„Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid väljaoma lõikusele!” (Lk 10:2)

Oktoobri eelviimasel pühapäeval tähistatakse meie kirikutes Misjonipüha. Eesti Misjonitöö juhid on valinud selle ilmestamiseks ülalpool viidatud salmi tänase pühapäeva evangeeliumist, mille selgituses öeldakse järgmist: „Sellisteks eestpalvetajateks ja töötegijateks on kutsutud meid kõiki. Tööpõlluks on aga kogu inimkond ning lõikuseks iga inimhing, kes evangeeliumi kaudu on võidetud Kristusele – uuele ja lootusrikkale elule Jumalas.

Näeme, kuidas Jumalast kaugenev maailm muutub ilusate unistuste surnuaiaks. Isegi innustavad sõnad saavad vastupidise, lausa hirmutava tähenduse. Ütleme „progress” ja mõtleme saastatud loodust, lagunevaid perekondi, depressiooni all kannatavaid inimesi, sõjakoldeid.

Tulevikuvaade tähendab ajatut ja üleinimlikku pilku, mida kingib vaid usk Jumalasse. See tähendab meeleparandust, meelekindlust ja meelerahu, mis toetub Jumala Sõna muutumatule alusele - rõõmusõnumile Jeesusest Kristusest, kes on seesama eile, täna ja igavesti.

Evangeeliumi ehk rõõmusõnumi Kristuse võidust surma üle, jagamine on meie ülesanne. See algab meie lähimas ringis, meie koguduses ja kogukonnas, ulatudes kuni maailma äärteni.“

Omast jõust ja tarkusest võime teha paljut, kuid kui me soovime, et meie endi või meie ligimese elu muutuks nii, et ta võiks armastada kogu südamest Jumalat ja ligimest, siis seda saab teha üksnes Jumala enda abiga. Selleks vajame igaüks eestpalvet ehk Jumala ette kandmist.

Apostel Paulus kirjutab, et ta ei ole lakanud teie eest palvetamast ega palumast, et teid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises. (Kl 1: 9-11) Jumala armu tundmiseks on vaja kasvada tema tahte tundmises. Ennekõike on siin mõeldud vaimulikku tarkust, mille eesmärgiks on käimine Issanda vääriliselt, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises, saades vägevaks kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga.

Kui Jumal on meie juures kord oma tööd alustanud siis on lootus, et ta viib selle ka lõpuni.  Samas on see  Jumala abiga kord tehtud otsuse ja antud tõotuse pidamine, mis eeldab ka meiepoolset soovi vaimulikult kasvada, nii nagu areneb ja kasvab taim või vili. Nii võime endalt küsida et kui keegi vaatab meie elule, kas ta näeb selles vaimu vilju nagu armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus?

Juhul kui tunneme, et meil on neist andidest puudu või oleme nendest veel kaugel, saame paluda püsivust palveks neist andidest osa saada ja pikka meelt seatud sihi poole liikumiseks. Kui me teeme seda siira meele ja südamega, saab nii meie elus kui koguduse keskel ilmsiks Jumala au, mis annab meile vastupidavuse kõiges selles, mis seisab alles ees ja mille pärast tohime juba täna olla tänulikud ja rõõmsad.

Kui meid on kord kutsustud järgima Jeesust, kaasneb sellega ka vastutus anda oma Issandast ja Temas kohalolevaks saanud Jumala riigist tunnistust, et Jeesus Kristus on meie rahu ja lepitus Jumalaga, et Temas on meile kingitud pattude andeksandmine ja igavese elu lootus, ning et see on vili, mille lõikamiseks tuleb Issandalt töötegijaid paluda: et paljud võiksid võtta vastu päästesõnumi lootuse sõnumi ja saada osaks usu annist oma ajalikus elus ja viimselt igavese elu osaduses Jumalaga.