Js 1: 16-20

16 Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast! Õppige tegema head, nõudke õigust, aidake rõhutut, mõistke vaeslapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju! Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks. Kui te tahate ja kuulate, siis te saate süüa maa parimat vilja.  Aga kui te tõrgute ja panete vastu, siis sööb teid mõõk. Jah, Issanda suu on kõnelnud.

Eile tervitasin vanu tuttavaid kättpidi, aga kuna üks meie külalistest oli olnud just abiks perenaisele köögid palus ta enne tervitamist võimalust oma käes pesta, et olla siis valmis minu tervitust vastu võtma. See tähendab, et kui me oleme olnud olukorras, kus me oleme puutund kokku tegevusega mis on meie käsi määrinud, ei ole sobilik sellega ka teistel kokku puutuda. Muidugi on ka vastupidist olukorda kus seda nimelt soovitakse ja see võib ka meiega juhtuda kui avastame et oleme ka endale ootamatult mingi tegevuse või tegematajätmise osalised. Inimesed ei soovi mõnikord teist inimest tervitada, kuna kardavad, et teine võib teda mingil määral ohustada, nii nagu see juhtus koroonaajal, kus kardeti nakatumist ja mida mõnes kohas tuletavad meile veel tänagu meelde kas maha joonistatud jooned või toolidele kleebitud märgid ajast kus inimesed ei tohtinud olla teisele lähemal kui paar meetrit.

Need kes teevad inimestele kurja eraldatakse õigusriigis ühiskonnast teistest kaugemale kui paar meetrit ja on inimesi, kelle kätel on teiste inimeste veri. Inimeste patud on olnud veripunased pattulangemisest alates esimene veri, mis valati, oli küll loomade oma, ent sellele järgnes peagi inimese enda veri – veri, mille vend valas oma venda mõrvates. Nii on see olnud läbi aegade: kui ka mitte kõiki inimesi ei koorma otsene veresüü, siis patust puhas pole ükski meist ja me kõik oleme oma pattude tõttu määratud hukkuma. Meid ei suuda aidata ei ohvrid ega palve – seni, kuni me ei pöördu ja meelt ei paranda. Jumal ütleb prohvet Jesaja kaudu selgesti, et Ta vihkab oma rahva jumalateenistust, kui see ei tule puhtast südamest, vaid vastuolus inimeste eluviisiga ja seetõttu silmakirjalik.

Ajalehes Potimees kirjutab väiksemate koolide sulgemise teemat analüüsides Martin Ehala: „Kui kuskil pilve serval vaataks taevaisa seda meie toimetamist, kas ta siis mõtleks, miks üks rahvas nii järjekindlalt aastakümnete jooksul valib valitsuse, kelle muutumatu ja püha poliitika on võtta kõige nõrgematelt ja kinkida kõige tugevamale? Et kui selline rahvas valib nii järjekindlalt valitsuse, kelle regionaalpoliitika on suretada välja elu maal ja kelle rahanduspoliitika on kaitsta välispankade huve, siis mille poolest see valitsus erineb koloniaalvalitsusest?

Ja kas taevaisa mõtleb, et oot, kui siin on rahvas, kellele meeldib koloniaalvalitsus, kas sellele rahvale siis on üldse vaja oma riiki? Äkki ma tegin vea, et ta palvetele 35 aastat tagasi vastasin.“ (PM 16.02.2024)

Jumal ei taha oma rahvast hävitada, seepärast läkitab Ta oma sõnumitoojaid, kelle ülesandeks on inimesi hoiatada, meeleparandusele ärgitada ja Jumala juurde tagasi kutsuda, et nad võiksid leida lunastuse ja pääste. Issand tahab, et Tema rahvas ennast puhastaks, lõpetaks kurja tegemise ja hakkaks tegema head, elades tões, õiguses ja armastuses. Kui nad ainult tahavad ja on kuulekad, siis võivad nad süüa parimat, mida maa kasvatada suudab. Paraku on tõsi ka vastupidine: kui nad tõrguvad ja ei kuula, siis ei söö mitte nemad, vaid süüakse neid endid – nende oma veresüü sööb neid otsekui mõõk.

Hiljutisel Eesti kirjanduse päeval kutsuti inimesi hääletama kõige eestlaslikuma muinasjututegelase poolt kus tihedas konkurentsis võitis Kaval-Ants ja teisele kohale Rehepapp. Kui selle valikuga püüti tabada midagi eestlasele omast, on mõneti üllatav, et eestlased samastavad end kavalantsu või rehepapiga.

Võib-olla on sellise arvamuse väljendajad tabanud midagi üldisest õhtusikust. Kas me kujutame ette, et kavalants või rehepapp võiks millegi pärast vabandada? Kirjandusloolane Maarja Vaino on tõdenud, et viimastel aastatel näib Eesti olevat lausa krooniliseks muutunud võimetus tunnistada, et probleemid ei sünni iseenesest, vaid üldjuhul on nende taga valed otsused, teod või tegematajätmised ning keegi peaks tagajärgede eest vastutuse võtma. Kumbki kangetest Vargamäe peremeestest ei olnud nõus möönma, et nad oleksid milleski eksinud. Ega elu Vargamäel seetõttu just kiita ei olnud ka.

Kui sellised kanged Eesti inimesed ei soovi oma vigu tunnistada, on kristlaskonna osa teha head, nõuda õigust, aidata rõhutut, mõista vaeslapsele õigust ja lahendada lesknaiste kohtuasju! Olgu meil seejuures alandlikkust Jumala ees, koguduse õdede-vendade, kaasinimeste ja siirust teineteise suhtes.

Seejuures tuleb meil jääda ausaks ka iseend suhtes. Kuna täna aastal 1546 suri Martin Luther on põhjust meenutada tema sõnu: „Mida enam seadus, patt ja Kurat mind piinavad, seda rohkem on mul lootust, seni, kuni ma püsin Jumala sõnas. Mida enam patt mind vaevab ja hukatus hirmutab, seda enam märkan Jumala Sõna väge, mille juurde pääsen kõigi nende ohtude eest.“

Meeleparandus, nagu ka uus elu, hea tahe ja Jumalale meelepärased teod on Jumala enda and, mille allikaks ei ole mitte meie headus, vaid Jumala arm ja halastus, Tema imeline headus ja mõõtmatu armastus. Jumal on oma armastuses läinud nii kaugele, et on andnud oma ainusündinud Poja meie lunastamiseks. Jumala Poja veri on see, milles meie veresüü on maha pestud ja meid justkui vastsündinud lastena puhtaks tehtud. Tema veri on see, mille läbi lunastutena me tohime elada Jumala lastena uut elu, olles pöördunud ära patust ja lõpetanud kurja tegemise ning püüeldes tõe, õiguse ja armastuse poole. Jeesus Kristus on «halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks» ning «seetõttu, et Ta ise on kannatanud kiusatuna, võib Ta aidata neid, keda kiusatakse» (Hb 2:17j).