Jutlus praostkonna päeval Kuressaare kirikus
Anti Toplaan

Lk 21: 25-33

Teise advendiaja nädala evangeelium annab edasi kontrastse pildi sellest, kuidas maailmas leiavad enne Kristuse teistkordselt tulemist aset palju seninägematuid sündmusi. Nii nagu Jeesus kasutab enda kohta nimetust Inimesepoeg, kelle ilmumine avaliku sündmusega väes ja kirkuses, on piiblis sageli korduv motiiv. Jeesus tuleb taas sellises kirikuses, mida ei ole ühelgi teisel isikul, kui üksnes Jumalal, seega ka Temal endal.

Eesti Kirikute Nõukogu otsustas pühendada järgmine aasta teemale "Tunnistatud usk". Seda põhjusel, et järgmisel 2025 aastal möödub 1700 aastat Nikaia usutunnistuse sõnastamisest. See usutunnistus ühendab kogu maailma kristlaskonda ja on üheks oluliseks aluskiviks kristliku kultuuri vundamendis. Eestis on seda tähenduslikum, et ilmaliku ühiskonna väljakutsete keskel on oma ühise usu avalik tunnistamine oluline Eesti kõigi kirikute poolt. Kas see ka õnnestub, sõltub oikumeenilise koostöötahte tugevusest ja ühisosa leidmisest, aga järgmise aasta osas võib olla optimistlik.

Nikaia usutunnistuses, mille ühe koostajate hulgas on arvatavalt olnud Myra linna piiskop Nikolaus, kelle päeva tähistati muuhulgas Tallinnas vanalinna raekoja ees ja äride akendel jõulusõimede esitlemisega, ütleb Jeesuse kohta: Ta on Isast sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast.“

Täna kuuldud evangeeliumis on vaieldamatult õhus tõsiseid ja hirmutavaid pilte. Ennekõike on selles tunnetatav lootus mida Jeesusesse uskujatele on tõotatud. „Siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!”

Me mäletame oma elus hetki mis on meie jaoks kuidagi erilisemad kui teised. Nende hulka kuuluvad kindlasti maailmas toimunud globaalsed sündmused, mille kohta küsitakse, et kus sa sellel hetkel olid, kui toimus üks või teine maailma vapustanud sündmus. Meie põlvkonna ajal on sellised sündmusi olnud ridamisi, mistõttu on tänast 50 ja 60 aastaste põlvkonda nimetatud näiteks Eesti taasiseseisvumise tunnistajate põlvkonnaks, kuna selleks ajaks oli sellises vanuses inimesed jõudnud juba täiskasvanuikka. Kui jätta kõrvale isikliku eluga seotud sundused, nagu armastus, abiellumine laste sünd ja vaenemate kaotus, tuuakse tänapäeval maailmas toimuv meile uudiste ja sotsiaalmeedia vahendusel reaalajas koju kätte.

Nii saavad mõned sündmused teoks meie silmade all piltlikult suure pauguga, aga tuntud isikute puhul märgatakse nende erilisust ja erakordselt elukäiku alles tagantjärgi. Kuigi Jeesuse esimese, inimesena ilmumise eel oli olemas märgid, mida Jumala sõna tundjad märkasid ja tunnistasid, jäi enamikele inimestest see sündmus teadmata ja varjule. Maailma olulisim isik oli kohe sündimas, aga sellest teadis vaid väga väike hulk inimesi.

Meile võib kirikus, kus on enamik kogudustega tihendalt seotud inimesed, tunduda, et Jeesuse elu ja õpetus on enamikele kaasmaalastest tuttav, aga tegelikkus on hoopis teistsugune. Noor Hiiumaal töötav pedagoog tunnistas mulle, et õpilased on küll kuulnud, et Jõulud on kuidagi Jeesusega seotud, aga kuidas täpset, seda enam ei teata. Kuigi suurtes linnakogudustes osaleb ka täna leerikursustel kümneid ja kümneid inimesi, siis need mõned üksikud, kes soovivad end suurematest keskusest kaugemal kogudusega liituda, ei ole reeglina veel piiblit käes hoidnud ja heal juhul on nad käinud kunagi pühapäevakoolis kus nad on lugenud laste pildipiiblit.

