Kirjandusteadlane Maarja Vaino pidamas ettekannet Foto: A. Toplaan
Usulisest uuringust ja kirjandusest
EELK juhatuse liikmete konverents algas reedel Tartu Pauluse kirikus avajumalateenistusega, kus teenisid Saare-Lääne piiskop Anti Toplaan, Pauluse koguduse õpetaja ja Tartu praost Kristjan Luhamets ning emeriitpiiskop Joel Luhamets.
Pärast konverentsi juhatuse tervitust asuti kuulama päeva esimest ettekannet peapiiskop Urmas Viilmalt, kes rääkis teemal „Usuline maastik Eestis – kirik sekulaarses ühiskonnas“.
Kirikujuht jagas 51 koguduse delegaadi ja sajakonna osaleja ees esmalt veidi võrdlevat statistikat 2021. aasta uuringust. Eesti rahvuslikus koosseisus oli selle kohaselt eestlasi 69,1% ja slaavlasi umbes 25%. Kristlasteks pidas end 26,7% rahvastikust, kellest õigeusulisi oli 16,3% ja luterlasi 7,7%. Muud konfessioonid olid kokku esindatud 2,7% ulatuses. Määratlemata usutunnistusega inimesi oli koguni 71%.
Käesoleval aastal on avaldatud uus sotsioloogiline uuring meie usulise maastiku kaardistamiseks. Selle kohaselt peab ennast vaimseks inimeseks 24% ja usklikuks 16%, mittereligioosseks peab end 18%. Ateistiks peab end 10%, nagu ka agnostikuks. Seega peaks kirikutel olema teada, kellele suunata oma sõnum – selleks on enamik meie elanikkonnast.
Luterlastena defineerib end uue uuringu kohaselt eestlastest 6,6%, aga õigeusklikuna ainult 1,2%. Venekeelsest elanikkonnast kuulub õigeusu kirikusse 3,7%, aga sellesse kogukonda kuuluvana tunneb end koguni 10,7% elanikest. Nende arvude järgi tuleb tõdeda, et Eestis on jätkuvalt suurim konfessioon luterlus.
Uuringu üldiseks kokkuvõtteks saab öelda, et enamik Eesti elanikest ei pea end ühegi religiooni järgijaks. Eestlaste seas ei määratle end ühegi usu järgijana 66% vastanutest, venekeelse elanikkonna seas on see näitaja 27%. Kokku peab end kristlaseks 37% elanikkonnast. Eestikeelsetest vastajatest määratleb end kristlasena 27%, venekeelsetest aga 63%.
Luterlikus kirikus tegutseb 170 kogudust 12 praostkonnas, kus on kokku 151 710 ristitud liiget, kellest 20 231 on teinud oma liikmeannetuse. Kirikus on kokku 245 vaimulikku ja 43 diakonit, diasporaas 17 vaimulikku ning 42 vaimulikku on juba emerituuris. Nende hulgas on 187 meest ja 58 naist. Kirikus on 4 ametis olevat piiskoppi. Aktiivses teenistuses on erineva koormusega ühtekokku 163 vaimulikku.
Viimastel aastatel on suundumus, et vaimulikuametisse pürgivad inimesed, kes omandavad oma teist või kolmandat haridust, soovides kogudusi teenida oma kutsumusest lähtuvalt.
Kirikus võib aktuaalseteks teemadeks pidada kriisivalmidust, samuti tegeletakse aktiivsemalt noorte kaasamisega kogudustes, sh noortekogu töö käivitamisega. Oluline teema on olnud ilmikute kaasamine, sh juhatuse esimeeste rolli täpsustamine ja misjonitegevuse elavdamine.
Kirikus tegutseb vabatahtlikke suurusjärgus 5000–6000 inimest, mida on sama palju, kui Politsei- ja Piirivalveametis töötab kokku erinevaid ametnikke. Kirik valmistab ette uue lauluraamatu väljaandmist, tähistab 2027. aastal rahvakiriku asutamise 110. aastapäeva ning alanud on uue piiblitõlke töö, mis valmib piibli väljaandmise 300. aastapäevaks ehk 2039. aastaks.
Üldistest suundumustest tõi peapiiskop esile, et ühiskonnas on peale tungimas ilmalik humanism. Oma usu praktiseerimine avalikus ruumis väheneb, kuna kirikult eeldatakse püsimist oma müüride vahel. Inimesed säilitavad küll religioossuse, aga samas süveneb individualism, mis loob uusi sünkretistlikke traditsioone, millest on kujunemas usuline peavool. Kristlik ja usuline praktika võib nendes oludes taanduda intellektuaalseks tegevuseks, mis on väheste valitute huviks.
