2 Kr 4: 6-15

Luutsina päeva eelsed päevad enne talvist pööripäeva on aasta kõige pimedaim aeg, mil me ootame kannatlikult valguse saabumist ja kasvamist mille toob endaga kaasa meie Issanda Jeesuse Kristuse sünnipühad.

Apostel Paulus ütleb, et evangeelium on nagu aare mis on saviastjas. Äsja kuuldud epistlitekstis räägib apostel sellest, milline on olnud tema elu selles saviastjas. „Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku.“

Paulus räägib kogemustest, kuhu kuuluvad vangistused, kividega viskamised, laevahukud, ohud, nälg, külma kannatamine ja püsiv mure oma rajatud koguduste pärast. Üsna sageli on tema elus olnud olukord, kus tee on sinu ees lõppenud, aga alati on Jumal valmistanud tee sellest läbi. Seepärast ei olegi Paulus nendes olukordades heitunud. Kui sa tead, et Jumalal on sinu olukorras lahendus olemas, ei ole sa meeleheitel. Lootus olukorras kus seda väliselt ei näe, tähendab Jumala tõotuste usaldamist.

Pauluse elu oli olnud palju kordi ohus seetõttu, et ta oli kuulutanud evangeeliumi. Kui ta kasutab sõna maha rõhutud, tähendab see olukorda, kus sa ei suuda enam midagi teha või ette võtta kuna sinu jõud on saanud lihtsalt otsa, aga selleski olukorras ei ole veel kõik kadunud. Jumal on suurem kui olukorrad millesse me satume.

Usuvõitlus tähendab võitlemist silmale nähtamatute vaimsete kurjuse jõudude vastu. Kuigi inimene võib langeda nende meelavalla alla ei saavuta nad oma eesmärki Jumala sõna vastu, kes kaitseb inimest, kes on andnud end Isanda Jeesuse meelevalla alla. Paulus ei õpeta, et inimene peaks tingimata pääsema eluga, kuna ta ise suri märtrina. Külla aga räägib ta igavestest hukatusest. Sinna ei saa kurjuse jõud Kristusele kuuluvat inimest viia.

See, kes on olnud oma usu või veendumuste pärast kitsikuses ja keda on survestatud igast suunast ja on ähvarduste saatel antud mõista, et sa oma usust või tõekspidamisest loobuksid ja kui mitte siis ei jäeta sulle enam endist elu ja väärikust võib see olla paljude inimeste kogemus. See on elu saviastjas, milles iseeneses ei ole midagi hiilgavat ja keegi ei otsi endale ise selliseid kogemusi, aga need võivad meid tabada ootamatut.

Nüüd juba endist ERR nõukogu esimeest prof Rein Veidemani tabas ootamatult ajakirjaniku küsimus isadepäeva ETV hommikusaates esinenud külaliste kohta, aga veegi enam sellele järgnenud reaktsioonid.

Ta lähtus tema enda sõnul instinktiivselt selle arhetüübi tunnistamisest, kui ta ETV isadepäeva koguperesaate kommentaaris mainis lapsendatud lastega geipaari afišeerimise kokku sobimatust meie väärtusruumiga. Seda mis selle arvamuse avaldamise järgnes, oleme ilmselt kõik kuulnud ja näinud.

Rein Veidemann ise näeb selles loos hoopis sügavalt kurvastavaid kuristikke, mille oleme oma väikeses, ainult miljonilise rahvaga ühiskonnas kaevanud erinevate põlvkondade, kogukondade, huvirühmade ning lausa üksikute inimeste vahele. Ja just sellest murest tõuseb kahtlemata ka ootus kuristiku ületamise võimalikkusele. Ootus imele.

