Mt 5: 13-16

13 Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata.14 Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.15 Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.16 Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.

Jeesuse tuntud loos soolast ja valgusest asetub meie vaimusilmade ette lai vaateväli. Esmalt viitab maa sool nii maale, millest sool pärineb, kui ka kõikidele maa elanikele, kellele on sool eluks hädavajalik.

Maailma valgus kujutab veel ühemõttelisemalt, et evangeeliumi sõnum on mõeldud avalikuks saamiseks tervele maailmale. Kristlik usk on ka selles mõttes ainulaadne, mille päästev sõnum on suunatud kõigile inimestele. See sõnum peegeldab kadumatut optimismi, mis põhineb Jumala tahtel päästa maailm. Tema viib lõpuni juba aegade algusest kavandatud õndsuslugu oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu. Need põhimõtted ja vaated avanevad läbi kogu piibli, kulmineerudes Uue Testamendi sõnumis.

Ristiusul on samas olnud läbi aegade kiusatus, kas muganduda käesoleva maailmaga, kaotades oma mõju soolana või siis vastupidi, tõmbuda sellest kurjast maailmas eemale ja peita oma valgus vaka alla. Mõlemad teed viivad eksitusse. Jeesuse ajal tegutsesid näiteks kõrbes esseenid, kellega puutus arvatavalt kokku ka Ristija Johannes, kes aga eraldasid ennast maailmast, moodustades kloostritaolise vennaskonna. Sel juhul ei heidetud soola maailma inimeste sekka, vaid koguti ühte kokku. Nende valgus koguti samuti kokku, valgustama vaid väikest valitute hulka. Nad ise uskusid, et valmistavad Issandale teed, aga kui ta viimselt saabus, ei olnud nad valmis teda vastu võtma või siis ei tundnud nad teda ära.

Kristliku kiriku pikas ajaloos on mitmeid näiteid selle kohta, kuhu enda maailmast eraldamine võib välja viia. Alati ei ole see koguduse ja kiriku uuendamist ja koguduse kasvu esikohale seadmine, millele ometi viitab Jeesuse õpetus.

Sool on nagu väetis. Kui väetis koguda ühte kohta, levitab see vaid halba lõhna, aga kui seda levitada suurele põllule, toob see kaasa suure saagi. Ühte kogutud sool või väetis võib olla maale, kuhu ta on pandud, koguni ohtlik nii, et selles paigas ei hakka pikka aega midagi kasvama.

Soola võib Jeesuse õpetuses võrrelda ka VT seaduse õpetusega. Seadus ilma evangeeliumi valguseta juhib lootusetusse. Seaduse ülesanne on tuletada end meelde, nagu sool, mis satub haavale ja paneb inimest leidma oma probleemile kiiret abi.

Sool ja valgus kujutavad üheskoos kristlasi ja neile usaldatud ülesannet selles maailmas. Soola mõju on silmale nähtamatu, varjatud, aga samas mõjuv. Valguse ülesanne on vastupidine. Kui see ilmneb, ei saa see jääda märkamatuks. Nii üleliigne soolasus kui ka selle puudumine, tekitab kahju. Kui füüsikaline valgust ei saa olla samuti liiga intensiivne, siis Kristuse ja tema Sõna valgust ei saa olla kunagi liiga palju. Kristlastel on küll kiusatus olla selle valguse peegeldajad maailmas, aga mitte soolana. Inimene soovib lihtsalt olla nähtav, aga mitte alati nähtamatu ja mõjutada asju seestpoolt või rohujuure tasandilt.