Ma ei tea, kas see on mingi üldise suundumus, kuid Kuressaare Õigeuus Nikolai koguduse preestriga on olnud mitmel korral juttu sellest, et nende koguduses ristitakse Ukraina pagulaste lapsi ja maetakse eestlastest koguduse liikmeid. Midagi on ilmselt jäänud nii perekonnas kui ühiskonnas tegemata või valesti tehtud, et eestlastele meeldib end pidada rahvaks, kes ei usu isikult Jumalat ega soovi kuuluda ametlikesse kogudustesse, kuid samal ajal ei pääse vaimse tervise muredega inimesed psühholoogide jutule kasvanud järjekordade tõttu ja seega pöördutakse lihtsama vastupanu teed eneseabi õpikute ja uusvaimisuse erinevate praktikate poole või mis veelgi hullem, satutakse erinevate sõltuvuste küüsi.

Niisiis raputab meid üles ja paneb mõlema mõni märgiline sündmus. Kindlasti mäletavad paljud 5 aastat tagasi toimunud põlengut Pariisis Jumalaema kiriku ehk Notre Dami katedraalis ja võib olla on jälginud ka II advendipühapäeva eelselt selle, kogu maailmale olulise pühakoja pühitsemist ja avamist.

Ajal mil Pariisi kesklinnas rullus miljonite televaatajate ees lahti katastroofi mõõtu tragöödia, võis nii mõnigi inimene küsida, millest on see märk või millest see katastroof meile kõneleb? Toona suudeti maailma üks tuntuim kirik täielikust hävingust napilt päästa, samal ajal kui tuletõrjujad riskisid oma eluga ja tegid oma tööd, kogunesid pariislased leekidega võitlemise ajal Seine jõe kallastele palvetama.

Seda, mida maailm on pärast seda kurba tähtpäeva viimase viie aasta jooksul kogenud, ei oleks ilmselt keegi osanud karta või arvata. Maailmas levinud ja miljoneid hauda viinud koroonaepideemia, energia ja majanduskriis, ning ligi kolm aastat toimunud sõda Euroopa pinnal, kus on hukkunud juba sadu tuhandeid inimesi, kas füüsilisi või vaimseid traumasid saanud miljoneid, kes on selle mõttetu sõja ohvrid, rääkimata globaalsete konfliktide läbi hävitatud inimeste kodudest või aastakümneteks rikutud loodusest.

Nii nagu Halliste või Tori sõjameeste kirikute varemetest ülesehitamine, koondas olulise osa Eesti rahvast, annab ka Jumalaema kiriku taastamine paljudele lootust. Loodame meiegi, et see on üks nagu kevade märk looduses, et suvi on lähedal. Nii on saanud Norte Dam millekski enamaks, kui ühe piirkonna oluliseks pühakojaks, kuna see annab lootust, et seda lagunevat maailma on siiski võimalik ka meie elu ajal hoida ja taastada.

Me saa samas endale luua tuleviku kohta mingeid illusioone, kuna mingil hetkel maailma ajaloos saab olema hetki, kus ahistus saab väga suureks ja see puudutab enamikku selle ajastul elavat põlvkonda. Võib olla just seepärast peaksime meie, kasutades Martin Lutherile omistatud ütlust: „Kui homme on viimnepäev, siis täna ma istutab õunapuu“, kasutama meile antud võimalust, jätkata evangeeliumi kuulutamist ja armuvahendite jagamist, ning hoida ja taastada meie põlvkonna kätte usaldatud ainelist ja vaimset pärandit.

Ennekõike tuleb paluda uute töötegijate ja Jumala poole pöördujate pärast, sest kui mõnes piirkonnas ei ole enam kogukonda, kes oma kiriku eest muretseb, siis miks peaks see korda minema teistele. Me võime ju mõelda, et Jumalaema kiriku taastamisest ülejäänud summadega võiks korda teha kõik Eestimaa pühakojad, aga küllap on see Jumala tahtmine, et selle eest peaksid hoolitsema just Eestimaa enda inimesed.

