Tugevus nõrkuses
Sest vägede Issandal on päev: kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada, kõigi Liibanoni kõrgete ja uhkete seedrite jaoks ja kõigi Baasani tammede jaoks, kõigi kõrgete mägede jaoks ja kõigi kõrgemate küngaste jaoks, kõigi kõrgete tornide jaoks ja kõigi tugevate müüride jaoks, kõigi Tarsise laevade jaoks, kõigi toredate laevade jaoks. Siis painutatakse inimeste ülbus ja alandatakse meeste kõrkus. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge. Ebajumalad aga kaovad täiesti. Js 2:12-18
Prohvet Jesaja kirjeldab oma raamatu teise peatüki alguses imelist nägemust sellest, kuidas kõik rahvad, kõik paganadki tulevad Jeruusalemma, et õppida Jumala rahvalt Issanda tundmist ning käia Tema valguses. Paraku peab prohvet seejärel kohe tõdema, et asjad on tegelikkuses täpselt vastupidi: hoopis Iisraeli rahvas on võtnud omaks paganate kombed, Iisraeli rahvas on see, kes järgib tõelise Jumala asemel ebajumalaid ja nende ülekohtuseid teid. Tulemuseks oli häving: iseenda ülendamisele järgnes ränk langus ning need, kellele Iisrael oma tuleviku panustas, neelasid ta viimaks alla. Iisraeli kuningriik vallutati Assüüria poolt, lõunapoolsem Juuda riik veidi hiljem Babüloonia poolt, rahvas küüdidati oma kodumaalt vangipõlve.
Paraku on see alati nii, kui inimesed rajavad oma elu valele ja ülekohtule. See, mida inimkond on pattulangusest saadik ihaldanud ja ülistanud, on enamasti saanud talle püüniseks ja hukatuseks, olgu selleks hõbe või kuld, hobused või sõjavankrid, ilu, kuulsus, võim või au. Eelkõige langeb inimene selle lõksu, et soovib end ise ülendada. Kui meenutada pattulangemise lugu, siis asi ei olnud ju mitte niivõrd sõnakuulmatuses, keelatud vilja söömises lapsiku uudishimus pärast, vaid soovis saada Jumalaga võrdseks. Ahvatleja madu õrritas Eevat ja õrritab meid tänini: "Te saate kui Jumal!" Loojast loobumine oli ja on soovis olla ise kõiketeadja, kõikvõimas. Inimeste ülbus aga painutatakse ja nende kõrkus alandatakse ning prohvet Jesaja kasutab selle tõe illustreerimiseks mitmeid väga kõnekaid võrdpilte: kõrged, sihvakad, kindlalt juurdunud seedrid, vägevad tammed, kõrged ja ülevad mäed ja mäekünkad, toredad tornid ja kindlustatud vallid, kallite kaupadega koormatud Tarsise laevad ja muu silmailu – see kõik on mõeldud iseloomustama ennast tähtsaks pidavat, kõrki ja ülbet, end Jumala kõrvale või lausa Tema asemele ülendavat inimest, kes tegelikult pole muud kui põrm, tühine surelik. Liibanoni seeder ajab juured sügavale mäestikukaljude pragudesse ning suudab nii trotsida kangeidki torme. See puu peab vastu ka siis, kui talvehingus riisub kõik muu ja Liibanoni seedrid võivad elada kuni kaks tuhat aastat vanaks. Olen saanud kord ka Liibanonis käia ja neid iidseid puid oma silmaga näha. See tundub ja ongi nii võimas – kui palju sõdu on selle puu eluajal olnud, kui palju on olnud hävinguid, aga puu on kestma jäänud. Kuid Jumalale ei valmista vähimatki raskust ei Liibanoni seedrite ega Baasani tammede murdmine – saati siis ülbete inimlaste painutamine ja niikuinii tühiste ebajumalate põrmustamine.