Kui tuntud kristlik autor Stanley Jones kirjutas 1930 aastatel raamatu Mäejutlusest, millest need Jeesuse sõnad pärinevad, räägib ta selles olulisi mõtteid soolast ja selle puudumise tähendusest kristlikus usus. Ta ütleb, et usk mis pidi maailma päästma selle kasutusest, võib ise muutuda kasutuks. Usu hülgamine ei sõltu alati inimese vanast loomusest, vaid inimliku usu väärtusetusest. Kirikute kaotus ei sõltu tema sõnum mitte niivõrd sellest, et inimestel ei oleks usku, vaid sellest, et kirikud on ise maitsetud ja väärtusetud.“

Ta toob ühe näite Indiast, kus ta on töötanud pikalt misjonärina, pannes tähele, kuidas veised kõnnivad pikki maid selleks, et nad võiksid limpsida soolatükke, aga nad ei astuks sammugi, kui nad seda teha ei saaks. Küsimus ei ole siis selles, kas inimesed käivad kirikus, vaid kas kirikutes leidub soola. Kui seda leidub, siis tullakse kohale ka pika maa tagant.

Kogudus ja kirik peavad olema nagu linn mäepeal. Seetõttu ongi kirikud ehitatud tavaliselt, kas mõne nähtavale või käidavale kohale. Sõnum mida kirik kuulutab on mõeldud kõigile ja seetõttu peaks see saama ka nähtavaks. Oluline on see, et see sõnum ei kõneleks meist endist vaid Jumalast.

Maitsetut ja halli kristlust ei tasu lasta nähtavaks saada. Kui kirikud on ka täiesti korda tehtud, mida Eesti oludes tuleb küll harva ette, aga nad ei anna edasi sõnumit igavikust Jumaka auks, on nad ilmaasjata ehitatud või korda tehtud. Mõne kiriku kohal või seinal on ka mõni lause või piiblisalm mis toob esile olulisema sõnumi ka siis kui keegi selles hetkel ei räägi. Näiteks Kuressaare kirikus on see:  „Jeesus Kristus on sama, eile täna ja igavesti,“ ning „Au olgu Jumalale kõrges.“

Kristalseks võib saada ka inimesele endalegi märkamatult, kuna Jumal toimib nii, et inimene ei saaks ise selle ees võtta au endale. Tulevane arst ja vähiravifondi asutaja Toivo Tänavsuu tunnistab viimases intervjuus ajalehe ostimehe küsimusele oma usule tulemise kohta: „Läksin kümneaastaselt poistekoori, millega laulsime Euroopa kirikutes vägagi vaimulikke laule. Ühel hetkel teismelisena hakkasin õhtuti lugema meieisapalvet – ei mäletagi, kes mulle seda õpetas. Elu kriisid viisid mind 22-aastaselt Olevistesse ja sealtpeale olen koguduse inimestega läbi käinud. Olen ka meelt parandanud, kui vaja.“

Jumala sõna võib meie juures teha oma tööd, aga Kristase elu ei saa jääda nähtamatuks või varjatuks, kuna mäel oleva linn ei saa jääda varjule. Martin Luther on öelnud, et kui sa oled kristalne, siis tean seda hästi, aga kui sa ei ole siis tean seda veelgi paremini.

Kristusest lahus elamine ilmneb inimese elust ja valikutest, aga kas teised inimesed näevad meis midagi sellist, mis paneks ka neid igatsema seda usku mis on meile osaks antud? Usuta elu ei pea alati ilmnema ebamoraalses elus või valikutes. Inimene võib elada väga eeskujulikult, aga ta ütleb, et ta saab hakkama ka ilma usuta. Samas ütleb selle kohta otsesõnu apostel Paulus, kirjeldades olukorda enne koguduse liikmete usklikus saamist: „Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas.“ Ef 2:12

Prantsuse filosoof de Chardin näeb kristlaskonna suurimat ohtu loobumist usu universaalsest väest. Ta ütleb, et Ilma elurõõmuta ilma hinge tuleta ei ole ümbrust mõjutavat vaimulikku elu, vaid pigem on selle asemel keskpärasus ja hallus.

Uus elu toob meis esile Kristuse evangeelium. Jumala armu poolt võidetud süda saab teha omakasupüüdmatuid tegusid ja paista nagu mäele rajatud linn, kuhu inimesed sooviksid suunduda, mis tunnustab teineteise aitamisest, soojusest ja valgusest Jumala kiituseks.