Jutlus Mt 7: 13-14

Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.

Jeesuse õpetus kahest teest ja kahest väravast tundub iseenesest väga lihtne ja kergesti mõistetav. Kui me aga ise seisame selle valiku ees, siis kas me saame olla kindlad, et teema õige valiku?

Nii nagu kompassi või kaarti kasutatakse sihtkohta jõudmiseks, kasutab kristlane oma valikute tegemisel Jumala sõna ehk piiblit, palvet ja koguduse osadust. Piibli kui Jumala sõna ei saa ilmselt kunagi liigselt tundma õppida, aga ilma seda kasutamata kaldume tegema omast tarkusest valesid valikuid. Piibli avamiseks ja mõistmiseks on olemas palju head kristlikku kirjandust, millest soovitan kindlast lugeda John Bunyani „Palveränduri teekond sellest maailmast tulevasse unenäo võrdpildis“. Mul puudub aeg seda siinkohal ümber jutustada, kuid selle nägemuse alguses lahkub mees oma kodulinnast veendumusega, et tema ja tema pere sellest kohast ehk maailmast välja ei lähe tabab neid häving. Omaksed arvavad , et mees on peast segaseks läinud ja soovitasid tal puhata. Kui mehe kurvastus siiski ei möödu ja ta kutsub oma peret ja naabreid endaga kaasa tulema, keelduvad nad sellest ja mees jäi oma nägemusega üksi, kuna teda rõhus tema enda süükoorem. Selles nägemuses on mitmeid tegelasi ja nii tuleb tema juurde keegi kelle nimi non evangelist ja kes ostab talle kauguses terendava väikese värava suunas, kuhu mees hakkab ka kiiresti eesmärgi liikuma. Kodused ja naabrid peavad teda aga kummaliseks ja mõned naabrid otsustavad teda ümber veenda. See neil siiski ei õnnestu, kuna palverändur ütleb, et ta otsib kadumatut, rüvetamatut ja närtsimatut pärandit, mis on talle taevas tallele pandud, oodates neid, kes teda hoolega otsivad. Järgneb rännak ei osutu kergeks, kuid selle jooksul kohtub ta erinevate isikutega, keda küllap iga kristlane kohtab oma elu palverännakul, ehk kogu see raamat avab erinevate inimeste vaimulaade ja eesmärke eksitajatest kuni abistajateni.

Kuigi iga inimene peab tegema valiku, ei ole igavese elu leidmine siiski mitte tema oma tegu, vaid see on otsekui kinni haaramine Jumala armust Kristuses, kes on tee ja tõde ja elu. Samas ei tähenda Kristuse kasuks otsustamine lihtsat ega mugavat kulgemist, vaid täie teadlikkusega katsumuste teele asumist, koguni oma elu kaotamise hinnaga, et leida see viimaks taas igaveseks.

Ellu viiv tee pole mitte lihtsat kitsas, vaid see on ka raske: see on ristitee, teekäimine koos Kristusega. Jeesus viitab sellele juba Mäejutluse alguses: «Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.» (Mt 5:11j)

Nii on Jeesuse sõnad kahest teest ja kahest väravast mitte ainult üleskutse, vaid ka hoiatus neile, kes olid vaimustunult Jeesuse ümber kogunenud ja arvasid, et on valmis Teda järgima. Jeesus teadis algusest peale, et Tema tee on ristitee – see ei tulnud Talle Tema viimasel Jeruusalemmas-käigul üllatusena..  

Paljudele teadaolevalt olen aastate jooksul harrastanud kestvusalana pikamaajooksu, olles Saaremaal ilmselt see, kes on läbinud enim täispikki maratone. Olen märganud, et mind on mind nimetanud koguni kogenud pikamaajooksjaks. Ometi teen ma peaaegu alati ühe ja sama vea, nimelt alustan oma jooksu liiga kiiresti. Kui sa ei ole just väga heas vormis, maksab see pika maa puhul reeglina alati kätte distantsi teises pooles. Kui võrrelda pikka maa läbimist elurännakuga või kristlase teekonnaga, tundub alguses kõik väga kerge ja ilus, kuna uued inimesed ja uus olukord tunduvad huvitavad ja jõukohased, kuid küsimus on selles, kuidas jääda püsima ja millele toetuda siis, kui me kipume väsima ja saabuvad esimesed pettumused?

