Kristlik usk on midagi, milles ollakse põhjendatult veendunud, ehkki see mida oodatakse on nähtamatu ega ole veel käes. Selline usk on kaugel arvamustest, oletustest või soovunelmatest. See ei ole midagi ebamäärast ega ebakindlat. Kristliku usu aluseks ei ole müüdid, arvamused või ettekujutused, vaid ajaloolised tõsiasjad. Jeesus Kristus on reaalne ajalooline isik. Ta on maailmas elanud ja teinud kõike seda millest evangeeliumid tunnistavad. See on usu üks külg mis toetub kindlalt minevikus toimunule. Usu teine külg vaatab tulevikku ja on kindel, et omal ajal teostub ka see osa Jumala tööst mis praeguseks ei ole veel kätte jõudnud.

Võib öelda, et Jumala juurde on olemas kaks teed. Üks on tegude, teine usu tee. Reaalselt on neist toimiv küll ainult üks, usu tee. Tegude tee probleemiks on see, et seda teed käies ei ole pärale jõudnud keegi teine peale inimeseks saanud Jumala Jeesuse Kristuse. Ükski inimene ei jõua sellel teel kuigi kaugele, isegi mitte esimene inimene Aadam. Ükski inimene ei jõua tegude teel Jumala juurde. Ometi on sellel teel kogu aeg suur hulk rändajaid, kes asjatult loodavad saavutada võimatut. Nii jääb meil tegelikult üle üks tee mis viib pärale ja see on usu tee. Õigem oleks öelda see on Jeesus Kristus sest nimelt tema päästab meid, mitte meie usk

Meie puhul võib öelda, et usk on endale esmalt asjad selgeks teinud ja peab neist seejärel kindlalt kinni. Sellepärast ongi ta loodetava tõelisus, nagu ütleb heebrea kirja autor, enne kõike aga nähtamatute asjade tõendus. Soomekeelne tõlge ütleb: Usk on selle nägemine mida ei nähta. See võib kõrvalseisja jaoks tunduda vastuolulisena, aga see määratlus on tabanud asja tuuma. Tõepoolest, usk ei ole sugugi vähem reaalne kui nägemine.

Usk ei ole midagi salapärast ega müstilist, vaid see on toetumine päästjale. Usk ei ole ka midagi mis lisatakse meie heategudele. Usk ei ole nagu tordi kaunistus. Heebrea kirja autor ütleb, et usk on loodetava tõelisus. Nähtamatute asjade tõendus. Usk teeb võimalikuks selle, et usklik võib pidada tulevikku juba olevaks ja nähtamatuid asju nähtavaiks.

Heebrea kirja kirjutaja ütleb, et usk on tõelisus. Tõelisus ei ole teooria vaid põhineb vaadeldud tõsiasjadel. Sama sõna „tõelisus“ kasutab kirja autor juba kirja esimese peatüki kolmandas salmis kus öeldaks, et Jumala Poeg on tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju. Väljend tema olemuse kuju tähendab tema olemuse jäljendit ehk pitsatile graveeritud kolmemõõtmelist kujundit. Rääkides pääste alustest on jutt tõelisusest mitte kujutlusest või uskumustest, arvamustest või soovunelmatest.

Tõelisus millest jutt, on Jumala sõna. Sellest tõelisemat asja maailmas ei ole. Jumala sõnaga on loodud nii nähtav kui nähtamatu maailm. Jumala sõna ei hävi iialgi. Jeesus ütles koguni: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi“ (Mt 24:35).

Kunagine Oksfordi ülikooli professor John Ruskin on öelnud: „Kellel usk on teisel kohal, sellel pole seda üldse. Inimese südames saab Jumalat paljude asjadega kokku sobitada, välja arvatud sellega, et tema on südames teisel kohal. Kes Jumalale annab teisejärgulise koha, see ei anna Temale midagi.“

Pöörame tähelepanu veel sõnadele: „Usk on loodetava tõelisus.“ Lootus on suunatud tulevikku. Kui juttu on lootusest siis hakkavad paljudki vaistlikult mõtlema et sinna kadus ka tõelisus. Kui sellised mõtted tekivad siis peaks vaatama millises tähenduses räägitakse piiblis lootusest. Seal ei ole lootusel kunagi vaga soovi või soovunelma tähendust. Pühakirjapärane lootus on kindlus, sest see toetub Jumala tõotustele. Usule on Jumala poolt tõotatud asjade tõelised juba praegu.

Selle küsimuse üle arutledes ütleb Jukka Thuren oma Heebrea kirja seletused koguni nõnda: „Usk ise on osalemine kõige tõelisemas tõelisuses, Jumala enda olemuses, mida iseloomustavad sõnad ustavus ja püsivus. Usk on iseeneses tõotuste täitumise algus“. Nii võib tõesti öelda, kuna usus on Jumal ise ligi. Usus on seega meie pääste juba tegelikkus. Võiks ka öelda, et usk omandab Kristuse. Seda mõistus selgelt mees kes pidi tooma Oslo pastori paadiga külakoosolekule. Seal paadiga sõudes küsis mees: „Millest kirikuõpetaja täna koosolekul rääkida kavatseb?“ Pastor vastas: „Usust mõtlesin midagi rääkida.“ Seda kuuldes ütles mees midagi mis jäi kirikuõpetajale alatiseks meelde: „Ärge te, kirikuõpetaja rääkige usust. Rääkige Jeesusest, küll siis ka see usk tuleb.“

Usk on nähtamatute asjade tõendus, ehk selle nägemine mida ei nähta. Algne sõna tähendab siin paljastamist, tõeks osutamist või tõendusmaterjali esitamist. Seda sõna kasutades räägib heebrea kirja autor selliste asjade näitamisest või nägemisest mida ei saa näha. Teadusmaailmas on kaudselt välja uuritud ja tõestatud palju asju mida otseselt ei ole võimalik näha. Nii saab selgeks, et usk ei ole hüpe pimedusse. See ei tähenda selliste asjade uskumist millest täpselt ei tea kuidas nendega on. Vastupidi, see on väga kindlalt ankurdatud tõelisusse.

Ühel maalil oli kujutatud metsikut tormi ja lainete möll haaras esmalt vaataja tähelepanu. Pildi keskel oli näha kaljunukk, mille õõnsuses linnupesa ja pesas pojad pehmes, soojas ja turvalises paigas. Just seda udusulgedest valmistatud turvaümbrist tunneme olevat endale Jumalat väga lähedal.