Varjatud Jumal

8 . juunil ehk Nelipühal täitus 150 aastat eesti luuletaja Ernst Enno sünnist, kelle osaks olla oma loominguga omast ajast ees ja kes töötades kas pangaametnikuna väi Lääne- Eesti kooliinspektorina kirjutas samal ajal loomingut, mis ammutas inspiratsiooni eesti loodusest ja milles esimesena eesti luuletajatest väljendus igatsus Jumala järele. See otsing või igatsus väljendub ka tema järgmisest tuntuks lauldud luuletuses, mida eeloleval jaanipäeval lauldakse esmakordselt puhkpillide saatel ka Saaremaa kalmistupühadel.

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, 

mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole, silm nagu seletaks, 

kui kuskil mäenõlval sa üksi seisataks

ja ümber nagu tuuled su üle juttu a’aks – 

ei mõista, siiski kõigest sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi – 

ja ohkad endamisi, ja ohkad jällegi…

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, 

mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.

Nii nagu luuletaja looming sünnib olukorras, kus tema hinge igatsus või äng on kõige suurem, tuleb ka inimene Jumala ette sageli siis, kui elus ettetulevad keerulised olukorrad panevad teda Jumala poole pöörduma.

Tänase pühapäeva evangeeliumis tuleb juutide vanematekogu liige Nikodeemos Jeesuse juurde, kuna ta on hämmastunud tema õpetusest. Jeesus nägi temas enamat kui targa õpetajana ja seepärast tunnistas ta talle, et Jumala riiki saab näha vaid uuesti sündinud inimene. Nikodeemos küsib seepeale: „Kuidas see on võimalik?” Ta ei ole ainust, kes on piiblis seda küsinud. Jumala imeteod algavad sageli seal kus inimlikud võimalused on lõppenud.

Nikodeemos oli Moosese seaduste tundja, kes tundis hästi oma isade usundit, aga ta ei tundud seda mis muudab meie vaimuliku elu elavaks. Jeesuse sõnadega: Kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” Uuesti sündimises on küsimus vaimuliku elu sündimisest meis Püha Vaimu väes ja mõjul. Me ei saa kunagi eristada teineteisest uuestisündimist ja Jeesust. Ühte ei ole ilma teiseta.

Uuestisündimine ei ole üksnes metafoor, vaid see on üleloomulik usu sündimine, mis on Jumala and. Üksnes Püha Vaim saab meid tuua osadusse Jeesusega ja ärata meis usku temasse. Jeesus Kristus on elu, keda Püha Vaim meile annab.

Jeesus selgitab küsijale kuidas see saab võimalikuks. Sõna sai lihaks, et viimane võiks võtta vastu Jumala Vaimu. Jumala viha pidu kaotatama, et Püha Vaim saaks meis ärata usku, nagu loodus tärkab pärast pikka talve elule.

Selgitades seda Nikodeemosele tõi Jeesus variseride jaoks tuntud näite Moosesest, kes kõrbes ülendas mao, et igaüks, kes sellele vaatasid võiksid saada terveks madude mürgist kes inimesi salvasid. Nii nagu Jeesus oli ülendatud ristile, saavad need, kes tema peale vaatavad ja temasse usuvad, päästetud surma ja patu väest meie eludes.

Mao peale vaatamine ei olnud niivõrd ennetav ravim nagu vaktsiin haigestumise vastu, vaid see oli mõeldud neile, kes olid juba saanud surmava salvamise osaliseks, et nad ei sureks. Võrreldes ennast maoga, sai Jeesus ise patuseks, kes pidi lunastama meid, et me ei sureks. Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.

Veest ja Pühast Vaimust sündimine teostub ristimises, mis tuleb võtta vastu Jumala enda Vaimu poolt kingitud usus: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.» (Mk 16:16) Usk, mille Jumal meile Püha Vaimu läbi kingib, ei ole mitte lihtsalt usk Jumala olemasolusse, vaid see on usk Kolmainu Jumalasse, Isasse ja Pojasse ja Pühasse Vaimusse, kes on meid loonud, lunastanud ja uuesti sünnitanud ning kes meid jätkuvalt valgustab, pühitseb, juhatab ja elustab. See on usk Jumala ainusündinud Pojasse, kes on meie pärast inimeseks saanud ja ristil surnud; kes on sarnaselt sellele, kuidas Mooses ülendas kõrbes vaskmao, ülendatud ristipuule, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Kui meil seda usku ei ole, siis me hukkume, aga kui me ennast selles usus Jumala armu hoolde usaldame ning ülekohtu pimeduse juures Tema armastuse imelise valguse juurde tuleme, siis võime teada, et oleme päästetud ja meil on igavene elu ning me ei lähe mitte kohtu alla, vaid oleme juba läinud surmast ellu (Jh 5:24).

 + Anti Toplaan