Esimesed Jõulud olid omas ajas väliselt nii väike sündmus, et sellest teadsid üksnes Maarja ja Joosep ning öösel oma tööpostil olnud karjased. Ometi on sündmus Jumala silmis sedavõrd suur, et selle olemus jääb meie tunnetuse horisondi varju. Me näeme kuidas vanade prohvetite ennustused ja kaugelt maalt saabunud rändurid tekitasid kohalikes valitsejates hirmu. Neile sai teatavaks, et Prohvet Miika läbi on ennustatud: „Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistsest päevist, igiaegadest.“
Kuressaare kirik jõululaupäeva õhtutulede valgel.          Foto: Anti Toplaan

Maailma omaaegsed valitsejad olid teadmata ja tahtmata kujundamas Jõulusündmust ka juhul, kui nad kõigi võimalustega seda püüdsid vältida. Jumala õndsusloos on vägevad ja kuulsast soost isikud etendamas kõrvalist rolli ka siis, kui nad ise või nende kaasaegsed peavad neid mõjukateks. Siis kui inimene soovib endale võtta suuremat võimu, kui ta kanda suudab, peavad selle tõttu kannatama halvimal juhul mitu põlvkonda, nii nagu näeme seda Venemaa liidri sõjakäigust Ukraina rahva vastu, kuna ta ei talu oma piiridel konkurente.

See mis oli omal ajal inimsilmale väike ja halvakspandu, on saanud Jumala väeks ja tarkuseks, milles läbi aegade on paljud leidnud tulevikku ja lootust. Kui Luukas ei mainiks evangeeliumis omaaegseid valitsejaid, siis ilmselt neid tänapäeval ei mäletataks. Nendest meestest, kelle jaoks sündinud Jeesus ei olnud mitte keegi, räägitakse nüüd maailmas ainult seoses Temaga. Kõik see mida me teeme silmas pidades üksnes enda heaolu, ei kanna püsivat vilja, kuid see mida me endast ära anname, pidades silmas teise inimese heaolu, annab meile rohkem kui me arvata oskame. Nii on selle aastal antud ka meie rahva poolt Ukraina heaks, millest on kujunenud omamoodi rahvuslik mõõduvõtmine. Tehes aga head teistele, teeme seda tegelikult ka endale.

Jumala juures saab väikesest suur ja suur peab leppima kõrvalosaga. Oma pealinnas viibiv valitseja, keda kaitseb terve sõjavägi, võib end tunda ohustatumana, kui üks vaene ema ja tema väike poeg Petlemma talli heintel ja õlgedel, või viibib põgenikuteel Egiptusesse. Inimlikult mõeldes tundub see suure riskina, kui Jumal asetab lapseootel sünnitaja kes kannab Kõigekõrgema poega, rändama rasketel ja ohtlikel teedel, lubab ilmaletulekul toimuda loomalaudas ja lubab vaese pere põgenikena ohtlikule teekonnale.

Lõppeval aastal on sõja ja oma elu eest põgenevad inimesed saanud reaalsuseks, mida me kindlasti ei oleks osanud oodata, kui tervitasime vähem kui aastat tagasi uut ja nüüdseks kurvaks ajalooks saavat aastat. See mis meid jõululoos tänavu enim kõnetab on tõsiasi, et Jeesus koos oma vanematega pidanud samamoodi põgenema nende elu ähvardava valitseja ees, kes teab mida on selle aasta jooksul tundnud tuhanded lapsed ja nende vanemad, kui nad on pidanud oma kodust lahkuma.

See, et meie saame tähistada eeloleval ööl saabuvaid jõulupühasid oma kodus ja kodumaal, on Jumala arm meie rahva vastu, mida tuleb mõista armuajana. Jõulude sõnum seisneb selles, et „Sõna sai lihaks“. Universumi käskija võttis endale inimese palge, sündides meie ebatäiuslikku maailma, milles suurem osa inimkonnas ka tänasel hetkel sünnib ja elab. Apostel ütleb: „Tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest.“

Taevasest Jumalast sai haavatute Jumal, kõikide Issandast kõikide teenija, Kõigeväelisest kannatav Jumal.

