Kuressaare Laurentiuse koguduse eestpalvekogudus on sel aastal EELK Nissi kogudus. Nende kodukirik, Nissi Maarja kirik, asub Riisipere külje all. Meie plaan oli oma segakooriga Sauer (juh Anneli Tarkmeel) võtta osa sealsest jumalateenistusest 4. oktoobril. Tänavune aasta on pühendatud Eestimaa tundmaõppimisele ja nii läksime meiegi Nissi natuke ringiga.

Meremeeste tänu

Väljasõit oli laupäeval varakult ja eelnevalt leppisime kokku, et praami peal eriti ringi ei torma, külastame Virtsus sadamahoonet ja seal olimegi vaid oma seltskonnaga. Kuni Ristini oli kõik rahulik ja siis köitis meie tähelepanu originaalne ja kaunis kõrgepingepost. Üks kaunis taies on taas sündinud! Just veidi enne Ristit on soos terasest liinipost, meenutades püstise sabaga reinuvaderit. Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha. Mulle meeldis.

Ristilt võtsime kursi kella 11 peale ja meie sihtpunkt oli Nõva külas asuv Mandri-Eesti vanim puukirik, Nõva Püha Olevi kirik. Sellel paigale ehitasid esimese kabeli Norra meremehed, kes paksu udu sees seilates kuulsid rannalt kukelaulu ja tänu sellele leidsid õige kursi. See juhtus umbes aastal 1200. Veidi suurem kirik ehitati 1636. aastal ja praegune kirikuhoone umbes 1750ndatel aastatel.

Muhu juurtega koguduse juhatuse esimees Silja Silver rääkis meile kiriku remondist ja kogukonna panusest selles – näiteks katuselauad, mis on toodud Vormsilt, on annetajate järgi nimelised. Kuna algne kogudusemaja natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt, ehitasid uue kogudusemaja heast tahtest kümme leerilast – viis poissi ja viis tüdrukut. Uus maja sai imetilluke, aga peagi sai kogudus aru, et miski ei ole võimatu, kui on sõpruskond ja tahe – uus kogudusemaja sai ehitatud ja see teeks au igale kirikule.

Pärgamendist ilu

Nõva kirikus on au sees mõned tavad, näiteks kaks meremeeste poolt kingitud kroonlühtrit ei ole iialgi kandnud elektriküünlaid ja jõuluõhtul on kirikus põlemas ainult küünlad, elav tuli. Kiriku orel, kohalikust külamehest kuulsaks orelimeistriks saanud Kustas Targamaa (Gustav Terkmann) töö, on pärit aastast 1885. Mõlemal pool altarit on haruldased pärgamendist vitraažaknad, pärit aastast 1836 ja pildid akendele tõi kohalik mõisaproua Saksamaalt.

Silja Silver viis meid ka merd vaatama Keibu lahe äärde. Et meri kannab sinna lahesoppi pidevalt liiva, siis see rand ja männik kasvavad kogu aeg. Meile näidati kivi, mille ümber oli nelikümmend aastat tagasi meeter vett, on nüüd keset kuiva maad. Paljud meist said esimest korda jalutada laulvatel liivadel – jalgu vastu maad kraapides tekib vilistav heli. Vägev.

Aitäh, Silja Silver!

Vaikuse Vaim

Huvireis jätkus ja meid ootas Harju-Risti kirik oma imelise torni ja sama imelise kirikuõpetajaga. Nimi Risti ei tähendavat mitte teede ristumist, vaid Kristuse risti. Saime põhjalikult tuttavaks ajalooga, et kiriku ehitamist alustasid 13.-14. sajandil tsisterlastest mungad, algselt ümara põhiplaaniga torn ehitati 15. sajandil. 17. sajandi esimesel poolel varises torni ülaosa üks pool, misjärel remondimehed tegidki uue torni pooliku silindrikujuliseks.

Kiriku õues paelus minu pilku mälestusmärk kolmes sõjas langenud sõduritele, selle kogukonna sõdurite nimedega. Lause mälestustahvlilt: Suuremad armasdust ep ole ühelgi kui see et tema oma elu jätab oma sõbrade eest. Jh 15,13. Selle üle peaks ikka ja jälle mõtlema.

Kirikaia idapoolses otsas põlise kastanipuu all on kivi, millel on Doris Kareva luuleread: Vaikuselaps, las valvab Su üle Vaikuse Vaim – rahu ja armastus. Siin on Vaikuse laste rahupaik – koht, mis on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või surnud vastsündinueas, ja nendele, kes leinavad oma last, kes ei jõudnudki siia ilma sündida. Nii on see ühelt poolt mälestuspaik – koht, kus leinata neid, kellel hauda polegi; teisalt on see aga koht, kuhu saab panna oma lapse tuha, väikeste jalajälgede alla, mis on kivi otsas oleval valatud metallist alusel.

