Mt 6: 25-34

"Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised!31 Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast."

Lõikustänupüha tuletab meile meelde, et kõik, mis meil on ja mis me oleme, on Jumala armukingitus. See äratundmine ei sõltu sellest, kas tegemist on olnud hea või halva aastaga – nii üks kui teine näitavad selgesti, et me sõltume oma Looja armust ja õnnistusest. Iseäranis tänapäeva inimesele, kes elab üsna loodusvõõrast elu, on taolist meeldetuletust hädasti tarvis. Samal ajal ei tohi aga unustada, milles seisneb meie peamine lootus ja tänulikkuse põhjus: me ei ole mitte ainult Jumala loodud, vaid me oleme Tema lapsed, kes võivad teada, et Jumal, nende Looja, armastab neid ning hoolitseb nende eest nagu hea Isa oma laste eest.

Jeesus julgustab meid tänases Evangeeliumis mitte muretsema. Tegemist ei ole niivõrd manitsuse või hoiatusega, kuigi ka see on oluline, kuna me peame teadma, et muretsemine, eriti enda murest halvata laskmine, pole mitte üksnes kasutu, vaid otseselt kahjulik. Veelgi enam on Jeesuse sõnad aga tõepoolest julgustus: meil pole vaja muretseda, kuna meie taevane Isa teab, mida meil on tarvis, ja varustab meid kõige vajalikuga. Jeesus kasutab selle näitamiseks kauneid võrdpilte, ärgitades meid tõstma oma pilku ja vaatama taeva linde – ülendades seeläbi ühtlasi ka oma hinge Jumala, oma Looja ja Isa poole –, ning uurima lähedalt imekauneid lilli väljal, kinnitades, et kui Jumal hoolitseb nõnda lindude eest ja ehib taolisel viisil «rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju heidetakse», siis pole meil, Tema lastel, vaja millegi pärast muretseda. Jeesus ei kutsu meid mitte hoolimatusele, vaid oma igapäevase elu elamisele usalduses Jumala vastu. Muretsemisest vabanemine, inimest halvavast murest pääsemine ei pane teda oma igapäevaseid kohustusi hooletusse jätma, vaid teeb ta võimeliseks neid kohustusi täitma, hoides teda ühtlasi hädaldamise ning nii teiste inimeste kui Jumala vastu nurisemise eest.

Mure on reaktsioon mingile sündmusele, kus me tunneme muret millegi või kellegi pärast. Liigne muretsemine on tänapäeval ka ärevushäirete üheks nähtavaks osaks. Sel juhul muretsetakse üldiselt elu või toimetuleku pärast, ilma konkreetsema põhjuseta. Murel on tavaliselt mingi põhjus, aga muretsemine on üldisem nähtus, mida inimene võib kogeda tuntavalt ka oma kehaga. Kellegi haige olemine paneb põhjusega lähedasi ja pereliikmeid haige pärast muretsema.

Iga inimese muretsemise kogemus on eriline ja alati ei suuda me teise inimese muret täielikult mõista. Mõnede inimeste juures võib tähendada ikka ja uuesti mingite sarnaste või korduvate asjade pärast muretsemist, mis tekitab inimese elus pidevat stressi. See võib olla mingi inimeste vaheline sõnavahetus, ebaõnnestunud töövestlus või mitte ootuspärase tulemusega eksam või ka vastuseta jäänud armastus. Olen tähendanud, kuidas ühe inimese jaoks olulisest teemast, mida teine ei ole pidanud suureks probleemiks ja mida üks osapool ei suuda unustada, areneb nii nende kui teiste suhteid takistav probleem, mis mõjutab ka osapoolte vaimset ja füüsilist tervist.

Muretsemine loob illusiooni, et me kontrollime mingit olukoda või tegelikkust. Tekib tunne, et kui ma muretsen mingi asja pärast, saan ma paremini hakkama või olukord laheneb. Jeesus küsib: Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?

Muretsemise tulemusena me põeme või mõtleme mingi sündmuse või juhtumi suuremaks, kui see tegelikult on. Seetõttu võib ka mõni väike asi röövida meie une ja söögisiu, kuna meile tundub see suure probleemina.