Kiriku liikmeskond võib ka tulevikus väheneda, aga osalus ei vähene, kuna suuremates keskustes on jumalateenistustel osalemine pigem kasvanud. Samas, kui kiriku ressursid vähenevad, tähendab see seda, et alles jääb kõige olulisem ehk jumalateenistuste pidamine. Kiriku loomulik suhtlus haridusasutustega sõltub suurel määral asutuse juhi suhtumisest. Tõsiasi on see, et üldhariduskoolides puudub usundiõpetus, kuid kristlikesse koolidesse laste õppima suunamise vastu püsib lapsevanemate poolt jätkuvalt kõrge huvi. Üldhariduskoolid vaatavad kirikule pigem kui poliitilisele erakonnale, kes ei ole koolis teretulnud. Ka ilmalik riik hoiab distantsi, kuna noorematel ametnikel puudub üha sagedamini elementaarne teadmine kirikust ja selle tähendusest. Kõigele sellele vaatamata jääb alati lootus ja Püha Vaimu ei saa alahinnata.
Eesti kirjandusest ja selles esinevatest kõlbelistest väärtustest
Päeva teise pikema ettekande teemal „Eesti kirjandusest ja selles esinevatest kõlbelistest väärtustest“ pidas kirjandusteadlane ja filoloog Maarja Vaino.
Maarja Vaino sõnul mõjutab ilukirjanduse lugemine inimese ajutegevust. Paberraamatut lugev inimene jätab loetut meelde rohkem kui elektroonilisest infokandjast lugeja. Kui keegi samastab ennast mõne ilukirjanduse tegelasega, mõjub see lugejale nii, nagu see oleks toimunud tema endaga. Hea raamat mõjutab inimest pikema aja jooksul. Inimesed, kes loevad rohkem, suudavad emotsionaalselt paremini lugeda ka teiste inimeste olemust või koguni nende ilmeid.
Anton Hansen Tammsaare romaanis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ kahtleb Jumal inimese loomise ettevõtmises. Vanapagan näeb selles ohtu ja läheb maa peale plaaniga näidata, et õndsaks on võimalik inimesena saada isegi temal. Selles maailmas hakkab aga naaber Kaval-Ants naiivset Jürkat ära kasutama, kuna too usub lunastusse. Kui sellest romaanist koolis rääkida, ei saa lapsed tihti aru, miks Jürka selline on, kuid teos ise on väga mitmekihiline ja eeldab küpset järelemõtlemist.
Lastel ei arene tänapäeval enam välja tundeelu, kuna nad istuvad kogu aeg ekraani ees ega õpi tundma teise inimese miimikast peegelduvaid tundeid. Teist inimest ei saa aga nii lihtsalt kõrvale panna, nagu seda saab teha tehisaru või seadmega. Psühholoogid on juba kaua aega tunnistanud, et lapsed ja noored ei suuda toime tulla oma tunnete ja emotsioonidega. Kui me ei oska nendega toime tulla, võib ka hea raamatu lugemine olla liiga raske kogemus. Näiteks on juba ülikoole, kus raamatutele lisatakse hoiatused, et teos võib põhjustada kurbust või tugevaid tundeid.
Viivi Luik on kirjutanud teose „Ajaloo ilu“, kus sündmused toimuvad kahes ajas ning peategelane peab valima, kas ta põgeneb või jääb kohale. See püstitab küsimuse: kes on inimene siis, kui ta loobub iseendast mälu või traditsiooni mõistes? Kui palju on inimene seotud selle kohaga, kust ta tuleb, ja kas ilma mäluta saab olla õnnelik? Autor leiab, et ilma selleta inimene õnnelik olla ei saa. Avatud maailma puhul arvatakse, et ei ole vahet, kus elatakse, kuid nii see ei ole – inimesed on hakanud Eestisse tagasi tulema, kuna neile on tähtis, et neid ümbritseks oma kultuur ja keel.
Kaasaegne kirjandus ei tegele enam inimeseks olemise põhiküsimustega, mis tähendab, et puudu hakkab jääma empaatiavõimest. Seega on ühiskond juba muutunud. Maarja Vaino soovitab kaasaegsest kirjandusest lugeda Viivi Luige raamatut, mis on sündinud Tartu Ülikoolis peetud seitsme loengu materjalidest. Need kõnelevad inimestest – milliseid isiksusi sünnitavad sõja- või rahuperioodid ja kes elavad igapäevaselt meie kõrval.
Lõpetuseks tõi Tammsaare-uurija näite romaanist „Tõde ja õigus“, kus kirjanik annab ühe peategelase Andrese sõnade kaudu mõista, et inimene on Jumala kätes nagu kraavilabidas, kelle käest ei küsita, kas talle meeldib see, mis temaga tehakse, või mitte.
