Mt 8: 5-13
Pidalitõbine pidi oma elus kogema käimist surma varju orus enne, kui talle hakkas koitma valgus. Jumalal ei ole olemas lootusetuid inimesi ja olukordi. Tuleb ainult ületada takistused, mida on seadnud inimlikud normid või seadmised, inimese enda silmadele nähtav lootusetud olukorrad ja enda südame kahtlused. Pidalitõbise ja tänase pühapeva evangeeliumis kirjeldatud väeülema mure on sarnane, see on raske haigus, aga nende sotsiaalne ja rahvuslik kuuluvus on täiesti erinevad.
Pidalitõbine on Iisraeli rahva liige, aga oma õnnetu haiguse tõttu ühiskonnast välja tõrjutud või eristatud. Väeülem on paganarahva esindaja, aga lugupeetud positsiooniga eeskujulik ohvitser. Mõlemat seatakse evangeeliumis näiteks sellest, kuidas evangeelium Kristuses ületab kõik inimeste poolt seatud takistused ja müürid. Värav on valla kõigile, kes hüüavad appi Issanda nime.
Jumala tahte sündimine ei tähenda alati seda, et sünniks meie enda tahtmine. Aga meile sünnib selle järgi kuidas me usume. See paradoks võib meie jaoks avaneda Jeesuse risti valguses Keegi kurtis kord Martin Lutherile: „Kõik läheb vastupidi sellele, nagu ma olen plaaninud või kavandanud. Ükski minu plaan ei näi õnnestuvat.“ Luther vastas: „See on sinu enda süü, kuna sa palvetad igal päeval: Sündigu sinu tahtmine, Isa. Sa ei palveta: Sündigu minu tahtmine.“
Jumala tahtmine sünnib sageli alles siis, kui meie enda plaanid ebaõnnestuvad või satume raskustesse. Ahastus ei tähenda väljapääsmatut olukorda, kuna Jumalale on kõik võimalik (2 Kr 4:8)
Ema Teresa rääkis oma töö saladuse olevat selles, et ta peab enda poolt kohatud ja abivajavat inimest sellel hetkel kõige olulisemaks isikuks. See on Jeesuse eeskuju ja evangeeliumi kohane mõtlemine.
Jeesus ei vaata inimese välisele positsioonile või staatusele. Talle ei ole oluline, kust konkreetne inimene tuleb või pärineb, vaid see, kuhu ta on teel. Jeesus väärtustab ja tõstab üle selle, kes kummardub hädas tema ette ja seab teiste vajadused enda omadest ettepoole.
Väeülem näitab, milline on enda õige alandamine. See ei ole kellegi ees lömitamine või allutamine tugevama meelevallale. Ta tundis oma positsiooni teise käskijana ja talle antud meelevalla kasutajana oma alluvate suhtes, aga see ei takistanud olemaks teiste teenistuses või meelevalla all. Välisel positsioonil põhinev võim on meelvaldne, kui see ei juhi meid teiste teenimisele. Juutide ja roomlaste läbisaamine oli teineteise suhtes pehmelt öeldes ettevaatlik. Lisaks erinevatele rahvustele ja keeltele oli siis peamiseks erinevuseks usulised tõekspidamised. Roomlased nimetasid juute nende erinevate kommete tõttu barbariteks ja juudid omakorda roomlasi koerteks või Jumala vaenlasteks. Sellel taustal on ühe rooma väepealikku austav suhtumine juutide poolt pigem haruldane. Väepealik, kes olles aidanud rajada juutidele sünagoogi, ehk kohalikku kirikut peeti seetõttu ka selle sünagoogi koguduse liikmeks. Juudi rabide kirjutustes öeldakse: „Kui keegi ehitab sünagoogi, siis ta ise kuulub sellesse.“ Mehe ehitatud palvepaik oli oluline kuulutuskoht ka Jeesusele. Väepealik oli varem kuulnud Jeesust seal jutlustamas ja kui tal oli nüüd vaja abi oma teenri heaks, teadis ta, kelle poole oma abipalvega pöörduda.
Kuigi meie maal on 30 aasta jooksul taastatud või üles ehitatud mitmeid pühakodasid, ei ole nendest paljude olukord kiita. Mõnikord küsib mõni rikkam inimene miks ta peaks toetama kohaliku kiriku või kabeli taastamist, kui see on riigi või omavalitsuse ülesanne? Viimased on andnud küll abi, kuid kui hakata kokku lugema, kelle toel on kirikuid taastatud või ehitatud, siis on üksikannetajate poolt taastatud enam pühakodasid, kui seda on teinud riik või omavalistused. Nii võib küsida, miks nad on seda teinud?
