Jh 4: 46-53

Nii tuli Jeesus taas Galilea Kaanasse, kus ta oli muutnud vee veiniks. Ja seal oli üks kuninga ametimees, kelle poeg oli Kapernaumas haige. Kui ta kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde ja palus, et Jeesus tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas. Siis Jeesus ütles talle: „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.” Ametimees ütles talle: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!” Jeesus ütles talle: „Mine, sinu poeg elab!” Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ning läks. Aga juba koduteel tulid ta sulased talle vastu teatega, et ta laps elab. Siis ta päris neilt tundi, mil pojal hakkas kergem. Nad ütlesid talle: „Eile päeval kella ühe ajal lahkus temast palavik.” Nüüd märkas isa, et see oli juhtunud täpselt sel ajal, mil Jeesus oli talle öelnud: „Sinu poeg elab!” Ja tema uskus, samuti kogu ta pere. 

Kui Jeesuse poole pöördub mõni inimene oma tõsise hädaga, et lükka ta kedagi enda juurest eemale, aga neid, kes soovivad temalt tunnustähti, et põhjendada oma kriitilist suhtumist temasse, neile ei anna ta rohkemat, kui viitab neile endile pühakirjas juba tuntud märkidele, nagu prohvet Joona tunnustähele või prohvet Eeliale.

Need, kes päriselt hädas, pöörduvad tema poole siira meele ja südamega ka siis kui nende usk võib olla samal ajal ka nõrk. Me ei vaja niivõrd enda suurt usku, kui usku suurde Jumalasse. Tõelise usu olemuse juurde kuulub, et see võrsub meie elu erinevatest praktilistest vajadustest või olukordadest. Suur usk on see, kui me seda mida loodame, kohe ei näe, aga me saame seda näha, kui me seda usume. Inimeste vajadused ja mured aitavad meile Jumala annina kingiks saadud usu toel otsida neile lahendusi ja tuua need palves Jumala ette. Inimene ei saa õndsaks meie endi usu alusel, vaid selle alusel, mida Jeesus on meie heaks teinud ja veel edaspidi teeb.

Galilea Kaanas oli üks kuninga ametimees, kelle poeg oli Kapernaumas haige. Kui ta kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde ja palus, et Jeesus tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas. Selles on see mees ja isa meile eeskujuks, et tuua oma lapsed Jeesuse juurde ja paluda Jumalat Jeesuse nimel oma laste, aga ka veel sündimata laste eest, keda me tegelikult Eestis väga vajame.

Professor Ene-Margit Tiit on ühes oma tänavu peetud ettekandes öelnud: „Ükski tänapäevane rahvus ei sure välja demograafilistel põhjustel. Põhjuseks on identiteedikadu. Peame toetama usku, vabadusiha, teadmist, et eesti rahvas on tark ja haritud, eesti keel on rikas keel ja Eestimaa elamiseks väga sobiv paik.» Siia peaksime kristlastena lisama, et meie identiteedi juurde kuulub väga olulise osana meie kristliku identiteedi kujundamine ja edasiandmise lastele nende vanemate poolt.

Ajakirjanik Aimar Altosaar kirjutab ajalehes Postimees, et Isadepäeva puhul võiks rõhutada, et üheski faasis ei ole isade roll sündimuse näitajate kujunemisel väiksem kui emadel. Kodurahu, kindlustunne ja vanemate ühine rõõm lastest on need, mis hällide täitmist palju rohkem võivad mõjutada kui mistahes riiklikud meetmed.

Heaks vanemaks ja isaks olemise näiteid on piiblis palju. Arvatakse, et tänases evangeeliumis esile toodud isa nimi oli Kuusas, keda Luukas nimeta b oma evangeeliumis kui märgib, et Johanna, Heroodese varahoidja oli Kuusase naine, ja Susanna koos paljude teistega oli see kes, kes neid aitasid Jeesust oma varaga. (Lk 8:3) Nende pere oli kogenud midagi sellist, mis oli pannud neid uskuma Jeesusesse. Kuna Kuusase pere oli tihedalt seotud ka kohaliku kuninga õukonnaga näitab see seda, et ka valitseja õukonnas oli Jeesuse järgijaid. Sellele viitab ka Luukas kui ta mainib, et Heroodes oli juba ammugi tahtnud Jeesust näha, kuna ta oli temast kuulnud; samuti lootis ta näha mõnda imetähte, mida ta teeb. (Lk 23:8)

