Jeesus ütleb: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks.“ Jh 15:16

Tänase pühapäeva teemaks on: „Taevariigi kodanikuna maailmas.“ Kodanikul on oma riigis või elukohas nii õigused kui kohutused. Nii on see maises maailmas, aga ka taevariigis. Kuigi me ei ole veel viimasesse kohale jõudnud, ehk pääsenud usust nägemisse, on meile antud ilmutus Jumala sõna näol, mille alusel me tunnistame, et taevariigi kodanikuks ei saa lihtsalt ise hakata, vaid selleks kutsutakse.

Oma vanemate lastena oleme sündinud konkreetses ajas ja kohas. Meie identiteet kujuneb meid ümbritsevatest oludest lähtuvalt. Oma vanemaid ja sünnikohta ei saa me valida, küll aga seda kuidas me neisse suhtume ehk kas me oleme sellega rahul või pigem püüame olnut unustada ja end kõiges sellest pärandist lahti rebida. Elu jooksul kutsutakse meid erinevatesse kohtadesse ja ülesannetesse ja parimal juhul õpime tegema vahet, mida vastu võtta ja millest loobuda.

Oma inimliku päritolu ja olemuse alusel ei sobiks meil kuuluda Jumalariiki, aga kui Issand on meid kutsunud ja me selle kutse oleme vastu võtnud, sünnitab Tema meid uuesti ülevalt, arvates meid oma perekonna liikmete ja taevariigi kodanike hulka, mitte meie enda teenete, vaid tema armu kaudu.

Kui inimene teenib leiba oma töökohas, puutub ta kokku oma ülematega, kellest tema töö mõneski osas sõltub, aga ka ülemad sõltuvad sellest, kuidas nende töövõtjad oma töösse suhtuvad või tööd teevad. On neid, kes oma ülemaid kardavad ja neid, kes tunnevad end ühe meeskonna või isegi oma kollektiivi kui perekonna liikmetena. 

Kui Martin Luther oma Väikese katekismuse seletuses ütleb, et me peame Jumalat kartma ja armastama, siis tähendab see kokkuvõtvalt aukartust või lugupidamist. Kahjuks esineb ka seda, et töövõtjad või ka ühe perekonna liikmed, kardavad oma ülemaid või vanemaid mingil põhjusel, mis pärsib nende tahet ja suutlikkust töötada või perekonda kuuluda. Sellises olukorras soovib inimene esimesel võimalusel sellisest suhtes lahkuda. Kui see ei ole aga võimalik, siis inimene püüab kohaneda või muganduda, nagu nõukogude ajal paljud püüdsid seda teha, elades väliselt ühte, aga seesmiselt teist elu. 

Piiride ja uute võimaluste avanedes, kasutati oma vabadust kõige uue kogemisel ja maailmaga tutvumisel. Kui enam ei ole otsest sundi ja piirid ei takista meie liikumist, muutuvad otsustamisel määravateks hoopis teised kriteeriumid ja väärtused.

Kui kellegi eesmärgiks on teostada iseennast või teenida vara, siis valib ta selleks koha, kus ta saab seda parimal võimalikul moel teha. Väärtuste ja prioriteetide muutudes võib ta aga oma võimalusi piirata sellega, et ta kasutab oma kogemust ja vara, kas oma kodumaa või sünnikoha toetuseks. Kõige igapäevasem näide on sellest inimese sissekirjutus, mille inimene saab ise valida, millise omavalitsuse heaks ta oma teenitud maksutuli suunab.

Väga paljud inimesed on olnud valmis astuma koguduse liikmeteks, aga vaid teatud osa toetab oma kogudust nimelise annetusega, et tema kogudus saaks teha tööd, milleks ta on kutsutud.

Kui Jumal on meid kutsunud Jeesuses Kristuses oma riigi teenistusse, ei ole me enam orjad, et me peaksime kartma, vaid pigem saame olla tema sõbrad, kes ei täida tema tahet karistuse kartuses, vaid armastusest tema vastu. Selle sõpruse juurde kuulub lähedane osadus temaga. See väljendub ka armulauaosaduses, mida ta ülestõusnuna tõotab neile, kes lubavad tal tulla elama oma südamesse. Tema jagab omakorda oma sõpradega kõike seda, mida ta Isalt on saanud ja kuulnud.

Meie kaitsja Püha Vaim toob meie jaoks esile selle, mida tema meile on õpetanud ning tuletab meile meelde seda, mida ta meile on rääkinud. Seejuures võib kellelgi olla keeruline, et omad teened ja eesmärgid ei kuulu selle suhte juurde. Meie ei suuda midagi teha lahus osadusest Temaga, või kui me seda siiski proovime, on see vaid meie enda inimlik pürgimus, mis ei kanna head vilja.

Meenutades tähendamissõna viinapuust ja selle okstest, peame tõdema, et kui Jumal lubab meie kaudu tuua esile head vilja, ei ole see mitte meie kui okste, vaid Tema kui selle puu vili. Oks ei ole valinud ise kohta viinapuus, vaid puu on selle oksa enda külge kasvatanud. Apostel Paulus toob sarnase näite, kui räägib ühest ihust ja selle liikmetest. Püha Vaimu ristimine on südimine veest ja Vaimust. Jumal ühendab inimese Kristuse ihuga püha ristimise kaudu, hoides teda enda küljes elava liikmena. Ilma osaduseta viinapuuga oks kuivab ja saab seeläbi puust lahutatud. Ilma jätkuva ja püsiva osaduseta Kristusega, võime kaotada ristimises meile osaks antud õnnistuse.

Maise ja taevase riigi kodanikena on meie sees pidev võitlus kahe kodakondsuse vahel. Meie enda patt on selles võitluses meie kõige suurem vaenlane. Valu ja kannatused kuuluvad ajaliku elu juurde, aga me saame nende vastu seista, lähtuvalt Kristuse saavutatud võidust kurja üle. Me peame sellega arvestama, et maailm on kurja meelevallas ja seda ei saa võita Kristusele muidu kui sõna ja palve kaudu, et me võiksime kanda head meeleparanduse vilja ja, et see jääks püsima, jäädes osadusse tõelise viinapuuga.