Mt 16: 21-23

Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Tema aga pöördus ja ütles Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.”

Kui Jeesuse maapealsel teekond hakkas lõppema, algas nii tema kui jüngrite jaoks uus periood. Üheks selle pöördepunktiks kujunes hetk, mil Peetrus tunnistas Jeesust Kristusena. Messia saabumist oli sellel maal oodatud juba aegade algusest, kuna terve maailm oli pattulangemise kaudu antud surma ja patu orjusesse. Selle tõsiseim tagajärg oli igavene lahutatust Jumalast.

Ometi ei soovi Jumal, et ükski inimene satuks hukatusse. Jeesuse enda kõrval oli tema kutsumuse juures oluline osa täita ka jüngritel, kes õppisid teda päev-päevalt enam tundma. Apostlitena jätsid nad meile tunnistuse Jeesusest, kes Jumala poolt tõotatud Messiana kannatas, suri ja tõusis üles meie päästmiseks. 

Jeesus ei taotlenud, erinevalt inimestest, meie päästmiseks maist võimu, vaid ta kannatas, suri ja tõusis hauast üles, võites seeläbi surma. Jeesus valmistas ka jüngreid ette oma saabuva kannatuse ja surma kohtamiseks. Ta rääkis neile sellest selgelt ja avatult. Kas meie oleme oma maised asjad korda seadnud? Aga selle kõrval on veelgi olulisem seada korda oma suhted Jumala ja ligimestega.

Kõikvõimalikud soovid ja arvamused sellest, et me suudame ise ennast päästa, peaksime panema kõrvale. Jumalateenistuse alguses tunnistab kogudus: Mina vaene patune inimene, tunnistan Sinule oma patud, mis mina mõtte, sõna ja teoga olen teinud ja millega mina Sinu viha ja Sinu nuhtluse olen ajalikult ja igavesti ära teeninud.

Ainus kes suudab meid aidata ja päästa on Jumal ise. Tema sai inimeseks. Kristuse ülesanne oli kannatada meie eest. Naise seeme, Jeesus on ainus patuta elanud isik läbi ajaloo. Tema on seepärast väärt seisma meie eest Jumala ees. Temal oli võimalik võita surma, kuigi ta pidi kannatama ja surema, mis oleks muidu saanud meie osaks. Ilma temata seisab Jumala viha meie peal ja me saame sellest osa, kui viimselt seisame surmajärgselt tema ees. Jeesus on võitnud surma ja lunastanud meie patu, et me usu läbi temasse võisime saada Jumala ees õiguse, mis ei lähtu meist, vaid temast.

Iga inimene, kes usub Jeesusesse on vaba tema kohal olevast kohtuotsustest ja saab kord tõusta oma Päästja kombel igavesse kirkusesse. Need kes usuvad, on seeläbi asetatud surmast ellu, kuna nad on Kristuses, kes on ülestõusmine ja elu.

Jumal pakub inimesele võimalust sündida Jumala lapseks. Uus Testament räägib Püha Vaimu uuendavast tööst. Selle juurde kuulub nii meie välise elu uuenemine, aga ennekõike meie meelemuutus suhtes Jumalasse, kes on kõige uuenemise allikas. Usklikud on osalised Jumala vaimust ja tema olemusest.

Kristlastes elav uus loomus tunnustab ja kiidab heaks Jumala tegutsemisviisid ja usub, et kuigi tema enda tegevuses on palju sellist, milles me ise ei ole päris kindlad, tuleb see meile kasuks.

Peetrus esindab pühapäeva evangeeliumis meid kõiki. Uuestisündimine selles ajas ei muuda meid inimestena veel eksimatuteks ja süütuteks, vaid nii nagu ütleb seda Luther: me oleme õigeksmõistetud patused. Piibel räägib uuestisündinutest, et nad on alguses nagu väikesed lapsed Kristuses. Nad kõiguvad ja sageli langevad. Seepärast tuleb neid julgustada ja toetada kasvama sellesse, kelleks nad on sündinud ja kelle sarnaseks neil tuleb saada, ehk uuteks inimesteks.

Seni kuni me elame veel siin maa peal, elab igaühes meis ka vana loomus. Meil tuleb vana inimene endis igapäevase meeleparanduse teel maha matta ja samal ajal lasta kasvada uuel inimesel, et ta saavutaks küpsuse või täisea, Kristuse mõõtu mööda.

Kui Peetrus kuuleb, et Jeesus tahab minna vabatahtlikult kannatusse ja surma, ütles ta Jeesusele: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Mees, kes äsja oli kutsutud õndsaks pidi samas kuulma Jeesus sõnu: „Tagane, vastupanija! Alles sai Peerus kuulda, et tema on kalju, kuna see mida ta oli öelnud Jeesuse kohta, oli talle antud Jumalast. Järgmisel hetkel oli aga see mida ütles mitte Jumalast, vaid inimestest endast.

Ka kõige ilusamad lubadused ja head plaanid ei esinda alti Jumala tööd. Hingevaenlase töö tuleb esile just loomuliku ehk vana inimese viisis sõnastada ja korraldada asju omal kombel. Sõltumatult sellest, kuidas haritus, kultuur või meie maailmavaade meie hinge kujundavad, on vana inimene vaimulikult pime ja suhtub Jumala tahtesse skeptiliselt.

Lihaliku ja loomuliku inimese vastandiks on vaimulik, puhastatud ja uuendatud inimene, keda Püha Vaim on juhtinud vaimulikku ellu. Sellisena saab ta teenida Issandat ja kanda Vaimu vilju, mis väljenduvad tema käesolevas elus nii sõnades kui tegudes.

Ka Peetrusele antakse vastutusrikas ülesanne. Temast saab üks algkoguduse kesksetest õpetajatest ja juhtidest. Ta ei oleks selleks aga saanud, kui Jumal ei oleks tal lubanud minna langemisest ja nõrkustest hoolimata läbi endisest sügavamale Kristuse tundmisele.