Jumala loomises kasutatakse sõna saagu, sai või sündis. Kui prohvetid said sõna Jumalalt, siis sõna sündis neile. Jumala sõnad on ühtlasi tegu ja tema teod on väga kõnekad. Nii loomine, sündimine kui uuesti sündimine on kõik Jumala tegu.

Evangelist Johannes tunnistab: „Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.” Juba prohvet Jesaja kaudu (Js 9: 1-6) antakse meile teada Messia saabumisest, kes toob oma ilmumisega valguse surma varju maale. Kui Jeesus alustab oma avalikku tegevust toetub evangelist Mattus just sellele ennustusele öeldes: rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus -neile tõuseb valgus!”(Mt 4:16)

Valguse loomisest räägitakse ka piibli alguses, kus Jumal eraldas valguse pimedusest. Kui Jeesus tuleb, et laste end Jordanis jões Johannesel ristida, langeb Püha Vaim ristimise vee ja Jeesuse kohale nii nagu ka Vaim hõljus vete kohal, mille järel Jumal ütleb: ”Saagu valgus!”

Esimeses loomises sünnib Jumala sõna peale ellu kogu loodu. Kui Sõna saab lihaks, ehk Jumala Ainusündinud Poeg, kelle läbi kõik on loodud, sünnib inimesena võib seda nimetada uueks loomiseks mille eesmärgiks ja sihiks on Jumalast eemale läinud inimkonna lunastus. Pimedus ei saa seda taluda ja püüab saavutada Kristuse valguse üle meelevalda. Kui heidame ajas pilgu Kristuse sündimisest tema maise elu viimasesse päeva Kolgatal, näeme kuidas pimedus laskub kolmeks tunniks kannatava Messia üle, aga ta ei suuda võita valgust, mille Kristuse lepitussurm toob maailma.

Jumal lubab pimedusel maailmas nähtavaks saada, aga selleks, et valgus paistaks selle taustal kirkamana. Pimedus võib olla meie ümber füüsiliselt kui on öö või torm viib ära elektri, kuid see ei ole võrreldav Ukraina küladele ja linnadele suunatud raketirünnakutega mis võtavad eluks vajamineva elektri aga kahjuks ka palju elamata elusid. Selline kurjus saab lähtuda vaid inimese hinge ja südame pimedusest, kes ei taha mõista ega kuulda Jumala manitsust ja kutset meeleparandusele, rääkimata inimeste üleskutsetest lõpetada ebainimlik ja mõistusevastane sõda. Me ei peaks arvama, nagu kurjus esineks vaid diktaatorite juures. 

Psühholoog Aleksander Pulver ütleb intervjuus Postimehele, et isiksusjoonte kombinatsioon kus korraga esinevad enesekesksus, kalduvus teistega manipuleerida ja empaatiavõime puudumine on varjatud kujul kogu aeg olemas. Kas need omadused õitsele puhkevad, ei sõltu nende omaduste kandjast, vaid sellest, milline on kultuurinorm, millised on võimalused ja kuidas on ühiskonnas reageeritud üleastumistele.

See põhjendab neid olukordi kus me oleme nii ajaloos kui oma kogemusest märganud, et mõned inimesed võivad teatud oludes hakata käituma teiste suhtes hoolimatult või agressiivselt, kas siis enesesäilitamise instinkti või enese kehtestamise nimel. Teistel on siis võimalik, kas sellega nõustuda ja käituda sarnaselt või sellele otsustavalt vastu astuda. Nii ilmnevad kriisi ja suurte ühiksondlike muudatuste keskel inimeste tegelikud omadused ja pingetaluvus. Vanarahvas on seda nähtust iseloomustades öelnud, et hädas tunned sõpra.

Me tähistame Jõulupühi talvisel pööripäeval ehk ajal mil valgus võidab pimeduse ja iga päev hakkab päevalgust olema rohkem kui pimedat aega.