Prohvet Jesaja elas ja tegutses umbes 700 eKr, kuid tema sõnum oli aktuaalne nii Jeesuse eluajal kui on seda ka tänapäeval. Mida tähendab alandlikkus sinule? Kui seda küsimust küsida mitte siin, kirikus, vaid tänaval, kus enamik inimesi on usust ja kirikust kaugel, siis kuuleb arvatavasti vastuseks mõndagi negatiivset. Paljude arvates on alandlikkus kuidagi seotud rõhutusega, viletsusega, lömitamisega, alandlikkus on alandav. Tänapäeva kommertselus on ka väga raske alandlik olla. Kõik need käitumis- ja suhtlemisõpikud, mis õpetavad, kuidas olla edukas, õpetavad tegelikult, kuidas paremini end kehtestada nii tööl kui inimsuhetes. Kogu reklaamitööstus põhineb sellel, et näidata, kui palju sina või sinu toode on parem, on teistest üle. Minu põlvkonnal ja ammugi minust vanematel inimestel on tööturul raske läbi lüüa, sest meid on veel kasvatatud põhimõttel, et tagasihoidlikkus on voorus ja endakiitus haiseb. Kui nende põhimõtetega on raske, lausa võimatu kirjutada edukat CV või läbi lüüa töövestlusel. Tänapäeva elus tuleb pidevalt tõestada enda tublidust, muidu ei ole sa konkurentsivõimeline. Vahel meenutab see enesereklaamimine laste ja noorukite omavahelist hooplemist ja keksimist. Puberteedieas on see veel arusaadav, sest siis ei suudeta kindel olla oma väärtustes ja neid tuleb pidevalt tõestada sõnade ja tegudega, tõestada teistele ja ka iseendale. Kuid kui seda teevad täie tõsidusega täiskasvanud? Kas ei ole selle taga hoopis varjatud alaväärsuskompleks? Kas tõesti vaevleb tänapäeva maailm hoopis alaväärususes või ei ole ta veel puberteedieast välja kasvanud?
Huvitav, mis saaks kõigist valimisreklaamidest, kui järgitaks tänases evangeeliumis toodud Jeesuse sõnu: Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse. Kas siis üldse olekski neid valimiskampaaniaid, kus iga kandidaat püüab tõestada, et nimelt just tema on parim, tegusam, targem jne? Või kui ka kandidaadid püüaksid üksteist üle trumbata, valiksid valijad hoopis selle, kes on kõige alandlikum? Võib olla on alandlikkus on taandunud ühiskonnaelust kirikuseinte vahele. Kuid kas ka meie, kristlaste, seas ei leidu alandlikkust vahel vaid silmakirjaks, teistele eksponeerimiseks? Kui me näitame näpuga teistele, siis ju kolm sõrme näitavad iseenda poole. Kui nentida, et alandlikkust leiab vaid kristlaste seas, kas pole me siis hoopis nagu variserid, kellest räägib tänane evangeelium. Üks kirikuõpetaja vestles kord ühe mehega. See mees, kes ka ise oli kristlane, tunnistas kirikuõpetajale: «Tead, ma kardan kõige rohkem kristlasi.» See oli ootamatu avaldus. «Kuidas nii?» küsis pastor mõistmatult. «Ma kardan kristlasi, kes on kindlad oma õigeksolemises ja püüavad näidata, et sina küll veel Jumala armu osaliseks pole saanud,» vastas mees. «Ma tean, et olen palju pattu teinud, aga usun, et olen ka armu leidnud,» lisas see mees.
Tänase pühapäeva teema on enese läbikatsumine. See tähendab, tuleb olla valmis vaatama ka oma pimedamat, varjatut poolt ja see ei ole sugugi meeldiv. Aga sellega ei saa ka viivitada, aega ei tohi raisata. Veel kestab armuaeg, kuid kui kaua? Neljapäevases piiblitunnis arutlesime lõpuaegade üle ja reede hommikul kirjutas meie kirikumees Tõnu Fb-s: „Lõpuaja märgid: Meie kiriku kõrvale kukkus täna rauast rist.“ Ja postituse juures olid fotod suuret raudristist kivialusel rohu keskel. Laupäeval oli see lugu juba kohaliku lehe esiküljel. Jah, tõesti, meie kiriku katuselt oli alla varisenud rist. Siis kui rist oli oma kohal, katusekarniisil, hoovis oleva rattahoidla kohal, seda võib olla ei ole varem tähele pandudki. Aga nüüd, kui rist on kukkunud, on see tähelepanu keskpunktis. Muidugi oli arm see, et sel ajal keegi ei juhtunud seal kohas seisma. Praegu on see rist meie kirikus, altariruumi astmetel, igaüks võib tulla, seda lähedalt vaadata ja kasvõi käega katsuda. Veel kestab armuaeg ja veel on võimalus oma tähelepanu koondada ristile, mitte niivõrd materiaalsele ristile, vaid sõnumile ristist – Kristuse ristist. Jeesus õpetas alandlikkust, kuid mitte ainult sõnades, ta õpetas seda ka tegudega, kogu oma eluga ja viimselt ja üle kõige oma ristisurmaga. Ja Teda, kes alandas end suurima sügavuseni, Isa ka ülendas. Kirjast filiplastele loeme: „«...Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemale kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas, kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuseks.» (Fl 2:8-11).