Kirja pani Anti Toplaan
EELK juhatuse liikmete konverents algas reedel Tartu Pauluse kirikus avajumalateenistusega, kus teenisid Saare-Lääne piiskop Anti Toplaan, Pauluse koguduse õpetaja ja Tartu praost Kristjan Luhamets ning emeriitpiiskop Joel Luhamets.
Pärast konverentsi juhatuse tervitust asuti kuulama päeva esimest ettekannet peapiiskop Urmas Viilmalt, kes rääkis teemal „Usuline maastik Eestis – kirik sekulaarses ühiskonnas“.
Kirikujuht jagas 51 koguduse delegaadi ja sajakonna osaleja ees esmalt veidi võrdlevat statistikat 2021. aasta uuringust. Eesti rahvuslikus koosseisus oli selle kohaselt eestlasi 69,1% ja slaavlasi umbes 25%. Kristlasteks pidas end 26,7% rahvastikust, kellest õigeusulisi oli 16,3% ja luterlasi 7,7%. Muud konfessioonid olid kokku esindatud 2,7% ulatuses. Määratlemata usutunnistusega inimesi oli koguni 71%.
Käesoleval aastal on avaldatud uus sotsioloogiline uuring meie usulise maastiku kaardistamiseks. Selle kohaselt peab ennast vaimseks inimeseks 24% ja usklikuks 16%, mittereligioosseks peab end 18%. Ateistiks peab end 10%, nagu ka agnostikuks. Seega peaks kirikutel olema teada, kellele suunata oma sõnum – selleks on enamik meie elanikkonnast.
Luterlastena defineerib end uue uuringu kohaselt eestlastest 6,6%, aga õigeusklikuna ainult 1,2%. Venekeelsest elanikkonnast kuulub õigeusu kirikusse 3,7%, aga sellesse kogukonda kuuluvana tunneb end koguni 10,7% elanikest. Nende arvude järgi tuleb tõdeda, et Eestis on jätkuvalt suurim konfessioon luterlus.
Uuringu üldiseks kokkuvõtteks saab öelda, et enamik Eesti elanikest ei pea end ühegi religiooni järgijaks. Eestlaste seas ei määratle end ühegi usu järgijana 66% vastanutest, venekeelse elanikkonna seas on see näitaja 27%. Kokku peab end kristlaseks 37% elanikkonnast. Eestikeelsetest vastajatest määratleb end kristlasena 27%, venekeelsetest aga 63%.
Luterlikus kirikus tegutseb 170 kogudust 12 praostkonnas, kus on kokku 151 710 ristitud liiget, kellest 20 231 on teinud oma liikmeannetuse. Kirikus on kokku 245 vaimulikku ja 43 diakonit, diasporaas 17 vaimulikku ning 42 vaimulikku on juba emerituuris. Nende hulgas on 187 meest ja 58 naist. Kirikus on 4 ametis olevat piiskoppi. Aktiivses teenistuses on erineva koormusega ühtekokku 163 vaimulikku.
Viimastel aastatel on suundumus, et vaimulikuametisse pürgivad inimesed, kes omandavad oma teist või kolmandat haridust, soovides kogudusi teenida oma kutsumusest lähtuvalt.
Kirikus võib aktuaalseteks teemadeks pidada kriisivalmidust, samuti tegeletakse aktiivsemalt noorte kaasamisega kogudustes, sh noortekogu töö käivitamisega. Oluline teema on olnud ilmikute kaasamine, sh juhatuse esimeeste rolli täpsustamine ja misjonitegevuse elavdamine.
Kirikus tegutseb vabatahtlikke suurusjärgus 5000–6000 inimest, mida on sama palju, kui Politsei- ja Piirivalveametis töötab kokku erinevaid ametnikke. Kirik valmistab ette uue lauluraamatu väljaandmist, tähistab 2027. aastal rahvakiriku asutamise 110. aastapäeva ning alanud on uue piiblitõlke töö, mis valmib piibli väljaandmise 300. aastapäevaks ehk 2039. aastaks.
Üldistest suundumustest tõi peapiiskop esile, et ühiskonnas on peale tungimas ilmalik humanism. Oma usu praktiseerimine avalikus ruumis väheneb, kuna kirikult eeldatakse püsimist oma müüride vahel. Inimesed säilitavad küll religioossuse, aga samas süveneb individualism, mis loob uusi sünkretistlikke traditsioone, millest on kujunemas usuline peavool. Kristlik ja usuline praktika võib nendes oludes taanduda intellektuaalseks tegevuseks, mis on väheste valitute huviks.
