Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest. Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi! Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!  Ps 18: 1-3

Pühapäeva, mille teemaks on teenimatu arm, peamine tähelepanu on Jumala suveräänsel valikul ja kutsel, millega Ta kinnitab armastust oma rahva vastu, kiindumust oma rahvasse – kiindumust, mis on võrreldav armunu kiindumusega oma armastatusse ning millega kaasneb Jumala vankumatu ustavus ja teadmine, et Tema peale võib alati kõikumatult kindel olla, kuna Tema ise on kindel ja kõikumatu. Jumal ei lase omade käest lahti, Ta ei loobu ega väsi meid juhtimast. Eriliselt julgustav on seejuures teadmine, et Jumal on oma rahva valinud just seetõttu, et tegemist on väiksema ja nõrgemaga ja võib-olla – vähemalt aeg-ajalt – ka kõige vähem armastusväärsega nagu võime aeg-ajalt öelda iseenda ja oma rahva kohta.

Taavet ei ütle psalmis 18, et ta usub Issandasse, kogu südamest vaid, et ta armastab teda kogu südamest. Me võime uskuda väga paljusid asju mis on olemas, aga mis ei lähe meile kuidagi korda. Kui me aga midagi armastame, siis on see meile vägagi tähtis. Lahutatud abikaasade puhul ei ole neil kahtlust, et nad on olemas ja nad teavad teineteisest palju, neil on palju ühiseid kogemusi, aga kuidas on nende puhul armastusega? Ka Jumalasse tuleb mitte ainult uskuda, vaid ka teda armastada. Viimane on isegi olulisem. Jeesus ütles: Esimene ja suurim käsk on et Issandat tuleb armastada üle kõige, rohkem kui midagi muud. (Mt 22:37)

Tasub mõelda, kas seda saame öelda enda kohta ka meie, kes elame uue lepingu ajal, kelle jaoks on evangeelium ilmutatud Jeesuse Kristuse läbi sügavamalt kui omal ajal Taavetile. Armastus sünnib tavaliselt suhtlemise kaudu. Teisiti võib öelda, et armastus hajub seal kus kaob suhtlemine. Kindlasti kehtib see ka meie ja Jumala vahelise suhte puhul. Kui soovime, et armastus tema vastu kasvaks, tuleb tema jaoks rohkem aega leida ja teda tundma õppida.

Taavet ei kõhelnud oma armastust Issanda vastu väljendada. Eestlased on olnud armastuse ja tunnete väljendamisel tagasihoidlikud ja just seal kus on tegemist armastusega mis seda nime ka väärib. Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar on oma loengutes kommenteerinud erinevate rahvaste juures läbi viidud õnneuuringuid: „Enamasti on uuringute järgi õnnelikud need inimesed, kes tunnevad võimalikult palju positiivseid emotsioone ja vähe negatiivseid. Haruldane inimtõug on eestlased, kellel õnnetundeks piisab negatiivsete tunnete puudumisest ja positiivseid pole tingimata tarvis.“

Paljud on andnud leeripühal Issandale altari ees tõotuse ja varsti selle unustanud arvates, et kui olukord peaks muutuma, eks ma seda siis ütlen. Kui me ei suhte siis tegelik osadus puudub. Jumal võrdleb enda ja oma rahva vahekorda abieluga. Abielu ei ole selle osapoolte vahel ideaalis külm ega kauge või kui ta seda on, siis abielu tegelikult ei toimi. Kas aga paljud inimesed meie maal ei ela Jumala suhtes samamoodi nagu elevad teineteisest võõrdunud abikaasad? Siit võib ka otsida üht põhjust, miks ei ole kristlus ühiskonnas toimimas alati soola ja valgusena kuigi selle õpetus on õige. Kui me ka usume, siis ei paista see meie elust kuidagi välja mis paneb küsima kas se eon siis meile üldse oluline?

Taavet ütleb Issandale - minu vägi! Ma saame taas endalt küsida, kes on Issand minule? Kas ta on mingi kõrgem jõud, kauge ja teoreetiline Jumal või on ta ka minu vägi, keda tunnen ja võin usaldada? Taaveti jaoks oli Jumal väga lähedane.

Taavet ütleb Issandale: Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik! Siin meenutab ta oma põgenikupõlve, kus tal tuli otsida varjupaika mägedest ja koobastest. Sarv sümboliseerib jõudu ja valitsusvõimu, kuid keskne sõna on päästja. Jeesus tahab seda kõike olla igaühele kes temale toetub.