Olemuslikult ei suuda inimene, kelle südames on pimedus tegelikku elu valgust mõista. Valgusest osasaamiseks tuleb enda sellele avada. Apostel Paulus ütleb Kolossa kirjas: Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle Kristuses.(Kl 2:15)

Selles on sõnum endas oleva pimedusega võitlevale inimesele. Pimeduse jõud on juba võidetud kuigi kuri proovib veel püüda oma saaki ja rünnata arutult kahjustades sellega muuhulgas ka iseennast. Pimedus ja valgus ei ole selles mõttes võrdsed, kuna Kristuse valgus on tühjendamatu ja võitmatu. Seetõttu ei ole pimedusel meelevalda nende üle, kes käivad Kristuse valguses. Jõulupühade eel toimus meie kirikus täiskasvanute ristimine kus igale ristitule anti üle äsja süüdatud küünal koos Kristuse sõnadega: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.”

Hardo Pajula on usutlenud pikemat jõulude eel EAÕK-i Teoloogilise Instituudi juhatajat õigeusu teoloogi Tauri Tölpti, kus viimane püüab vastata küsimusele mis kõlas ka tänase evangeeliumi alguses, kes või mis on Logos ehk Sõna?

Kristlikus pärimuses on tema sõnul seda ikka mõistetud kogu olemise ja seega ka inimeseks olemise ülima isiksustatud algena, mida on alati otsitud ja mille poole püüeldud. Ta on ülim tarkus ja teadmine, aga ka ülim igatsus, lootusetute lootus, surelike surematus. Ta on kõike mõtestav algprintsiip aga ka kõike kokku toov lõpp-punkt. Algkristlased ütlesid, et paganlikud filosoofid on kogu oma elu otsinud tarkust, teadmist ja tõde; otsinud seda askeesis ja spekulatsioonides. Nüüd aga on nende poolt otsitu tulnud meie juurde ja elanud meie keskel.

Kristlus räägibki meile pärispatu järgsest maailmast. See on maailm, mille lõi Jumal, aga mille inimene väärastas. Nii et meil on kaks poolust: ühelt poolt ülim printsiip ja teiselt poolt meie igatsus selle järele oma langenud olukorras. Kristuse isikus aga tuuakse need kaks reaalsust kokku, inkarneerunud Logoses saavad kokku haigus ja ravim, lootus ja lootusetuses, surm ja surematus – nad tuuakse ühte tervikusse. Ülim printsiip ei tule meie sekka puhtal vaimsel kujul, vaid võtab kannatuse enda peale lihaliku inimesena. Kristus on Jumal, kes ei tea midagi kannatusest, kuid valib ometi kannatuse tee, valib ristitee. Ta ei tea midagi surmast, ent läheb surma. Ta ei tea midagi lootusetusest, ent ütleb ristil: „Isa, isa, miks oled sa mu maha jätnud?“

Jumalik Tarkus ei kaotanud midagi ära, vaid võttis hoopis kõik enese peale ja läks kõigest läbi. Jõulud on seega aeg, mil meie sekka tuleb ülim lootus, kes annab meile jõudu, et me saaksime ka ise oma lootusetusest läbi minna. Jõulud annavad meile rahu ja meelekindluse, aimduse kannatuste vabast olemisest, et me saaksime võtta ette ülima kannatuse tee. Neil päevil antakse meile surematus, et me saaksime ette võtta surma tee. See tugi ei tule maisest lootusest, et järsku teeb mingi tehnoloogia meie elu homme paremaks, vaid selle annab meile kogu olemise ja elu allikas ise. Kristus ei anna meile õpetust, vaid isikliku eeskuju. Me ei saa seda teha ilma temata, sest muidu ongi asi lootusetu ja lõpuks võidab surm ja kaduvus. Ta tuleb sel teekonnal oma enda eluga meie kõrvale ja ütleb, et surmal ja lootusetusel ei ole viimset sõna, sest ristitee viib ülestõusmisesse. Sinna ei saa aga enne, kui Kolgata tee on läbitud.

Kristuse sündimise püha kutsub meid oma risti õlgadele tõstma ja läbima see väga raske tee, mida me kutsume oma eluks, aga ta kutsub seda tegema rõõmu, lootuse, surematuse ja usuga. Kristus annab meile selleks ülima väe ja eesmärgi – lõpp-punkti, milleks on ülestõusmine. Jõulude sõnum meie sekka tulnud Sõnast ütleb, et me ei ole üksi.