Hiljuti kohtusin Tori vallavanemaga, kes tunnistas, et tema jaoks on loomulik teha kõik endast olenev selleks, et tema koduvalla kirikus oleksid korras ja soojad, ning et nendes oleksid olemas elementaarsed tingimused ja sisekliima. Eestis eraldaks miljoneid eurosid kaitseotstarbe ja ettevõtluse toetamiseks, aga näitena töös olev kliimaseadus isegi ei eelda, et kirikud võiksid olla kohad kus inimesed ei peaks külmetama, kus ei puhuks tõmbetuul või liigniiskusest tekkinud rohevetikas ei oleks katnud enamiku hoone seintest, varjates nii veel mingil määral säilinud keskaegsed maalingud.

Võib olla seegi mingi märk ajastust, kus looduskatastroofide, sõdade sagenedes jaheneb paljude usk ja Jumala pilk pöördub paganarahvaste pealt Iisraeli rahva peale, kes on mingil, üksnes Jumalale endale teada hetkel, valmis enamuses võtma vastu Jeesust kui Messiat.

Samas tunnistab senine maailma ja kirikulugu, et lapsi sünnib aegadel, mida me ei liigita heaoluaegadeks ja usule tulevad inimesed, mitte siis, kui kõik kirikud on sama mugavad nagu meie kodud, vaid kitsa aja ja katsumise aegadel. Nendel hetkedel peame tuletama meelde Jumala tõotust sellest, kuidas meie pääsemine on lähedal ja meid vabastatakse selle maailma ahastustest. Ilma sellist usku, kus me tõstame oma silmad üles Jumala poole, omamata, on väga raske minna vastu ükskõik millistele katsumistele. Seepärast tuleb igaühel, kes neid sõnu kuuleb, mõelda ennekõike oma hingeõndsuse peale

Apostel Paulus ütleb Korintose kogudusele:  „Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!“ 2 Kr 5:20

Kuigi ka igapäevase argielu ja pidevalt tõusva elukalliduse valguses on keeruline inimestel ja kogudustel toime tulla, ei ole keegi meile lihtsat elu tõotanud. Hingevaenlane sõelub ka kristlaskonda väga erinevate kiustustega. Kui me püsime Jumala Sõna alusel ja ootame lootuse täitumist, ning Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist (Tt 2:13), siis saame igal meile kingitud päeval pühitseda Issandat Kristust oma südames, olles valmis kostma igaühele, kes meilt pärib aru lootuse kohta, mis meis on. 1Pt 3:15

Kuigi meile on inimlikult omane siduda oma süda armsate kohtade, hoonete või inimeste külge, tekib elu kauem näinuna tunne, et selles maailmas ei ole midagi püsivat, aga just sellisel hetkel, kui varisevad piltlikult meie elu kaksiktornid, saame panna oma lootuse üksnes Jumalale. Jeesus sõnad koguni kolmes evangeeliumis tunnitavad, et „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.“ Mt 24:35 See on meile kinnituseks aegadel, kui senised alused tunduvad meie jalge all kõikuvat.

Selleks et Jumala kõnetust kuulda võtta, ei pea ootama hetkeni, kus probleeme igaühe meie eludes või maailmas ei saa enam eitata. Me peame elama kogu aeg valvel ja kandma meeleparandusele kohast vilja. Ilma süvenemata Jeesuse päästetöösse ja usku, ei suuda me püsima jääda. Me ei püsi ka ilma selle lootuseta, mida saame üksnes siis kui hoiame oma pilgud Jeesuse ristil. See lootus kannab meid kõige hullemast üle, kui vaid tunneme kutset põlvitada Issanda risti alla ja paluda, et ta meid kannaks nii täna, kui praegu veel meie silmade eest varjatud tulevikus.