2Kr 5:17

Omal ajal visati palju nalja Nõukogude Liidu suurejooneliste „maaparanduse“ plaanide üle, mis nägi ette soode kuivendamisi, jõgede tagurpidi voolama panemist ning kujutas inimest kui looduse kuningat.

Kui Jumal loob maailma ja asetab inimese elama paradiisi, on see üürike hetk enne Jumala käsust üleastumist ja seeläbi maailma üle tulnud langemisest. Edaspidi süüdistab inimene kõike ja kõiki peale iseenda. Piisab kui vaadata viimaseid uudiseid, kus väga harva kui üldse kuuleme kedagi tunnistavat enda tehtud vigu. Me ei mõte sellele, kuid maailmas meie ümber toimuva allikas on inimese lahutatus Jumalast: Nii eksleb inimene ilma sihita maailmas nagu vanemateta laps, otsides elu mõtet ja kindlat pidepunkti. Kui seista seljaga oma Looja poole näeb inimene, õppides instinktiivselt teiste käitumisest, oma elu eesmärki peamiselt iseenda teostamises ning oma soovide täitmises, kuna ta ei tunne Jumalat.

Kirjandusteadlane Maarja Vaino toob oma viimases artiklis esile, et inimene peab end jätkuvalt looduse kuningaks, kelle kätes on looduse muutmine? Kui suur vahe on soovil panna jõgi tagurpidi voolama sooviga panna päike nõrgemalt paistma? Kliima soojenemine võib olla objektiivne reaalsus, kuid selle muutmine ei pruugi olla üldsegi inimese kätes ega inimestega seotud.

Artikli autor küsib, millist kliimat rohepöördega kõige rohkem muudetakse? Ning vastab ise: mõistagi riikide ja rahvaste psühhokliimat. Juba on teateid kliimaärevusest, mida põevad lapsed ja teismelised, keda hirmutatakse pideva maailmalõpuga. See kliimaärevus ei ole muud kui emotsionaalne pinge, mis on üles köetud. Sellel on ka teine nimi: hirmuõhustiku loomine. Ning sellel on otsene mõju viisile, kuidas inimesed käituvad.

„Kuna hirmuõhkkond isoleerib inimesi üksteisest, ei soodusta see koostööd ja seda ära kasutavad valitsused püüavad kujundada sellest vabatahtlikult alistuva käitumise.

Niisugustele hirmu- ja ärevusõhustikele on iseloomulik, et kujundatakse välja üks „õige“ seisukoht, mille kahtluse alla seadmine ohustab justkui kogu rahvuskehandit ning mis seetõttu välistab vaatenurkade paljususe. Nii on „rohepöördega“, näeme seda hästi toimivat ka seoses Ukraina sõjaga, mis on igas eestlases üles äratanud ajaloolised hirmud ning mida valitsus oskuslikult ja küüniliselt ära kasutab. Psühhokliima Eesti ühiskonnas – ja muidugi ka mujal maailmas – on erakordselt ärev, tulvil hirmu ja rahulolematust. Küsimus on selles, kas seda ärevust püütakse maandada või hoitakse hoopis teadlikult üleval?

Siinkohal julgen väita, et maailma ja kliimat ei muuda niivõrd võimalikust hirmust tingutud käitumise ja hoiakutes muutus, kui oma meele uuendamine eh meeleparandus. Paulus ütleb kirjas Galaatastele:  Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Gl 2:20

Külalisena Kuressaare kirikus ja koguduse majas kõnelnud vaimulik Gustav Kutsar rääkis oma teekonnast isana, abikaasana, vanaisana ja vaimulikuna. Üheks viimastest ülesannatest, mida ta on võtnud kanda on perenõustaja roll. Me igatseme suhteid lähedastega aga ei suuda neid alati hoida. Nõustajal ei jää tihti muud üle kui soovitada mõelda, ennekõike lastele, kes vajavad nii ema kui isa, kuid oma valikuid peavad vanemad ise langetama. Pinged peresuhetes on nii suured, et ka nõustaja ise on pärast nõuandmist väga väsinud ja nõutu. Me vajame kindlat tagalat või alust millele toetuda. Jumalast kindlamat alust ei leidu, kuid me otsime seda kindlust elus inimestest kodukohast. Kogenud vaimulik ise on oma kodu rajanud Orissaarde, kus saab kokku ka terve pere ja kus ta ise saab anda aega oma üheksale lapselapsele.

Me elame Kristuses tema surma ja ülestõusmise kaudu. Vaimus on kogu meie teadmine ja tunnetus meile antud elava Kristuse, mitte meie enda inimliku olemuse kaudu. Seepärast tähendab elu Kristuses enda inimlikus olemuses asuva isekuse ja selle soovide kõrvalepanemist.

Kristuse ülestõusmine ja meie surm ja ülestõusmine tema ihu liikmetena koos temaga muudab meid ja selle muutuse kaudu ka meid ümbritsevat maailma. Nüüd me elame Kristuses ja see, kes on Kristuses on uus loodu. Surma ja ülestõusmise konkreetne piir eraldab meie praeguse elu endisest. See mis on jäänud minevikku, on jäänud seljataha.

                                                                                                               Anti Toplaan