Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu. Ps 103:2
Pühapäeva evangeelium Jh 5: 1-15 räägib 38 aastat haige olnud mehest, kes oli aastaid oodanud tiigi kaldal, kus liikuv vesi oli nii mõnegi haige tervendanud. Mees tunnistab Jeesusele tema kõnetuse peale: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki.“ 38 aastat eksles kõrbealal teel tõotatud maa poole ka muistne Iisraeli rahvas, kellest paljud surid enne kohalejõudmist. Jeesus ei paku mehele abi tiiki jõudmiseks vaid küsib: „Kas sa tahad terveks saada?” Mehe senine elu oli keskendunud peamiselt ühte kohta, kus ta koges abitust ja üksindust. Tema silmade ees oli vaid imepärane allikas mis oli talle nii lähedal ja samas kättesaamatu, kuna oma jõuga ta sinna ei pääsenud.
Meie ümber võib olla palju inimesi, aga kas meil on kedagi kes meid aitaks siis kui me seda hädasti vajame? Koolides oli palju õppijaid ja õpetajaid, aga kõige selle keskel on keegi, kes tunneb end üksi ja unustatud. Isegi perekonnas võivad inimesed elada teineteise kõrval, kuid elada ja rääkida teineteisest mööda teise olukorda ja tundeid mõistmata. Haiglates ja vanadekodudes on vaatamata paljudele ülesannetele ja toimetamistele palju neid, keda keegi vaatama ei tule või kedagi kes tuleks, küsiks ja kuulaks.
Soome katoliku kiriku piiskop ja arst Raimo Goyarrola külastas oma pallatatiivset ravi käsitleva doktoritöö raames raskeid haigeid kelle hulgas oli ka tugevate valude all kannatav noor mees. Kohtumise ajal märkas vaimulik, et seda haiget koormavad ka muud asjad. Korraga hakkas noor mees nutma Selgus, et noormehe suhe nõudliku ja emotsionaalselt külma isaga oli keeruline. Vestluse jooksul koges noormees selgelt kergendust. Piiskopi ja uuringut läbi viinud arsti sõnul lähevad arstid liiga sageli sarnastes olukordades ravimite väljakirjutamise teed. Kui aga kannatus on oma olemuselt vaimne, siis ei ole sellel midagi tegemist keemiaga. Nii peaks arst oma napile ajale vaatamata suutma võtta aega oma patsiendi jaoks ja teda kuulama.
Jeesus ütleb talle: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!” Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Kui tuleme Issanda kotta on meie südames palve: „Issand ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks!“ Selle mehe puhul saab ta hetkeliselt terveks Jeesuse sõna peale nii, et tal ei ole enam vaja tiiki, mille vesi võiks anda talle mingit lootust.
Jeesus tervendas neid, keda ta oma teel kohtas ja kes olid mingis mõttes oma olukorraga harjunud, kelle jaoks oli nende haigus või häda kujundnaud nende olemuse ja identiteedi. Jeesusel ei ole ainult meelevald tervendada meie ihu, vaid ta võib meid vabastada meid nägemaks väljapääsu kauakestnud ja meie vaimu ja ihu mõjutavast olukorrast.
Siis ütlesid juudid tervenenule: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.” Tema aga vastas neile: „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!”
Siinkohal meenub omaaegne Ago-Endrik Kerge lavastus, mille tegevus keerleb ümber ühe täiesti tavalise perekonna ümber, kes on nii sügaval telerisõltuvuses, et nad ei märka absoluutselt midagi muud enda ümber. Kui nende korterisse satub ootamatult kummastava ja rahustava olemisega Inimesepoeg Jeesus, ei suuda pereliikmed talle ekraani ees aega veetes suurt tähelepanu pöörata. Enda juures toimunud imetervenemist ei märka isegi pereliige, kes vaatas teleekraani ratastoolist, kuid tõuseb siis püsti et võtta suupisteid ja istub siis tooli tagasi, et jätkata ekraani jälgimist. Samaaegselt nii koomiline kui kurb olukord, mis pilkas omaaegset inimeste võõrandumist ja tarbimisühiskonda on nüüd, ekraanide sõltuvuse ajastul pigem süvenenud, millest on kujunenud uus normaalsus, et sellele mis või kes on meie ümber, ei jätku tähelepanu.
Omaaegse juudi eliidi fookus oli sedavõrd keskendunud Jumala käskude täitmisele, et selle kõrval läks inimene kaduma. Nad nägid sabatil oma kanderaami kandvat meest, aga mitte meest kes oli äsja saanud terveks, et oma kanderaami kanda.
Kui hiljem leiab Jeesus mehe uuesti pühakojast ütles ta talle: „Vaata, sa oled saanud terveks.“ Jeesuse eesmärk ei olnud teha imesid, vaid kutsuda inimesi saama osa elust mis on Temas (Jeesuses) endas. Pikast haigusest halvem saab olla üksnes igavene lahutatus Jumalast kui elu lättest. Meie lõplik tervenemine seisab alles ees, aga oma patud ja tegemata jäetu saame andeks paluda juba praegu.
Nii nagu see inimene läks ja
ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi, saame ka meie
tunnistada Jumalast inimeste ees, mis on kiriku ülesanne.