Mure või muretsemise positiivne pool aitab inimest keskenduda mingile probleemile või tegevusele ja ta tunneb, et tal on vaja see lahendada, kui tegemist on lühiajalise probleemiga. Näiteks kui nüüd on alanud küttehooaeg, tuli esmalt muretseda ahju küttepuud ja kutsuda korstnapühkija või korrastada aegsasti küttekolle. Kui meil on päriselt suur mure, kas oma töökoha, suhete tervise või turvalisus pärast, siis tunduvad selle valguses varasemad suured mured üsna tühised.

Võib juhtuda, et kui inimene muretseb üle, siis kulutab see liigselt tema aega ja tervist, kuid teinekord paneb see otsima ka uusi lahendusi, see asi korda ajada. Inimeste vahelistes suhetes kas perekonnas või ka riigikogus tuleb võtta aega ja omavahel asjad selgeks rääkida.

Kui nüüd keegi muretseb liigselt kas töökoha või inimsuhete pärast, võib tegelik probleem jääda lahendamata. Mure võib olla ka meie vaimulikus arengus oluline teetähis või tõuge, kus me hakkame rohkem otsima Jumalat ja tema juhtimist. Kui meil on suur mure, võib see mõjutada ka meie suhtlemist teiste inimestega ehk kui meil on endal, mure siis võib see meid muuta kinnisemaks ja inimeste kontakte vältivaks. Näiteks kui keegi kaotab töö, millele on rajatud tema senine identiteet, kaotaks ta enda arvates koos tööga ka otsekui iseenda, oma väärtuse inimesena ja tal oleks nagu piinlik suhelda oma endiste kolleegidega.

Mure lahendamiseks tuleb selle murega tegeleda ja võtta selleks aega. Näiteks korraldati eile Tallinnas telefoni ja nutisõltuvuse või rahutuse teemaline seminar kristlastest kasutajatele, kuna selle probleemiga puututakse kokku ka erinevates kogudustes.

Pühakirjas annab laulik meile nõu: „Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!“ Ps 37:5 Paulus soovitab Filipi kirjas: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ (4:6) Usklik inimene peaks teadma mida tähendab see kui meie elu on antud Jumala kätte. Tõnu Lehtsaar on ühes oma loengus meenutanud ühte näidet küüdud jutlusest“. „Mure koputas uksele, usk vastas ja keegi ei astunud sisse.“ Kui me kogema oma elus Jumala lähedust siis seda ei asenda mingid muud tegevused.

Jeesus räägib inimeste murest nende argiste asjade pärast. Jeesus ütleb: Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!

Jumala riigi ja tema õiguse otsimine seab asjad õigesse perspektiivi ja aitab meid meie murest välja. Samas ega ka apostlid ei elanud muretut elu, vaid Paulus ütleb, et tal on mure koguduste ja tema juurde pöörduvate inimeste pärast. Mure meie elust ei kao, aga küsimus on, kas me kanname seda oma õlgadel või jagame seda Jumalaga. Nii on oluline see , kes kannab meie muret ja sellega toimetulek on ka meie vaimuliku kasvamise küsimus.

Nähtavate andide ja õnnistuste abil õpetab Jumal meid Teda usaldama ka igaveses. Nähes, kuidas Jumal hoolitseb oma loodu eest, ning uskudes, et Ta on meie hea ja armastav Isa, oleme valmis seda innukamalt otsima Tema kuningriiki, teades samal ajal, et kui selle leiame ja selles – s.t Jumala ligiolus – elame, siis on meil olemas kõik, mida vajame, nii siin elus kui igavesti. Jumal on meile kinkinud mitte ainult ihu, hinge, elu ja kõik eluks vajaliku, vaid Ta on kinkinud meile iseennast oma ainusündinud Pojas, meie Issandas ja Õnnistegijas Jeesuses Kristuses. Selle kõige eest on meie kohus Teda tänada, ning Teda tänades, ja talleoma ande tuues, kogeme me Tema ligiolu väge ning Tema armu ja õnnistuse rikkust seda külluslikumalt, mida enam oleme valmis ennast usalduses Talle üle andma ja Temaga üheks saama.