Kirikuõpetaja Annika Laats seletas meile kõik inimlikult arusaadavaks. Aitäh, inimlikkuse ja selge tutvustuse eest! Selgus, et just sel päeval pidi pärast meid kirikusse saabuma uued külastajad, kelle giidiks oli peapiiskop Urmas Viilma.

Padiselt Madisele

Võtsime suuna Harju-Madise kiriku poole. Möödusime Padise kloostri müüridest ja einestasime Teeristi kohvikus. Kõhutäis kaheksa eurot. Kiidame kokkasid ja edasi, Padiselt Madisele! Kirik asub merest, Pakri lahest umbes 1,5 kilomeetri kaugusel kõrgel paerinnakul, endisel merekaldal. Kirikuõpetaja Reet Eru kiitis väga tugevat kogudust. Sealses koguduses oli kombeks, et kui inimene teeb kirikule annetuse, saab ta kingituseks väikese nimelise ingli. Kui inimene lahkub taevastele radadele, siis jääb tema ingel kantsli kõrval asuvale sümboolsele puule, mälestuseks. Kantslit kaunistas rooliratas – pääsenud meremeeste kingitus.

Forselius ja Pärt

Harju-Risti ja Harju-Madise kogudusi seob nimi Forselius. Aastatel 1641–1684 oli mõlema koguduse õpetajaks magister Johann Forselius. Harju-Madisel sündis tema poeg Bengt Gottfried Forselius, kes pani aluse Eesti rahvakoolile. 1694. aastal olevat Harju-Madise kandis üle 200 talupoja osanud lugeda ja koraale laulda. Selle kõik katkestas Põhjasõda 1700–1721. Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistab kiriku lähedal mälestuskivi.

Reis jätkus sooviga külastada Arvo Pärdi keskust Laulasmaal. Sulgemiseni oli ainult poolt tundi, aga meile halastati, saime tutvuda keskuse ja torniga, käia ringi ja nautida uhkusega seda, et elame geeniusega samas riigis. Keskuse rajamiseks kulunud 10 miljonit ei tundugi nii suur hind olevat.

Et nädalavahetus oli sügise kohta harukordselt soe ja päikseline, otsustasime enne majutuskohta sõitmist jalutada veel Keila-Joa pargis. Ja jalutajaid oli seal palju! Nautisime Eestimaa loodust, kose kohinat, vaadet Keila-Joa lossile... Ühel hetkel arutasime ka hüdroelektrijaama tootlikkuse üle. Hetkeks tekkis mulje, et oleme Horvaatias.

Meie öömaja oli broneeritud Laitse Graniitvillas. Reklaamis on kirjas: „Justkui muistsest eeposest on pärit vanad hobusetallid, millesse kunstnik on hinge sisse puhunud ja seinad kunstiteostega elama pannud. Kohe sissepääsu juures suure keldri katusel on skulptuur „Kalevipoeg kündmas” Kogu suur maja on nagu suur kunstisaal. Omanik Tauno Kangro.”

Mõis ja kirik käsikäes

Pühapäeva hommik. Meid ootasid pannkoogid Riisipere Mati majas. Hommikusöök oli maitsev ja nüüd ootas meid Nissi Maarja kirik. See on suur ja väga hea akustikaga kirik. Seal on plaadistanud muusikat Eesti tippkammerkoor Collegium Musicale ja teised muusikud.

Nissi kiriku esist kaunistab taas graniidist mälestusmärk kolmes sõjas langenud sõdurite nimedega. Selle kandi üks tuntuim nimi on parun Hans von Uexküll, kes pärast pärast palverännakult naasmist rajas Nissi 1501. aastal kabeli. Tema pojast, Johann von Uexküllist, räägib aga film „Verekivi”. Nimelt tappis Riisipere mõisnik Tallinnas oma endise talupoja, kellest vahepeal oli saanud linnakodanik. Vastavalt Tallinna seadustele võetakse mõisnik kinni ja tema elutee lõppes Harju tänava väravate vahel n-ö eikellegimaal.

Nissi kirikus on ka uhke härrasterõdu, mis ehitati ühe hilisema Riisipere mõisniku, vabahärra Stackelbergi poolt ja et aadlik võiks ikka kirikuõpetajale ülevalt alla vaadata, on ka härrasterõdu kantslist kõrgem.

Jumalateenistus oli kena, täis laulu. Et Nissi koguduse organist on Jaan Vaidla, Martin Körberi loomingu austaja ja asjatundja, kõlas teenistusel laule nii Körberi sõnadel kui viisidel. Loodan, et ka meie koorilaul kõlas rahuldavalt.

Pärast pidulikku kohvijoomist koos Nissi õpetaja Lea Jantsi ja koguduserahvaga, jääb vaid öelda tuntud koraali sõnadega: „Jumal olgu tänatud, kõik on hästi korda läinud...”

Aitäh bussijuht Silverile, aitäh tegijatele ja järgmise avastusretkeni!

Tänulik Ülo Roos