Nii nagu spordis ei määra tulemust mitte ainult ettevalmistus, vaid ka osaleja motivatsioon ja treenerite tarkus, ei saa me kristlase teekonnal loota üksnes iseenesele, ükskõik, kas oma õigusele, kasule või millelegi muule. Kristalse teekond sõltub sellest, kuivõrd sõltud sa Kristusest. Kui me hakkama lootma vaid endale, satume eksiteele aga need, kes asuvad teele koos Kristusega, võivad pärida igavese elu ja jõuavad ka oma elu eesmärgile.

Enamik inimesi kasutab laia väravat ja avarat teed mis ei tekita mingeid probleeme. Igavese elu teele viib ainult kitsas värav. See on sedavõrd kitsas, et kogemata või juhuslikult seal keegi sisse ei astu. Seda pole isegi mitte kerge leida. Seda põhjusel, et lai tee on eneseõiguse ja eneseõigustuste, mugavuse ja vooluga kaasa minemise tee. Inimese enda loomus teeb kitsa värav a leidmise ja sellest läbiminemise raskeks.

Ahtast väravast ei saa ilma mingigi pingutuseta sisse marssida, vaid ennast tuleb koomale tõmmata, väikseks teha, võib-olla koguni läbipääsmatuna näivast pilust läbi pressida – või lausa tunnistada, et see ongi võimatu, aga kõik on võimalik neile kes usuvad.

Kui rääkida veel kestvast pingutusest saavutasid kaks eesti naist maailma pikimal Põhja Ameerikas toimunud aerutamismaratonil kus läbiti 1609 km üldarvestuses esikoha, veetes nädal jooksul kuival maal vaid 36 tundi ja magades kokku vaid 17 tundi. Nii pikal rajal tuleb ette palju ootamatusi kuid peamine küsimus on selles, kuidas leida paljudest võimalusest õige tee mis viib sihile. Naised saavutasid esikoha vaid 17 minutilise eduga järgmise paatkonna ees.

Veelgi keerulisema ja raskema tee on võtnud ette purjekas Admiral Bellingshauseni meeskond. Paljud elavad kaasa saarlastest kaptenite juhitud ja Saaremaal selleks ettevalmistuse saanud Arktika reisile üliohtlikuks peetud Loodeväila läbimisel. Viimane on aastas laevaga läbitav vaid väga lühikese perioodi jooksul. Augusti lõpus, septembri alguses on meeskonnal ees kõige kriitilisemad hetked. Nii ei saa öelda, et vähemalt osa meie hulgast sooviks leida lihtsaid lahendusi või käia elus mööda sellist teed kus oleks võimalikult ohutu.

Vahel küsitakse, kas värav – olgu kitsas või lai – asetseb tee alguses või lõpus. Tundub olevat tõenäoline, et pigem lõpus, kuid arvatavasti pole see tähtis, kuna viimselt on nii teeks kui väravaks Kristus.

Meie endi sihid võivad tunduda õiged kuid küllap teema õigesti kui usaldame neid kes tunnevad teed ja kes on seda ise varem läbinud. Jumal teab ja tunneb meie elu ja tema näeb ka seda mida meie veel ei näe või ei märka. Lõpust ehk lõpptulemusest rääkis Jeesus. Meie ei ole suutelised nägema kuhu viib meid meie elu mida me praegu elame.

Kaks teed – elu tee ja surma tee – on tee koos Kristusega ja tee ilma Kristuseta. Need, kes leiavad ja valivad Kristuse tee, peavad teadma, et see pole lihtne ega kerge, vaid ahas ja vaevarikas ristitee, mis aga ainsana viib inimese igavesse ellu. Küllap see on ka põhjus, miks neid, kes selle leiavad ja selle leidnuna seda mööda käia söandavad, ei ole Kristuse sõnul palju.