Võttes Jeesust oma elus eeskujuks, järgides Teda, õpime ka meie alandlikkust. Ja see ei ole mitte alati lihtne, isegi ka tublile kristlasele. Alandlikkus ei ole kerge suhtumine. Kui Jumala Sõna õpetab meile alandlikkust, pidades seda üheks suurimaks vooruseks kristlase juures, siis tahaks ju väga seda ka olla. Ja võib olla sellest inimlikust püüdest tuleb ka vajadus oma alandlikkust tõestada. Tõestada teistele, iseendale, Jumalale. Aga oma alandlikkust ei pea tõestama, seda ollakse; oma alandlikkusest rääkimine ei tee kedagi alandlikuks! Kui keegi kuulutab valjuhäälselt, et ta on teiste teenija ja laseb samas kõigil neil teistel teenida ennast, on ta variser tänapäeva mõistes. Tõelisel teenril seda kuulutada pole vaja, kõik näevad seda isegi! Me ei pea Jumalale esitama ennast reklaamivat CV-d. Jumal näeb ja tunneb meid põhjani, läbinisti, paremini kui me ise seda suudame. Jumal tunneb meid ning Kristuses ja Kristuse läbi saame meiegi tunda Jumalat. Kasvades Jumala tundmises kasvab ka meie arusaamine iseendist. Eriliselt kerkib esile vastuolu Jumala pühaduse ning meie patuse iseloomu vahel. Mida lähemale jõuame Jumalale, seda pikem tundub tee Temani. Mida enam tajume Tema pühadust, seda selgemaks ja teravamaks muutub meile meie patt. Just seda on kogenud ka apostel Paulus. Ta kirjeldas end kui kõige väiksemat apostlite seast: „Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust.“ (1Kr 15:9). Hiljem kirjeldab ta end kui väikseimat kõigi pühade seast: „Minule, kõige vähemale kõigi pühade seast, on antud see arm: kuulutada paganate seas evangeeliumi Kristuse äraarvamatust rikkusest.“ (Ef 3:8). Veelgi hiljem ütleb ta enda kohta, et ta on suurim kõigist patustest. Kas Paulus muutus vanemaks saades suuremaks patuseks? Kindlasti mitte. Pigem arenes tema alandlikkus ning tundlikkus omaenese puudulikkuse suhtes. Vanemaks saades mõistis ta, et nii mõnigi hoiak, mida ta eelnevalt normaalseks pidas, oli uues, Jumala tundmise valguses patune. Kõik see näitab vaimuliku kasvamise protsessi.
Jumal tahab, et me oleksime alandlikud, kuid see ei tähenda üldsegi mitte alandatud olemist. Pigem vastupidi – Piibel kinnitab, et oleme kõigeväelise Jumala lapsed ja Tema kuningriigi pärijad koos Kristusega. Alandlik inimene ei muretse asjade ja olukordade pärast, vaid usaldab end oma taevase Isa kätte. Tõeline alandlikkus on hoopis vabastav ja ülendav ja ning annab südamesse rahu ja rõõmu. USA pastor ja misjonär Howard Arnold Walter on kirjutanud: „..tahan anda ja unustada, et andsin midagi, tahan olla alandlik, sest tean, kui nõrk ma olen, tahan vaadata üles ja naerda ja armastada ja tõusta kõrgemale.” Aamen.
Tiina Ool