Üheks motivaatoriks on vastuse kandmine või enda omast ühiskonnale tagasi andmine, et kui sa näed mõnda pühakoda halvas olukorras, ms võiks olla korras ja soe ja kus toimuksid nii koguduse kooskäimised kui kontserdid, siis on see ka Jumalale meelepärane tegu ja sa ka ise saad sellest südamesse rahu. Vastupidine olukord, kus inimene, kellel oleks võimalik aidata, sõidab iga päev lagunevast või abivajavast kirikust mööda või sõidab selle kohal helikopteriga ja ei tee sellest väljagi, peegeldab see tema väärtushinnanguid. Kui mulle on midagi antud, siis ei ole seda antud vaid mulle kasutamiseks ja nautimiseks vaid teistega jagamiseks. Jumalariigi ja kohalik koguduse toetamine on evangeeliumi kuulutamise võimaldamine minu enda kodukandi või elukoha inimeste heaks. Nii on oma kodukoha Kärdlas teinud korda ettevõtja Enn Kunila ja minu emapoolsete vanemate kogukirikut Nissis taastab oma vahenditest samas piirkonnas elav ettevõtja.
Võib-olla ei ole meil vara või vahendeid taastada tervet kirikut, aga meil on võimalus toetada selle igapäevast tööd mida on teinud kõik need inimesed, kes on eelmisel ja alanud aastal toetanud koguduse tööd. Pühapäeval saatsime viimsele teele ustavat koguduse liiget endist õpetajat, ema ja vanaema Edvi Jürissoni. Sageli kinkis ta oma enda kätega valmistatud peene mustriga lõngast valmistatud riste, mida on võimalik kasutada raamatu järjehoidjana. Sageli andis ta mulle neid mitu tükki korraga, et vajadusel saaksid neid külalistele või inimestele kinkida. Teades, et ta tegi seda vaatamata oma haigetele silmadele ja nõrgenevale tervisele, lisab sellele ohvrile veelgi suuremat väärtus. Edvi käis kirikus kuni oma elupäevade lõpuni, kuni viimase pühapäevani, aga tema kootud ristid tunnistavad meie piiblite või raamatute vahel veel aastaid sellest usust, millest tunnistab ka apostel Paulus: „Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.“ 1 Kr 1.18
Mida me teeme nende andidega mis meile on kingitud ja kelle heaks me neid kasutame. Kui eelmisel nädalal tähistas Saarte praostkonna diakon Lauri Lehtinen oma juubelisünnipäeva, kinkis kogudus talle sünnipäevaks kohvilaua ja kaunid lilled. Kuna Lauri teenib veel ka täna Saaremaa kogudusi, ei oleks need lilled kojuminekuni vastu pidanud. Alati Eesti tähtpäevi meeles pidav vaimulik asetas need oma sünnipäeval Vabadussõja mälestuskivi jalamile, kus need on nagu altarile toodud ohver veel ka täna. Meie ei too ilmselt oma sünnipäev lilli Vabadussõjas langenud ohvrite mälestuskivile juurde, aga teise sugulasrava liige on seda teinud ja sellisena on see meile eeskujuks.
Kui väepealik pöördub Jeesuse poole palvega: „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!“ on Jeesus valmis minema tema kotta ja tegema sulase terveks. Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!“ Väepealik loodab üksnes Jeesuse sõna väesse, tunnistades samas tema jumalikku väge. Sellist usutunnistust ei saanud Jeesus kuulda isegi Iisraeli rahva liikmete suust.
Üks mees rändas pika tee mööda meresid ja maid, et oma silmaga veenduda kuulsa meistri erakordsetes võimetes. Lõpuks kohale jõudnud, küsis ta meistri õpilaselt: ”Milliseid imesid on meister korda saatnud?” ”Sõltub sellest, mida pidada imeks,” kõlas vastus. ”teie maal on kombeks pidada imeks seda, kui Jumal täidab kellegi tahet. Meie maal loetakse imeks seda, kui keegi täidab Jumala tahet.”
Evangeelium lõpeb Jeesuse pöördumisega väepealiku poole: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!” Usk haarab kinni sõna toetustest ilma mingi nähtava märgi või tõestuseta. Sellise usu meelevalda jättis Jeesus need, kes panid tema peale oma lootuse. See on usu proovikivi, kui inimene ei saa loota omaenda tunnetele ja võimalustele ja ta peab lootma üksnes Jumala antud tõotustele.
Selline on tõeline Jumala rahva usk mis ilmneb juba vana testamendi ajal. Nii läks ka pidalitõbine Süüria väepealik üksnes prohveti sõna peale ennast kastma seitse korda Jordani jõkke, kuigitema enda maal oli palju suuremaid ja laiemasi jõgesid, ning Iisraeli prohvet ei olnud tulnud teda isegi isiklikult tervitama, vaid saatis üksnes sõna oma sulasega. Temagi oli paganarahva liige, aga sai oma teoga eeskujuks
Sellise usu alusele saame ka meie toetuda, kui tunnistame nüüd üheskoos oma usku apostliku usutunnistuse sõnadega.
+ Anti Toplaan