Kõik Jumala suured teod on leidnud aset ajal mil inimesed puhkavad. Õhtuhämaruses toimub nii tema sündimine kui ka ristil suremine. Õhtuhämaruse ootuses koguneme ka meie tähistama aasta oodatuimaid pühi pärast ärevat ja ootamatute sündmustega küllastatud aastat.

Jõuluööl oli maapeal vaikne, aga taevas laulsid taevased väed ja kõlas inimkõrvale kirjeldamatu muusika. Öeldakse, et nüüd on vastupidi: taevas vaikib aga maa peal peetakse kuskil jõulupidu või siis meie endi kontinendil kõlab kahurite kõmin. Taeva vaikimine on siiski näilik. Jumal kõneleb jätkuvalt seal, kus inimene oma suu sulgeb ja jääb kuulatama. Kõnetab lumetormist ümbritsetud kütteta ja veeta korteris, tundmata tulevikuga põgenikuteel, oma laste kõrval toime tulla püüdvat üksikema, noort kellelt mured ja ärevus on röövinud tasakaalu, vanakest, kes sõltub kõiges välisest abist, kõnetab ka meid oma rõõmude ja murede keskel, kui me ei tea mida eesolev talv ja järgmine aastal meile toob.

Inimese elu sõltub sageli sellest, kuidas me mõtestame sündmusi mille toimumine ei sõltu meie tahtest. Teinekord on vaja kellegi kõrvalpilku või lihtsalt vaikseks jäämist nii, et kuuleksime vaikust ja oma enda mõtteid. Kui täna läheme kirkust koju, istume söögilaua ääres, jagame ja võtame vastu kinke, jääb elutuba mingil ajal vaikseks ja võib-olla jääb laste mängimistest diivani ja kuuse juurde üks plüüsjänku ja kiikhobune. Kui me jääksime väga vaikseks, ehk kuuleksime nende omavahelist vestlust mis tundub meie kõrvu kostuvat:

„Tõelised mänguasjad ei tule mänguasjavabrikust,“ lausub Kiikhobune õpetlikult. „Tõelisteks mänguasjadeks saadakse. Kui sinuga ainult ei mängita, vaid ka armastatakse, ja armastatakse tõeliselt, alles siis muutud sa tõeliseks.“

„Kas see on valus?“ küsib plüüsjänku. „Mõnikord jah, isegi väga,“ vastab Kiikhobune ausalt. Ta nimelt räägib alati tõtt. „Aga kui sa oled juba tõeline, siis pole sinu jaoks enam ükski valu hirmus.“ „Aga kas tõeliseks saadakse ühekorraga?“ küsib Jänku. „Et heidad näiteks õhtul magama ja hommikul oledki tõeline? Või saadakse selleks pikkamööda?“

„Paugupealt tõeliseks ei saada,“ vastab Kiikhobune. „Ainult pikkamööda. Ja see võtab aega. Siin on kõige tähtsam, et sind selle aja jooksul ära ei lõhutaks, armastusest katki ei tehtaks. Aga üldiselt on kõigil tõelistel karv kulunud, kõrvad ripendavad ja silmad tuhmiks hõõrdunud. Kõik sellepärast, et neid on hästi palju armastatud. Võib-olla ei paindu enam su jalad endistviisi, võib-olla oled sa muutunud inetuks. Aga see pole tähtis kui sa oled juba tõeline, siis sa ei saa enam olla inetu. Nii võivad arvata ainult kõrvalseisjad. Kes on kord tõeliseks saanud, jääb selleks alati.“

Kui armastus muudab juba mänguasjad tõeliseks, kui palju enam siis inimesed. Meile vanad mänguasjad on korraga nii armsad, kuna nendega on seotud meie mälestused. Kui me armastame päriselt, oleme valmis kogema ka valu, me võime ka kuluda ja meie silmad võivad tuhmuda, kuid kui vaatame oma vanemate või laste silmadesse, näeme seal peegeldumas seda sama pilku mida nägid Joosep ja Maarja, mil nad nägid oma last. Aastaid hiljem vaatas ema oma poja silmadesse kes pidi need sulgema, kuna ta oli saanud inetuks armastuse pärast meie vastu. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Jh 3:16).