Oma viimases essees kirjutab Rein Veidemann: „Elu tahab elamist igal pool. Ootusi on mitmesuguseid. On argisemaid, bussi, rongi või poes kassajärjekorras ootamisi. Aga on ka ootuse täitumist kohtumise näol elu muutva armastatuga ning selles armastuses eostatud lapse ootus. Ja on ka eluväsimusest nõtrununa surma ootamine.“

Täna on meie keskel kauaaegne Saaremaa Perekonnaseisuosakonna juhataja Avo Levisto, kellega koos alustasime  üle kümne aasta tagasi maakonna väärikate abielupaaride õnnitlemise tseremooniatega, mis on olnud nende aastate jooksul õnnistuseks ja rõõmuks nii paaridele endile kui tunnistuseks nende peredele, perekonna ehk mehe ja naise ja laste armastuse ja kauaaegse abielu võimalikusse. Paljudele paaridele on see olnud üheks viimaseks korraks saada nõnda tänatud ja koos kodust välja tulla, kuna järgnevad päevad ja aastad on paljude puhul toonud kaasa abikaasa lahkumise ajaliku surma läbi, aga armastus on tugevam kui surm. Kristus on surma võitnud ja tõstnud valitsema elu.

Nii looduses kui ajas oleme jõuduid väga pimeda tunnini ja me ei ole pärast kindlad, kas veelgi pimedam aeg on veel ees või see on juba möödumas Imet, ehk valguse võitu pimeduse üle.

Lucia nimi tähendab valguse tooja ja tema surmapäev 13 detsembril, mil valgus hakkab jälle kasvama, tähistab talvist pööripäeva. Lucia sündis aastal 286. Sitsiilia Sürakuusas kristlasest emale. Lucia andis juba lapsena igavese neitsilikkuse toetuse, aga ei rääkinud sellest oma emale. Kui tüdruk oli jõudnud meheleminekuikka, leidis ema talle õilsast paganlikust soost peigmehe, aga tütrel õnnetus ikka ja jälle kihlumist edasi lükata. Kui ema viimaks raskelt haigestus, läks Lucia koos temaga palverännakule püha Agatha hauale. Seal sai ema imeliselt terveks ja Lucia rääkis emale antud toetusest.

Ema mõistis tütart, aga peigmees solvus ning andis Lucia kristlasena üles keiser Diocletianuse asehaldurile. Lucia võeti kinni, heideti vangi ja piinati. Kui ta keeldus oma usust loobumast, tahtis ametnik teda alandada, saates ta linna lõbumajja prostituudiks. Kui teda taheti härjavankril läbi linna viia ei suudetud mingi jõuga vankrit liikuma saada. Siis katkes asehalduri kannatus ja ta käskis valada tüdruku peale keevat õli, kuid see ei teinud talle mingit viga. Seejärel anti käsi teha ta pimedaks ja torgata mõõgaga läbi tema kael. See toimus aastal 303.

Luciat kujutatakse küünaldest krooniga, mida neitsid kannavad Lucia päeva palvuste rongkäigus. See sümboliseerib kadumatut, rüvetamatu ja närtsimatut pärandit mis on taevas talletatud pühadele.

Jeesuse järgijad elasid teadmises et nad võivad kaotada oma elu. Teatud mõttes on jumalariigis ühe inimese elu hinnaks teise eneseohverdus. Nii oli see juba Jeesuse endaga. Tema suri selleks, et meie võiksime elada. Jeesus ise ütleb: „Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ Jh 12:24

Surmale järgneb ülestõusmine ja elu täiesti uuel tasandil. Kui inimene elas varem iseendale siis Kristust järgides saab ta õnnistuseks teistele mis annab tunnistust Jumalast. Ka Paulus elas sellist viljakandvat elu. Selleks, et koguduse liikmed leiaksid uue elu Kristuses pidi tema nägema vaeva ja riskima oma eluga. Nii läks sõnum Kristusest edasi, tuues surnutele elu ja pimedusse valguse.  Suurimadki jumalavastased surevad aga Jumala kogudus jääb ja ka surma väravad ei võida seda kui me pöörame oma silmad kõikvõimsale Jumalale ja korraldame oma elu, pidades silmas selle igavikulist eesmärki.