Prohvet Jeremija suu läbi ütleb Issand, et tema ise kogub oma lammaste jäägi kõigist maadest, kuhu ta on nad ajanud, ja toob nad tagasi nende karjamaale; nad on siis viljakad ja neid saab palju. Ja ta seab neile karjased ning nood karjatavad neid; siis nad enam ei ehmu ega karda, ja ühtegi neist ei jää vajaka.

Eesti inimesed on viimase suure sõja perioodil pillutatud rahvana üle maailma, mille sümboliks on kujunenud kodust eemal viibimine kas läänes või idas. Üldistades võib öelda, et läände põgeneti, aga itta pagendati või viidi sunniviisiliselt.

Esimese puhul on tekkinud üle maailma küll mitmeid Eesti asundkondi, kuid enamus neist on aja jooksul laiali pillutatud ja võitlemas oma keele ja kultuuri säilise eest. Vähesed on otsustanud tagasi pöörduda kodumaale, et pühendada oma elu viimased aastad isakodu ülesehitamisele.

Siberi vangipõlvest naasnud põlvkond on näinud oma tulevikku kodueestis ja on vaatamata suurtele raskustele saanud elada oma kodumaal ja saanud oma lapsed kasvatada üles eestikeelses ühiskonnas. See on muidugi suur üldistus, kuna inimesel on raske ette näha oma saatust ja langetada konkreetsete sündmuste keerises see ainuõige valik.

Viimastel päevadel kui haiguspuhang on saadud Eestis loodetavasti kontrolli alla, olen kriisi eesliinil seisavate inimeset suust kuulnud murelikke noote eraldatusest tingitud rahutusest ja murest vaimse tervise halvenemise pärast. On ju füüsilisest eraldatusest hullem teadmatus olukorra kestmisest ja kehtivate piirangute leevendamisest.

Saarlaste kannatus katkes täna ja väljendus olulisema päevateemana vaikiva istumisprotestina, sunnitud vangistuse ja ebavõrdse kohtlemise vastu mis on suunatud sõnumina eriolukorra juhtidele.

Poliitikutele meeldib teinekord meenutada, et rahva hääl on Jumala hääl. Jeremija sai ka tegelikult oma oma sõnumi Jumalalt mis oli suunatud Juuda kuningatele, kes pidid oma rahva eest kõigiti hoolitsema, neid karjastena hoides, kaitstes, juhtides ja toites, ent selle asemel olid oma kohustused hüljanud ja rahva mitte ainult hooletusse jätnud vaid neid ka ülekohtuga eksitanud.

Konkreetses ajaloolises kontekstis oli Jeremija jaoks selge, et üks ajajärk oli lõppemas ning, kuna tulevik on Jumala meelevallas, ei saanudki olla muud lahendust, kui et Jumal ise võtab oma rahva saatuse enda kätte ning annab talle seniste läbikukkunud kuningate ja karjaste asemel sellise, kes on valmis oma kutsumust järgima ja kohustusi nii Jumala kui inimeste ees täitma.

Kristliku pühakirjakäsituse järgi ei ole mingit kahtlust, et Taaveti õige Võsu (Jr 23:5), too kuningas, kelle Issand oma rahvale kingib, ongi Messias, Jumala inimeseks saanud Poeg, nii oma rahva kui terve maailma pattude eest lepitusohvrina risti löödud ja surnuist üles tõusnud Õnnistegija Jeesus Kristus, kes lõpetab Temasse uskujate, s.t inimkonna püha jäägi, vangipõlve ja juhib ta pagendusest igavese elu Tõotatud maale.

Kuigi Iisraeli usulise ja kõlbelise laostumise peasüüdlased on rahvajuhid, ei ole süüst puhas ka rahvas ise. Jumala viimaseks sõnaks on ometi tõotus päästmisest ja Iisraeli taastamisest – igavese kuningriigina, milles valitsevad õigus ja õiglus.

See tõotus täitub siis, kui tuleb uus ja ustav kuningas, kes tõelise Hea Karjasena annab iseennast oma lammaste eest.