Advendiaja esimese pühapäeva Evangeeliumiks on sarnaselt  Suure Nädala algusega Jeesuse saabumine Jeruusalemma. See tuletab meelde, et advendiaeg ei ole mitte ainult mõeldud Jeesuse sünnile eelnenud sündmuste meenutamiseks vaid pigem selleks, et meile meelde tuletada, kes on see Laps, kelle sündimist me peagi tähistame, milles seisnes Tema ülesanne siin maailmas ning mida see tähendab nii meie oleviku, tuleviku kui igaviku jaoks.

Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale. Mt 21.8

Advendiaja algusena algab vanas kirikus jõulueelne paastuaeg. Paast on üks vaimse võitluse vahendeid, selleks, et saavutada vaimseid väärtusi ja ülenduda läbi enese alandamise. Kristlikku elu ei ole olemas ilma katsumuste ja võitluseta. Nii nagu möödunud nädalatel on meie piiride avatumatesse kohtadesse seatud heidutavaid tõkkeid, peame ka iseenda puhul teadma oma nõrku kohti. Nii nagu läbikatsumine, nii toob ka paast meie juures esile meie nõrgad kohad. Enda proovile panek kasvatab meis tahtejõudu ja elustab neid jõude, mis aitavad meid võitluses pääsemise pärast.

Paast ei ole seotud üksnes toidu, tervise ja kehakaaluga. Kui loobuda lihatoitudest paraneb kindlasti meie tervis. Aga samas kui loobume kõigest segavast, nagu üleliigne meedia,  uudiste ja sotsiaalmeedia kasutamine, puhastub meie vaim ja pareneb meie meeleseisund, ning väheneb stress mis on peamine igas vanuses inimeste vaimse tervise halvenemise põhjus.

Kurjale vastupanemise kõige tõhumaks relvaks on pühakirja järgi palve ja paast. Kui kurjast vaevatud inimene toodi Jeesuse juurde ja nemad ei suutnud teda aidata küsisid nad õpetajalt kuidas ei saanud meie teda aidata? Jeesus vastas: See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega.” Need kes on seotud oma soovide ja ihadega ei saa tõusta maisest kõrgemale ja väärtustada eneses Jumala palge sarnasust. Paast on siis ka meie täitmatute soovide piiramine ja hoidumine sellest mis meid Jumalast lahutaks. Ennekõike lahutab meid inimesearmastajast teiste inimeste tagarääkimine, kohtumõistmine ja tülitsemine ja seda kurvastaval kombel ka kristlaste endi vahel.

Paastumisega käivad kaasa vastupidiselt ligimese aitamine puudust kannatajate toetamine. Paastu eesmärk on piirata kurjust, viha, tagarääkimist valet ja sõnamurdlikkust. Me saame siis käia selle ajas õppides alandlikkust ja püüeldes meeleparanduse poole.

Nii nagu kirik on tänasest valmistunud jõulude saabumiseks, hoidkem ka oma keha kui Püha Vaimu asupaika puhtana, et Issand võiks tulla oma templisse ja me võiksime üheskoos öelda: Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!