Tema armastus meie vastu ei ole üksnes ilus sõna, vaid see on ennekõike tegu. Kujutades oma ülesannet selles maailmas ütleb ta Luuka evangeeliumis: „Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.” (Lk 19:10)

Oma rada käimine on olnud inimese enda otsus, aga selleks, kuidas taastada osadust Jumalaga, inimesel lahendust ei ole. Kui inimene on ise katkestanud sideme elu allika ja lättega, on ka kaotanud ühendfuse elu alusega mis toob paratamatult endaga kaasa vaimuliku hääbumise ja surma. Bioloogiline surm vormistab sel puhul vaid selle kurva arengu lõpu ehk igavese lahutatuse Jumalast. Vaimulikult surnud inimene ei suuda ise ennast aitama. Ilma Jumala abita jääksime temast igavesti lahutatuks.

Jumal on armuline ja seepärast on aeg mida praegu elame meie jaoks armuaeg. See tähendab seda, et kogu Jumala loomistöö põhineb armule, mis on saanud nähtavaks Jeesuse ilmumise kaudu. Meie elu ja keskkond meie ümber on kallihinnaline ennekõike sellepärast, et tohime selles kuulda rõõmusõnumit Jumala armust, pattude andekssaamisest ja uskuda oma päästjat Kristust. Seni kui elame, on meil võimalus olla kokkupuutes Jumala sõnaga, mille läbi on meil lootust. Selle kaudu avaneb elu kõige suurem tähendus, igavene elu taevas. 

Kõigeväeline Jumal, kes sa oled loonud taeva ja maa. Kõik on sinu meelevallas ja sinule ei ole midagi võimatu. Me imetleme sinu loodut ja palume: Õpeta meid nägema selles sinu tarkust ja suurust. Valitse meid oma Vaimu läbi nii, et meie endi teadmine ja saavutused ei juhiks meid eksitusse. Issanda Jeesuse Kristuse nimel.