Kiriku liikmeskond võib ka tulevikus väheneda, aga osalus ei vähene, kuna suuremates keskustes on jumalateenistustel osalemine pigem kasvanud. Samas, kui kiriku ressursid vähenevad, tähendab see seda, et alles jääb kõige olulisem ehk jumalateenistuste pidamine. Kiriku loomulik suhtlus haridusasutustega sõltub suurel määral asutuse juhi suhtumisest. Tõsiasi on see, et üldhariduskoolides puudub usundiõpetus, kuid kristlikesse koolidesse laste õppima suunamise vastu püsib lapsevanemate poolt jätkuvalt kõrge huvi. Üldhariduskoolid vaatavad kirikule pigem kui poliitilisele erakonnale, kes ei ole koolis teretulnud. Ka ilmalik riik hoiab distantsi, kuna noorematel ametnikel puudub üha sagedamini elementaarne teadmine kirikust ja selle tähendusest. Kõigele sellele vaatamata jääb alati lootus ja Püha Vaimu ei saa alahinnata.
Eesti kirjandusest ja selles esinevatest kõlbelistest väärtustest
Päeva teise pikema ettekande teemal „Eesti kirjandusest ja selles esinevatest kõlbelistest väärtustest“ pidas kirjandusteadlane ja filoloog Maarja Vaino.
Maarja Vaino sõnul mõjutab ilukirjanduse lugemine inimese ajutegevust. Paberraamatut lugev inimene jätab loetut meelde rohkem kui elektroonilisest infokandjast lugeja. Kui keegi samastab ennast mõne ilukirjanduse tegelasega, mõjub see lugejale nii, nagu see oleks toimunud tema endaga. Hea raamat mõjutab inimest pikema aja jooksul. Inimesed, kes loevad rohkem, suudavad emotsionaalselt paremini lugeda ka teiste inimeste olemust või koguni nende ilmeid.
Anton Hansen Tammsaare romaanis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ kahtleb Jumal inimese loomise ettevõtmises. Vanapagan näeb selles ohtu ja läheb maa peale plaaniga näidata, et õndsaks on võimalik inimesena saada isegi temal. Selles maailmas hakkab aga naaber Kaval-Ants naiivset Jürkat ära kasutama, kuna too usub lunastusse. Kui sellest romaanist koolis rääkida, ei saa lapsed tihti aru, miks Jürka selline on, kuid teos ise on väga mitmekihiline ja eeldab küpset järelemõtlemist.
Lastel ei arene tänapäeval enam välja tundeelu, kuna nad istuvad kogu aeg ekraani ees ega õpi tundma teise inimese miimikast peegelduvaid tundeid. Teist inimest ei saa aga nii lihtsalt kõrvale panna, nagu seda saab teha tehisaru või seadmega. Psühholoogid on juba kaua aega tunnistanud, et lapsed ja noored ei suuda toime tulla oma tunnete ja emotsioonidega. Kui me ei oska nendega toime tulla, võib ka hea raamatu lugemine olla liiga raske kogemus. Näiteks on juba ülikoole, kus raamatutele lisatakse hoiatused, et teos võib põhjustada kurbust või tugevaid tundeid.
Viivi Luik on kirjutanud teose „Ajaloo ilu“, kus sündmused toimuvad kahes ajas ning peategelane peab valima, kas ta põgeneb või jääb kohale. See püstitab küsimuse: kes on inimene siis, kui ta loobub iseendast mälu või traditsiooni mõistes? Kui palju on inimene seotud selle kohaga, kust ta tuleb, ja kas ilma mäluta saab olla õnnelik? Autor leiab, et ilma selleta inimene õnnelik olla ei saa. Avatud maailma puhul arvatakse, et ei ole vahet, kus elatakse, kuid nii see ei ole – inimesed on hakanud Eestisse tagasi tulema, kuna neile on tähtis, et neid ümbritseks oma kultuur ja keel.
Kaasaegne kirjandus ei tegele enam inimeseks olemise põhiküsimustega, mis tähendab, et puudu hakkab jääma empaatiavõimest. Seega on ühiskond juba muutunud. Maarja Vaino soovitab kaasaegsest kirjandusest lugeda Viivi Luige raamatut, mis on sündinud Tartu Ülikoolis peetud seitsme loengu materjalidest. Need kõnelevad inimestest – milliseid isiksusi sünnitavad sõja- või rahuperioodid ja kes elavad igapäevaselt meie kõrval.
Lõpetuseks tõi Tammsaare-uurija näite romaanist „Tõde ja õigus“, kus kirjanik annab ühe peategelase Andrese sõnade kaudu mõista, et inimene on Jumala kätes nagu kraavilabidas, kelle käest ei küsita, kas talle meeldib see, mis temaga tehakse, või mitte.
Kirja pani Anti Toplaan