Igaüks, kes on lapsevanem teab, kui suur võib olla mure kui laps on haige või hädas. Isa mure oma lapse tervise pärast oli sedavõrd suur, et ta võttis ette ligikaudu 40 km teekonna Galilea mägestikku toonastest oludes kuumas kliimas. Poeg oli tõsises palavikus, mis võis olla tingitud malaariast, kuna ajaloo jooksul on selles piirkonnas olnud probleeme seda viirust kandvate sääskedega. Alles tänapäeval on see haiguste allikas maaparanduse kaudu lahendatud. Omal ajal oli aga probleem sedavõrd suur, et Geneetsareti piirkonda nimetati oma asukoha ja kliima tõttu sageli esinevate haiguste allikana koguni surma varju maaks.

Evangelist Matteus kirjutab, et kui Jeesus asus Naatsaretist elama Kapernauma, mis on järve ääres, Sebuloni ja Naftali piirkonnas, sündis see selleks, et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu:
 „Sebulonimaa ja Naftalimaa ,mere teel, sealpool Jordanit, paganate Galilea, rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus -neile tõuseb valgus!”Mt 4: 14-16

Lapse isani oli ilmselt juba jõudnud kuuldus Kaana pulmas toimunud imetegu, kus Jeesus oli muutnud vee veiniks. Erinevalt Kapernauma ohvitserist, palub ta Jeesust tulla isiklikult tema koju, et ta tervendaks surmaohus poja. Aega ei olnud enam palju alles jäänud, kuna isa teekond oli samuti võtnud aega ühe kuni paar päeva.

Jeesuse vastus: „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid,” annab mõista, et kohaliku kuninga ametimees kuulus juutide endi hulka, kuna just nemad oli, erinevalt samaarlastest, nõudmas Jeesuselt imetegusid. Jeesuse sõnad peegeldavad esiisade ajaloolist kogemust kus Jumal oma tunnustähtede ja imetegudega, sõja ja vägeva käe ja väljasirutatud käsivarre abil tegi imetegusid Egiptuses, et Iisrael teaks et Issand on Jumal; ei ole ühtegi teist peale tema! 5 Ms 4: 34-35

Ametimees ütles Jeesusele: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!” Jeesus ütles talle: „Mine, sinu poeg elab!” Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ning läks.

Jumal paneb teatud mõttes kuninga ametimehe usu proovile. Vanema mure oma lapse pärast on sedavõrd suur, et ta ei pahandu Jeesuse sõnadest ja ei vaata ka oma usu nõtruse peale. Vastupidi, ta on oma südames veendunud, et Jeesus on ainus, kes saab tema poega aidata. Kui Jeesus ütleb on sõna on sellel uuekstegev ja loo vägi.

Kui Jeesus on valmis ühe väeülema kotta tulema tema teenri või poja tervendamiseks, ütleb mees: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb! Kui me usaldame Jumalat ja tema tervendavad väge, piisab meile Jumala sõnast ja palvest Jeesuse nimel, siis tema saadab korda selle, milleks ta on ennast ilmutanud, et ta on inimesearmastaja Jumal. Me vajame usku ja usaldust Jumala suhtes, et ka siis kui me veel ka ei näe lõpptulemust, me siiski seda usuksime. Kui Jeesus ütleb oma sõna, siis kuninga ametimehe poeg paraneb selsamal hetkel.

Isa usaldus Jeesuse vastu on nii suur, et tagasiteele ei asu ta enam nii kiiresti kui ta sinna saabus. Aga juba koduteel tulid ta sulased talle vastu teatega, et ta laps elab. Kui me mõnikord kuuleme õnnetustest kus kellegi elu satub ohtu ja ta viiakse haiglasse, siis öeldakse, et kellegi elu on kas ohus või tema elu ei ole enam ohus. Antud poeg oli saanud terveks ja ta oli võidetud tagasi elule. Isa oli saanud rohkem kui ta oli osanud uskuda või loota. Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.

Selle poja tervendamine oli teine Jeesuse tunnustäht Galileas.  Me võime koos Ameerika misjonäri, teoloogi ja kirjaniku Stanley Jonesi sõnadega paluda: Sina Issand oled meie jaoks alati olemas. Soovin saada sinult oma pattudele andestust, soovin, et sina täidaksid minu tühjuse, et sinu võit asendaks minu kaotuse, sinu tervis parandas minu haiguse, sinu vägi minu nõrkuse, sina saaksin mulle kõigeks kõiges.

 + Anti Toplaan